Mänd (Pinus) perekonda kuuluvad igihaljad, ühekojalised, tuultolmlejad suured puud, harva põõsad. Oksad asetsevad männaseliselt, puudel nii pikk- , kui lühivõrsed. Okkad kinnituvad 2(3) kuni 5 kaupa kimpudena lühivõrseile. Lühivõrsed paiknevad pikkvõrsel radiaalselt, seega paiknevad ka okkad radiaalselt ümber võrse. Okkad on pikad (P. palustris okkad kuni 40 cm), lamedad või kolmetahulised ja asuvad kilejas tupes. Õhulõhed paiknevad nii okaste peal- ja alaküljel või ainult ühel neist külgedest. Isasõied koondunud õisikuteks ja sisaldavad hulgaliselt kahe õhupõiega varustatud kollasevärvilisi tolmuteri. Emasõisikud asuvad kas üksikult või rühmiti noore pikkvõrse tipu lähedal. Pärast hiliskevadist õitsemist toimub viljastumine aasta jooksul ja käbid hakkavad intensiivselt arenema alles teisel aastal ja saavad ka küpseks teise (mõnedel liikidel ka kolmanda) aasta lõpuks. Käbide seemnesoomused on paksud ja puitunud, sageli on nende tipp kilpjas (apofüüs). Käbid avanevad raskelt ja jäävad pärast seemnete varisemist puule. Seemned varustatud tiivaga, või ka tiivutud ja suured (seedermännid). Perekonnas umbes 100 liiki, millest enamus kasvab põhjapoolkera parasvöötmes. Eestis on lisaks kodumaisele harilikule männile kultiveeritud ca 15 erinevat männiliiki. Mändidel on arenenud väga hea juurestik, mistõttu suudavad kasvada ka kuivades oludes väheviljakatel liivastel aladel. Männid on valgusnõudlikud puud ja moodustavad tihti puhtpuistuid. Männi puit on väga heade omadustega, sisaldab vaigukäike nii puidus, koores kui okastes. Majanduslikult oluline okaspuuperekond.
Harilik mänd (P. sylvestris) on kodumaa tähtsaim puuliik, moodustades umbes 1/3 meie metsadest. Harilik mänd on noores eas koonusja, hiljem keraja võraga puuliik, tüvi sirge, vanemas eas kaetud paksu korbaga. Okste harunemine monopodiaalne. Puud võivad kasvada kuni 50 m kõrgusteks ja saavutada kuni 1,5 m tüveläbimõõdu. Vanus küündib kuni 500 aastani. Väga suur leviala, kasvades nii Euroopas kui Aasias. Okkad lühivõrseil 2 – kaupa, kuni 7 cm pikad, teravatipulised, veidi keerdunud, karedate servadega, püsivad puul 3…4 aastat. Emasõied õitsedes püstised ja punased. Käbi hakkab arenema järgmisel aastal. Valminud käbi 3…7 cm pikk, 2…3 cm läbimõõdus, piklikmunaja kujuga, pruun ja läikiv. Seemned varustatud lennutiivaga. Eestimaa ilusamad männikud kasvavad Kagu-Eestis liivastel nõmmealadel ja kõrgemad puud on kasvamas Järvseljal. Harilik mänd on väga oluline puuliik hügieeni seisukohast, eritades õhku rikkalikult kahjulikke mikroobe tapvaid fütontsiide. Haljastuses omab harilik mänd tähtsust eeskätt puuliigina, milline suudab kasvada väheviljakatel liivadel, kinnistada liivaluiteid jne. Leidub ka mitmeid teisendeid; var. lapponica – lapi mänd; põhjapolaarjoonest põhja poole jäävad alad Skandinaavias; peenetüvelised, madalad (10…15 m), kitsavõralised ja lühikeste okastega puud; var. nana – rabamänd; selle teisendi alla on kokku võetud kõik rabades kasvavad hariliku m. Vormid. f. deflexa – luitemänd; Balti mere rannikuluidetel kasvav vorm, milline on mõjutatud pidevatest meretuultest ja mille tagajärjel on neil moodustunud kõverdunud, maapinnal looklevad tüved, põõsasjas madal, vaid mõnemeetrine kasv ja korrapäratu võra.
