Peet (Beta) kuulub maltsaliste (Chenopodiaceae) sugukonda, mille enamik liike pärinevad kõrbete ja poolkõrbete alalt. Majanduslikult tähtsaimaks esindajaks on harilik peet (B. vulgaris) oma mitmete alamliikide ja teisenditega, mille esivanemaks peetakse Ida-Kaukaasias ja Kesk-Aasias metsikult kasvavat mitmeaastast peeti (B. perennis). Tuntumad on kaks alamliiki: söögipeet (B. vulgaris ssp. esculenta), millest on aretatud teisendid – punapeet (B. vulgaris ssp. esculenta var.rubra), söödapeet (B. vulgaris ssp. esculenta var. alba) ja suhkrupeet (B. vulgaris ssp. esculenta var. altissima) ning lehtpeet (B. vulgaris ssp. cicla).
Söögipeet on kaheaastane risttolmleja taim, mis tolmleb peamiselt tuule abil. Esimesel aastal kasvatab leheroseti ja mahlaka juurvilja, teisel aastal puitunud varre ja õisiku. Söögipeedil ei arene üksik seeme, vaid krobeline liitvili. Majanduslikult tähtsaimaks esindajaks on oma mitmete alamliikide ja teisenditega, mille esivanemaks peetakse Ida-Kaukaasias ja Kesk-Aasias metsikult kasvavat. 1000 liitvilja mass on 14-20 g ja idanevus säilib neil 4-5 aastat. Söögipeet on soojanõudlikum taim kui teised köögiviljad. Seeme hakkab idanema 5-6°C juures, kuid optimaalne idanemistemperatuur on 20-25°C ja idanemine kestab 8-12 päeva. Seeme (liitvili) külvatakse kasvukohale reavahega 45-50 cm ja harvendatakse taimed reas 15-20 cm vahedele. Taimed võib ka ette kasvatada ja antud vahedega kasvukohale istutada. Optimaalseks külvisügavuseks peetakse 2,5-3 cm. Optimaalne temperatuur kasvuks ja juurviljade moodustamiseks on 15-25°C. Antud temperatuurivahemikust madalamal temperatuuril peet ennakõidub ja ei moodusta üldse juurvilja või on viimane puitunud ning ei kõlba söögiks. Söögipeet on niiskus- ja valgusnõudlik taim: enim vajab niiskust idanemise perioodil ja juurvilja moodustumise perioodil. Peet kasvab kõige paremini huumusrikkal keskmise raskusega neutraalsel või nõrgalt aluselisel mullal. Ei talu raskeid, happelisi ega kõrge põhjaveeseisuga muldi. Vajab rohket väetamist.
Lehtpeet, tuntud ka kui mangold on vähem arenenud juurika ning tugeva lehekodarikuga köögivili. Lehed on suured, siledad või kurrulised. Leheroots kasvab lihakaks ja mahlaseks, mis on vastavalt sordile valge, kollane või punane. Toiduks tarvitatakse lehti ja leherootse. Teda on kerge kasvatada ja annab rohkesti saaki. Kõige paremini kasvab keskmise raskusega toitaineterikkas mullas. Ei ole valgusnõudlik nagu söögipeet, vaid puudulikus valguses kasvanud taimelehed on veel mahlakamad ja maitsvamad. Külvitihedus, -sügavus ja kasvutemperatuurid on samad, mis söögipeedil.
