Pärdiklill (Mimulus) on maski meenutavate, mitut värvi õitega ja vastakute lehtedega rohttaimede perekond mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonnast. Pärdiklillede perekonda kuulub ligemale 180 liiki, mis peamiselt on looduslikult levinud Ameerika parasvöötmes. Esimesed pärdiklilled toodi Euroopasse kaks sajandit tagasi. Selle lille õied meenutavad veidi lõvilõuga. Eelistab kasvamiseks päikeselist viljaka niiske pinnasega kasvukohta. Eesti oludes saab kasvatada seemnetest varakult idandades ning taimed ette kasvatades üheaastaste suvelilledena. Talvitamine kasvukohal pole nende taimede külmaõrnuse tõttu mõeldav.
Aed-pärdiklill (M. hybridus) on kiir kasvuga ning moodustab tiheda ja koheva 15…30 cm kõrguse lillemätta. Lihtne ja vähenõudlik taim talub jahedust ja kergeid öökülmi ning õitseb hästi ka varjulises paigas. Lauspäikese käes kasvavaid pärdiklilli kastke hoolega, sest nad armastavad niiskust. Vajab rohkelt väetist, kuna kasvab kiiresti ja õitseb rikkalikult. Muld peab hästi niiskust hoidma, eriti päikeselises kasvukohas. Nagu paljudele suvelilledele, soodustab närbunud õite eemaldamine ka pärdiklille õitsemist. Kesksuvel võib ta jääda rääbakaks, eriti siis, kui muld kuivab läbi. Rõdukastis või aiavaasis juhtub see kergesti. Sellisel juhul lõigake võrsed peaaegu juure pealt maha. Taim taastub kiiresti ning õitseb juba mõne nädala pärast uuesti. Suve jooksul võib mitu korda kärpida ka pikaks veninud õisikuvarsi, taim kasvatab ruttu uued külgharud. Taimed kasvatage kevadel ette. Kuna seeme on väga väike, katke see õhukese mullakihiga. Idanemiseks pole palju soojust vaja (15…21°C), külv tärkab 7…15 päeva pärast. Välja võib taimed istutada siis, kui öine temperatuur on nullilähedane, kuid mitte enam alla selle. Istutage veidi sügavamale, kui taimed varem kasvasid, vahekauguseks jätke 15…20 cm. Kuumade ilmadega võivad taimed juba mõne päevaga välja venida, ka siis saate nad tagasi kompaktseks julgelt kärpides.