Mägimänd (P. mugo) – tegemist on Kesk- ja Lõuna- Euroopa mäestikes kasvava põõsasja 3…7 m kõrguseks kasvava tõusvate okstega männiliigiga. Võrsed noorelt helerohelised, hiljem tumepruunid, paljad. Pungad piklikmunajad teritunud tipuga, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad 2…8 cm pikad, jäigad, sirged või veidi sirpjalt kõverdunud, peensaagja servaga, 2-kaupa, okkatipp lühidalt teritunud (pole torkav), tumerohelised. Käbid noorelt tumevioletsed, valminult 2,5 kuni 5 cm pikad, munajad, läikivad, kastanpruunid, apofüüs nelinurkne või rombjas. Käbikandvus algab noorelt (10…15 aastaselt). Võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, kasvama kuival pinnasel kas madala põõsana või kuni 20 m kõrguse puuna. Tuntakse kahte alamliiki: Eestis on mägimändi kasutatud väga palju haljastuses. Mägimänd on valguslembene ja pügamist kannatav puuliik, samuti saab mägimänniga kinnistada järske nõlvu ja liiva-alasid. Siiski on mägimänd asendamatu kuivadel päikeselistel nõlvadel kiviktaimlas, haljasalal, eesaias. Teisenditest on tuntumad; var. pumilio– kääbus-mägimänd; Alpid, Karpaadid, kuni 2600 m üle merepinna, alpiinses vööndis; laiuv või ümar kuni 1 m kõrgune ebakorrapärase kujuga ja lühemate 2…5 cm pikkuste okastega põõsas; var. mughus – lookjas mägimänd; Ida-Alpid ja Balkani mäestiku mäed, kuni 2000 m kõrguseni merepinnast; 2…4 m kõrgune lookjate okstega põõsas, okkad 3…6 cm pikad, käbide apofüüsi tipp lõpeb väikese teravikuga; var. rotundata – 5…10 m kõrguste tõusvate harudega põõsas, millel on 4…6 cm pikkused tugeva konksja, tagasikäändunud apofüüsi tipuga käbid; var. uncinata – konksmänd; Püreneed ja Kesk-Alpid 600…2500 m üle merepinna; tavaliselt ühetüveline 10…25 m kõrgune tumeda tüvekoorega puu; käbid väga ebasümmeetrilised, suured, 5…7 cm pikad, apofüüs tugeva konksja allapoole käändunud tipuga. Haljastuses kasutatakse ka paljusid mägimänni sorte: ’Columnaris’ – kitsaskoonusja võraga ja sügavrohelist värvi okastega sort; ‘Gnom’ – kasv väga tihe ja kerajas, kõrgus kuni 2 m, okkad tumerohelised, väga palju võrseid; ’Humpy’ – keraja võraga 0,3…0,8 m kõrgune ja umbes 1 m laiune lühikeseokkaline kääbussort; ‘Mini Mops’ – kuni 0,3 m kõrge kääbuspõõsas, väga tihedate võrsete ja lühikeste tumeroheliste okastega; ‘Mops’ – kuni 1 m kõrgune, lame, tumeroheline kera.
Keerdmänd (P. contorta) – varem ka eesti keeles keerdokkalise männi nime kandnud puuliik on oma olemuselt üsna hariliku männi sarnane. Võra kitsas ja tihe, tüvi õhukese tumeda koorega, meenutades rohkem kuuse- kui männikoort, 10…30 m kõrgused puud. Võrsed rohekaspruunid, paljad, läikivad, harva kaetud kirmega. Pungad veidi üle 1 cm pikad, punakaspruunid ja liibuvate pungasoomustega, vaigused, tipupungad võivad olla kuni 2 cm pikad. Okkad paiknevad 2-kaupa, 3…8 cm pikad ja paar mm laiad, karedalt saagja servaga, teravatipulised, keerdunud pikitelje suhtes, kollakas- kuni tumerohelised, püsivad puul 3…8 aastat. Käbid 3…6 cm pikad, veidi kõverdunud, punakaspruunid, seistes muutuvad hallikateks, tihti ebasümmeetrilised, tugevate apofüüsidega, millised lõpevad torkiva ogaja tipuga mis küll kergelt ja lihtsalt ära murduvad. Keerdmändi on kultiveeritud Eestis üsna vähe. Võrreldes hariliku männiga on keerdmänd varjutaluvam, noorelt kiirekasvulisem, kitsamavõralisem, kuid ka peenema tüvega. Haljastuses kasutatakse keerdmändi juhuslikult ja harva, on dekoratiivne tänu tumedale tüvekoorele ning annab tänu kiirele kasvule nooruses kiiremini haljastusefekti kui harilik mänd.
