Paprika (Capsicum) tuntud ka kui kirbik, on rohttaimede, poolpõõsaste ja madalate lehtpõõsaste perekond maavitsaliste (Solanaceae) sugukonnast. Taimeperekonda kuuluvad liigid on looduslikult levinud peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Euroopasse tõid hispaanlased paprika 16. sajandil pärast Ameerika avastamist. Paprika lehed on jagunematud, tema valged, purpurjad või rohekad õied asetsevad 1–3 kaupa, vili on mari. Majanduslikult tähtsaim on vürtsi- ja köögiviljataimena kasvatatav harilik kirbik, punapipar ehk paprika (C. annuum), mõnel pool tuntud ka kui türgi pipar. Selle piklikud (5–30 cm pikad) läikivad nahkja kestaga rohelised, kollased, punased või sinimustad viljad (rahvapäraselt kaunad) sisaldavad rohkesti C- , P- ja teisi vitamiine, karotiini ning alkaloid kapsatsiini. Teravamaitseliste sortide viljadest saadavat vürtsi (nn punast pipart ehk paprikat) tarvitatakse kastmete ja toitude maitsestamiseks. Mahedama maitsega rohelise- ja kollaseviljalistest sortidest valmistatakse salateid ja muid toite. Ravimtaim. Paprika on võrdlemisi pika kasvuajaga külmaõrn taim, mis vajab viljelemiseks taimede ettekasvatamist. Seemned külvatakse märtsis aprillis toas potti või kasvuhoonesse. Parim temperatuur idanemiseks on 18-21ºC. Seemikud võib pikeerida. Noored taimed istutatakse kasvuhoonesse kasvukohale mais, juunis 45 cm vahedega. Saab kasvatada ka potitaimena. Kasvuperioodil tuleks taimi regulaarselt kasta ja väetada ning vajadusel ka toestada. Samuti oleks hea aegajalt korjata kaunu ning lasta ainult viimastel punaseks minna. Paprika tarvitamine toiduna või toidulisana mõjub ergutavalt, tõstab söögiisu, soodustab seedimist, desinfitseerib suu, mao ja soolestiku limaskesti.
