Mungalill (Tropaeolum) on üheaastaste rohttaimede perekond mungalilleliste (Tropaleolaceae) sugukonnast. Perekonda kuulub umbes 90 liiki roomavaid, ronivaid või põõsasjaid taimi, mis looduslikult on levinud peamiselt Lõuna – Ameerika jahedates mägirajoonides. Mungalilled vajavad niisket, kuid vett hästi läbilaskvat keskmise kuni vähese toitainetesisaldusega mulda ning päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Ideaalses kasvukohas on mungalille õied päikeses, kuid lehed ja juured jahedas varjus. Kasvuperioodil tuleks taimi regulaarselt kasta ja kord kuus täisväetisega väetada. Paljundatakse seemnetega. Taimede ettekasvatamiseks võib külvata seemned juba veebruaris, märtsis või aprillis niiskesse mulda. 20ºC temperatuuri juures idanevad seemned 7-12 päeva. Seemikud istuta ühe kaupa pottidesse, või siis istuta noored taimed kasvukohale mais juunis, kui öökülmade oht on valdavalt möödas, 15–25 cm vahedega.
Suurt mungalille (T. majus) ja temast aretatud sorte tuntakse kogu maailmas peenra- ja amplitaimedena. Neil on peamiselt kollased, punased või pruunid õied, kilpjad lehed ja lihakad lamavad või ronivad varred. Vili koosneb kolmest üheseemnelisest pähklist. Taim sisaldab glükosiid tropeoliini, C-vitamiini ja parkaineid. Mungalille ja selle mahla tarvitatakse ravimina, noori lehti, õiepungi ja valmimata vilju salatina ja marineeritult maitseainena. Mungalille mahl aitab ka juuste väljalangemise vastu (mahla hõõrutakse peanahka paar korda nädalas) ning võtab ära ka sääskede ja parmude torke tagajärjel tekkinud punetuse ja sügeluse. Mungalille nimetatakse sageli rahvasuus ka gressiks. Taimed võivad vajada toestamist, sobivad hästi kasvatamiseks rõdukastides, rippkorvides ja terrassipottides, samuti kasutatav pinnakattetaimena.
Lõhislehine mungalill (T. peregrinum) on ronitaim, mis võib kasvada isegi kuni 4 meetri kõrguseks. Tal on helerohelised kuni helehallid lehed ja kollased õied, mille kroonlehed on erineva suurusega.
Mungalill on kaunis ja kasulik
Maie Toom
Üheks kauniks suvelilleks on suur mungalill (Tropaeolum majus L.), rahvapärase nimega kress. Teda kasvatatakse nii peenrail kui ka lillekastides. Mahlased, suhteliselt nõrgad varred võivad kasvada rohkem kui paari meetri pikkuseks. Nad harunevad, lamavad või ronivad. Mungalille pikaraolised õied asuvad üksikult kilpjate lehtede kaenlas. Värvuselt on nad kollased, oranzhid, punased või kirjud. Valminud viljad lagunevad 3 üheseemneliseks osaks. Suure mungalille kodumaa on Lõuna-Ameerika, selle Peruu ja Tšiili mägised piirkonnad. Ta kultuuristati juba XVII saj kui kaunis dekoratiivtaim ning aja jooksul on temast aretatud mitmeid sorte. Mungalill on sooja- ja valguselembene taim, mis ei talu kuivust. Kuid liigne kastmine põhjustab lehtede ja varte vohamist ning vähendab õitsemist. Samad ebameeldivused esinevad lillekasvatajatel, kes väetavad mungalille ohtrasti lämmastikväetistega.
Kress ravib
Ravimtaimena on suur mungalill tuntud mitmete maade rahvameditsiinis. Droogina kasutatakse taimede maapealset õitsvat osa (ürti), vilju ja mahla. Ürdist valmistatud keedis aitab ägedate ja krooniliste bronhiitide, kopsupõletike, bronhiaalastma ja kopsupuhituse korral. Keedise valmistamiseks võetakse 1 supilusikatäis peenestatud ürti ja valatakse sellele klaasitäis keevat vett, keedetakse vesivannil 20 min, lastakse selgida ja jahtuda ning viiakse esialgse mahuni. Juuakse 1/3 klaasitäit 3 korda päevas. Taimede mahl avitab kuseteedede põletikuliste haiguste, krooniliste põiepõletike, samuti neeruvaagna- ja neerukoepõletiku puhul. Võetakse sisse üks dessertlusikatäis mahla 3 korda päevas.
Saksa rahvameditsiin soovitab ravida kroonilist bronhiiti värske mungalille mahlaga (koguses 1 supilusikatäis 3 korda päevas). Samuti on häid tulemusi saadud kasutades mahla ja keedist vahendina, mis laiendab veresooni ja parandab südamelihase verevarustust, aitab südame isheemia tõve korral..
Mungalille ürdi alkoholtõmmist kasutatakse kopsupuhituse ja kroonilise bronhiidi ravimiseks. Selle valmistamisel valatakse 30 g peenestatud lehtedele, õitele ja seemnetele 200 ml viina ja hoitakse 14 päeva pimedas, perioodiliselt loksutades. Võetakse sisse 25 tilka 3 korda päevas. Munga lille lehti ja õisi kasutatakse vene rahvameditsiinis ka teesegudes vähi ravimisel.
Kress on hea juustele
Tähelepanu väärib mungalille kasutamine alkoholtõmmistes juuste kasvu soodustamiseks ja nende väljalangemise pidurdamiseks. Üks selleks sobiv tõmmis saadakse mungalille ja kõrvenõgese lehtedest koos tedremarana risoomiga. Selle valmistamiseks võetakse 100 g värskeid kõrvenõgese ja mungalille lehti ja 10 g hästi peenestatud tedremarana risoomi. Neile valatakse peale 500 ml 40 %-list piiritust ja jäetakse seisma 15 päevaks, sageli loksutades. Tõmmist hõõrutakse peanahka üle päeva. Seejuures ei tohi vedelikul lasta silmadesse valguda. Teine, sel puhul kasutatav alkoholtõmmis tehakse mungalille lehtedest ja viljadest ning värsketest nõgese ja pukspuu lehtedest.
Kressi hindavad gurmaanid
Suur mungalill on tuntud ka maitse- ja toidutaimena. Tema lehed, õied ja viljad on terava kõrvetava maitsega, mis meenutab kress-salatit. Tooreid mungalille vilju kasutatakse toiduks värskeina ja marineeritult. Nad mitte üksnes ei paranda toidumaitset, vaid rikastavad seda ka vitamiin C-ga. Õienuppe konserveeritakse äädikas ja nendega maitsestatakse liharoogi. Gurmaanid kasutavad toiduks vitamiinirikkaid lehti salatitena ja garneeringutena külmadele ja kuumadele liharoogadele.
Üks salati retsept on järgmine: Pestud noored mungalille lehed lõigatakse taldrikul peeneks, et vältida mahla kadu. Lisatakse mõned tilgad sidrunhapet, pisut soola ja rohelist tilli, peeneks lõigatud magusat pipart, segatakse ja maitsestatakse hapukoorega. 100 g mungalille lehtede kohta võetakse 1 magusa pipra vili, 2 supilusikatäit hapukoort, maitse järgi soola, mõni tilk sidrunhapet, peenestatud rohelist tilli.