Hall mänd (P. banksiana) on väheldase kasvuga 10…20 m kõrgune ja tihti juba maapinnalt alates kõveratüveline puu või tihti ka jämedamate, tõusvate okstega kõrgem põõsas. Kasvab kuivadel liivastel ja klibustel toitainetevaestel muldadel kuid põlgab lubjarikkaid muldi. Kehvadel muldadel moodustab rõhuvas osas puhtpuistuid. Võrsed helepruunid, peened, noorelt veidi karvased, hiljem paljad. Pungad kuni 1 cm pikad, piklikud, helepruunid, tihedalt paiknevate pungasoomustega, vaigused. Okkad 2-kaupa, 2…4 cm pikad, hallikasrohelised, matid, pikitelje suhtes keerdunud, karedate servadega, püsivad puul 2…4 aastat. Käbid tavaliselt 3-kaupa männastes, piklikmunajad, kõverdunud tipuga, kollakashallid, 3…5 cm pikad, apofüüs tugeva, tagasikäändunud ogatipuga. Eestis on halli mändi kasutatud tagasihoidlikult ka metsakultuurides, kuid kõikjal on ta selgelt jäänud kasvus alla harilikule männile ning muutunud vähedekoratiivseks. Eestis on liigi kasvatamine soikunud sootuks pärast II maailmasõda. Siiski ka kõvera, lookleva tüvega puu võib osutuda dekoratiivseks ning kuivadel liivastel ja väheviljakatel nõlvadel võiks liiki väiksemate gruppidena istutada vahelduseks mägimänni kasutamisele.
Must mänd (P. nigra) on noorelt laikoonusja, vanemas eas kuhikja, lameda võraga 20…35 m kõrgune ja kuni 1 m tüvediameetriga hallikaspruuni, vanemas eas tugevasti lõhenenud tüvekoorega puu. Euroopa liigi kohta väga lai areaal, ulatudes Väike-Aasiast ja Krimmist idas kuni Hispaania lõunaosani ja Püreneedeni läänes, kasvades mäestikes hõredate puhtpuistutena. Võrsed: jämedad, tumepruunid kuni peaaegu mustjad, paljad. Pungad: munajad, 0,5…1,5 cm pikad, kollakaspruunid, nõrgalt vaigused. Okkad: 2-kaupa, 5…15 cm pikad, tugevad, jäigad, teravatipulised, tumerohelised. Käbid: piklikmunajad, 4…10 cm pikad, valminult kollakaspruunid, seemnesoomuste sisemine kaetud osa must. Must mänd on Eestis mitte väga sageli esinev liik, olles külmahell ja eriti tundlik just hiliskülmade suhtes. Kasvatamist võiks propageerida eeskätt Põhja- ja Lääne-Eestis. Noorena aeglasekasvuline kuid tänu pikkadele okastele ja tumedatele võrsetele silmapaistvalt dekoratiivne. Uute taimede kasvatamist tasub jätkata kodumaiste puude seemnega.
Rumeelia mänd (P. peuce) – reliktne liik ja Euroopa teine viieokkaline mänd alpi seedermänni kõrval. Kasvab 15…25 m kõrguse laimunaja võraga ning noorelt sileda, vanemas eas sügavalt pikirõmelise tumehalli koorega puuna. Vanus 300…400 aastat. Esineb looduslikult Balkanimaade mägedes, sirutudes Bulgaariast idas üle Põhja-Kreeka, Makedoonia ja Tšernogooria kuni Albaania idaosani läänes, kasvades mäestike kõrgemas osas puhtpuistutena või koos mägimänniga, madalamatel aladel koos euroopa nulu, hariliku kuuse ja hariliku männiga. Võrsed paljad, oliivrohelised, küllaltki jämedad. Pungad kuni 1 cm pikad, teravneva tipuga, kollakaspruunid, kergelt vaigused. Okkad 5-kaupa, 5…10 cm pikad, peened, servast peente hammastega, pruunikad kilejad okkatuped püsivad okaste alusel üsna kaua. Käbid 6…15 cm pikad, enam-vähem silinderjad. Laiade kumeratipuliste seemnesoomustega, valminult kollakad, seemned varisevad kohe sügisel pärast käbide valmimist. Rumeelia mänd on kahtlemata viimaste aastate haljastajate poolt üks enamkasutatud lemmikuid, kuna sobib ka linnatingimustesse. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena. Talub meie kliimat normaalselt, viljub regulaarselt. Suuremaid puid on kasvamas Viljandimaal Olustvere , Tallinna BA-s jm.
