Päsmaslill (Ageratum) on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ning poolpõõsaste perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Taimeperekonda kuulub umbes 40 erinevat liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt troopilises Ameerikas. Aiailutaimena kasvatatakse tihedais kännasjais liitõisikuis asetsevate väikeste, harilikult siniste korvikõisikute mehhiko päsmaslille (A. houstonianum) ning temast aretatud sorte. Sordid erinevad taime kõrguse, kompaktsuse ja õite värvi poolest. Õitseb juuni keskpaigast öökülmadeni. Päsmaslille seemned vajavad idanemiseks valgust. Külvake seeme niiskele mullale ja vajutage kergelt kinni, et kontakt mullaga oleks parem. Liigse kuivuse vältimiseks võib lillepoti või külvikasti katta klaasiga või polüetüleenkilega. Kord päevas on vaja külvist õhustada, st kate eemaldada. Kui seemned on tärganud, tuleb kate kõrvaldada. Seemned võib külvata märtsis aprillis taimede ettekasvatamiseks toas või kasvuhoones. Idanemistemperatuur on 18-21ºC, mille juures idanevad seemned 1–2 nädalat. Seemikud on soovitav pikeerida kasti vahedega 5×5 cm. Noored taimed saab päikeselisele kasvukohale istutada pärast öökülmade ohu möödumist 15-20 cm vahedega. Eelistab kasvamiseks päikeselist, vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Õitsemist saab pikendada, kui aegajalt korjata ära närtsinud õied.
Päsmaslill – õrna niidipusa meenutav suvik
Astrid Lepik
28. märts 2011 09:57
Korvõieliste sugukonda kuuluv perekond päsmaslill (Ageratum) hõlmab umbes 43 liiki Ameerika troopilistelt ja subtroopilistelt aladelt pärinevaid ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi ja poolpõõsaid. Meil kasvatatakse neist külmaõrna suvikuna Kesk-ja Lõuna-Ameerikast pärit mehhiko päsmaslille (A. houstonianum) ja tema hübriidseid sorte.
Päsmaslille tihe ja hästi harunenud puhmas kasvab olenevalt sordist 10-75cm kõrguseks. Vastakad, veidi munajad lehed on karedakarvased. Niidipusa meenutavad korvõisikud (veel avanemata õisikud näevad välja kui nööbid) on koondunud lehtede kohal asetsevatesse, kuni 10 cm läbimõõduga kännasjaisse liitõisikutesse. Sordist olenevalt võib õisikute värv olla nii valge, lavendlikarva, roosa, punane kui helesinine. Õitseb taim juunist kuni esimeste öökülmadeni.
Kuigi tegu pole väga kapriisse taimega, oleks eelistatuimaks päikseline kasvukoht, liiga varjus võib taime õitsemine olla kasin. Mullastiku suhtes pole taimel samuti erilisi nõudmisi, kuid ei talu liigset kuivust ega liiga märga ja rasket mulda. Seega mitte istutada kohtadesse, kuhu koguneb rohke sademetevesi. Anumates kasvavaid taimi kasta (ja väetada) regulaarselt. Põuaperioodidel kasta regulaarselt ka peenrasse istutatud taimi.
Kui peenras muutub muld taime ümbert liiga tihkeks, tuleks seda kobestada. Äraõitsenud õisikud eemaldada, nii näeb taim nägusam välja. Kuna päsmaslill talub ka tagasilõikust, siis võib koledaks muutunud taime tagasi lõigata, nii umbes 10 cm-le. Paari nädalaga peaks taim kasvatama uued võrsed ning alustama taas rohket õitsemist.
Madalakasvulised päsmaslilled sobivad hästi peenarde ääristamiseks, kõrgemakasvulised sobivad suuremate või väiksemate rühmadena suvikupeenraisse, miks mitte ka värvi andjana püsikupeenraisse. Päsmaslilled on nägusad ka amplitaimena.
Kuid mitte ainult peenras pole päsmaslill kaunis. Hea lõikelillena saab teda kasutada ka suvistes kimpudes ja lilleseadeis.