Valge mänd (P. strobus) võib kasvada 30…50 m kõrguse ja 1…1,5 m tüveläbimõõduga koonusja kuni kuhikja võraga puuna. Tüve koor siledam kui meie h. männil. Valge männi kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa. Võrsed peened, helerohelised, väga peenekarvased või paljad. Pungad piklikmunajad, teravatipulised, 0,5 cm pikad, punakaskollased, vaigused. Okkad 5-kaupa, 6…10 cm pikad, peened, kolmetahulised, peensaagja servaga, okka kõigil külgedel õhulõheribad. Okkatipp tömp, kinnituvad võrsetele pintslikujuliselt ja püsivad puudel vaid 1…3 aastat. Käbid üksikult või 2…3 kaupa, noorelt rohelised, valminult hele- kuni punakas-pruunid, 8…18 cm pikad, 3…4 cm läbimõõdus, seemnesoomused nahkjad, käbid tipuosas tihti vaigused. Seemned valmivad samuti teisel aastal. Meil Eestis on valget mändi leida paljudes parkides, haljasaladel ja metskultuurides. Haljastuses kasutatakse ka mitmeid sorte: ‘Alba’ – normaalse kasvuga, kuid valkjasrohekate lühikeste okastega puu; ’Krüger’s Liliput’ – selektsioon sordist ’Radiata’; 1…1,5 m kõrgune sinakashallide okastega ümaravõraline kääbussort; ‘Lilliput’ – kuni 0,3 m kõrge padjand, tihedate võrsete ja sinakasroheliste peente okastega; ’Nivea’– keskmisekasvuline, piimvalgete okkatippudega sort.
Kääbus-seedermänd (P. pumila) kääbuskasvuline seedermändide esindaja, kasvades 2…3 (4) m kõrguse üsna tihedavõrselise, tõusvate okstega põõsana. Kodumaaks on Ida-Siber, kasvades Baikali järvest ja Leena jõest läänes kuni Ohhoota mereni idas, samuti Kamtšatka, Sahhalini ja Kuriili saared, Jaapan, Kirde-Hiina ja osaliselt ka Korea poolsaar. Võrsed 1. aastal rohekad, 2. aastal hallikaspruunid, tugevad, lühikesed, peenkarvased. Pungad silindrilised, lühidalt teritunud tipuga, 10 mm pikad, väga vaigused. Okkad 5-kaupa, väga tiheda asetusega, 4…10 cm pikad, jäigad, saagja servaga, pealkülg tumeroheline ilma õhulõheribadeta, alakülg sinakasroheline õhulõheribadega. Käbid munajad, 3 kuni 5 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus noorelt violetjad, valminult pruunid, tugevasti suletud. Seeme umbes 1 cm pikk, lennutiivata, söödav. Talve saabudes koolduvad põõsaste oksad vastu maad ja jäävad enamuses lume alla talvituma. Kääbus-seedermändi saab kasutada haljastuses samuti nagu mägimändi, ta on sama vastupidav kuivusele, kehvadele kasvutingimustele jne. Teda võib ka kärpida ja istutada varjulisematesse kohtadesse kui mägimändi. Samuti ei jää ta hõredaks ega kasva suureks laiuvaks põõsaks nagu meile teadmata päritoluga mägimänd. Põõsaste värvus on tänu kirjule okkavärvile väga silmapaistev ja tore. Kõik need omadused teevad kääbus-seedermännist väga tänuväärse haljastusmaterjali. Kasutatakse ka mõningaid sorte: ‘Glauca’ – laiuv põõsas, oksad tugevad, aeglasekasvuline, okkad üsna hallikassinised; ‘Globe’ – kuni 2 m kõrgune ja sama läbimõõduga sinakas, kerajas sort; ‘Compacta’ – kuni 2 m kõrgune, püstine hallikasroheliste okastega põõsas; ‘Jermyns’ – kääbusvorm, väga aeglasekasvuline ja tihe koonus.
Alpi e. euroopa seedermänd (P. cembra) kasvab kuni 25 m kõrguse ja 0,5 m tüvediameetriga sirge puuna. Kasvab Alpides ja Karpaatides mäenõlvadel, eelistades kasvada kõrgemal kui 1000 m merepinnast, koos hariliku kuuse või euroopa lehisega ja ka puhtpuistuna. Võrsed 1.aastal roostekollased, kaetud tihedalt karvadega, 2.aastal mustjashallid, karvased, tugevad, kuni 5 mm läbimõõdus. Pungad kitsasmunajad, teravatipulised, vaigused. Okkad 5-kaupa, 5…12 cm pikad, sirged, jäigad, püsivad puul kuni 6 aastat, pealt tumerohelised, sisekülgedel õhulõheribadega, kolmetahulised, okkaserv saagjas. Käbid 1…3 kaupa, 6…8 cm pikad, 4…5 cm läbimõõdus, munajad, noorelt violetsed, valminult kaneelpruunid, valmivad 2. aastal ja pudenevad 3. aastal. Seeme 1,2…1,5 cm pikk, tiivata, söödav. Puud hakkavad käbi kandma üle 20 aasta vanuselt. Talub halvasti varju kuid paremini linnatingimusi (suitsu). Ei talu otsest pealtvarjamist (istutamist suurte puude alla), edenedes paremini siiski avatud kasvukohtadel. Eestis on alpi seedermändi kultiveeritud alates XIX sajandist.
Siberi seedermänd (P. sibirica) kasvab kuni 40 kõrguse sirgetüvelise ning 1…2 m tüvediameetriga tiheda ja kitsaskoonusja võraga, vanemas eas hallikaspruuni pikilõhenenud tüvekoorega puuna. Laiaulatuslik levik, alates Uraalidest kuni Baikali järve taguste ning Mongoolia aladeni idas piki mäenõlvu ja jõgede orge, moodustades segapuistuid siberi nulu ja hariliku kuuse ning siberi lehisega. Pungad punakaspruunide pungasoomustega, pikalt teritunud tipuga, veidi vaigused. Okkad 5-kaupa, 5…10 cm pikad, sirged, jäigad, püsivad puul kuni 3…5 aastat, pealt tumerohelised, sisekülgedel vähe silmatorkavate õhulõheribadega, kolmetahulised, okkaserv tugevamalt saagjas kui alpi s. Käbid 6…15 cm pikad, üsna teravatipulised, seemnesoomused lühikarvased, valmivad IX ja kukuvad avanemata maapinnale. Valminud käbid sisaldavad kuni 100 umbes 1 cm pikkust ja sama läbimõõduga üsna õhukesekestalist tumepruuni lennutiivata seemet. Seemneaastad korduvad keskmiselt 3…6 aasta tagant. Seemnetest pressitakse kõrgekvaliteedilist seedriõli mida kasutatakse parfümeeria-, farmaatsia- ja toiduainetööstuses ning neist toituvad ka oravad, sooblid, vöötoravad, linnud ja tarvitavad toiduks samuti siberi põlisasukad. Puit on pehmem, kergem ja paremini töödeldav kui harilikul männil, sellest on ehitatud siberlaste palkmajad, tehtud uksed-aknad, siseviimistlus ja mööbel. Puit on väga vastupidav mädanemisele. Haljastuses on siberi seedermänd varjutaluvam kui alpi seedermänd ja neist võib istutada ka väiksemaid gruppe. Linnatingimuste saastunud õhku talub aga viimasest halvemini ja seepärast saab haljastuses eeskätt kasutada väikelinnade ja maa-asulate haljastuses.
Korea seedermänd (P. koraiensis) on tavaliselt 20…30 m kõrgune ja kuni 1 m tüvediameetriga sirgetüveline, pikaealine, paksu tumehalli tüvekoorega, noorelt koonusja ja vanemas eas laikuhikja võraga puu. Leviala Venemaa Mandžuuria taigas, Korea poolsaare kirdeosa mäestikes ja Jaapanis Honshu saare mäestikumetsades, ulatudes kuni 2500 m kõrguseni üle merepinna ja kasvades enamasti segapuistutes. Võrsed rohekad, tihedalt kaetud punakate karvadega. Pungad piklik-ovaalsed, tipuosas järsult ahenevad, liibuvate, punakaspruunide pungasoomustega. Okkad 7…15 cm pikad, umbes 1 mm laiad, kolmetahulised, märgatavate õhulõheridade tõttu okaste tahkudel hallikasrohelise värvusega. Okka servas võrreldes teiste seedermändidega palju rohkem väikseid hambakesi mistõttu tunduvad okkad sõrmede vahel karedad ja omavahel hõõrudes krudisevad iseloomulikult. Käbid 10…15 cm pikad, seemnesoomused pikitriibulised ja nende tipuosa tugevasti väljapoole käbist eemale käändunud. Seemned kolmnurksed, pruunikad, kuni 1,5 cm pikad, sileda, paksu kestaga, söödavad. Noorena veidi hiliskülmakartlik. Puit dekoratiivne ja kergesti töödeldav. Eesti oludes vanemaid puid teada ei ole, küll on aga nooremaid kasvamas mitmetes parkides, haljasaladel ja arboreetumites. Noorelt väga aeglasekasvuline ja visa edenemisega.
Ebaharilik harilik mänd
- jaanuar 2014Maaleht
Rein Sander
Mände terasemalt silmitsedes märkate, kui erinevad nad tegelikult on.
Meie pärissuvi kestab ainult mõne kuu. Ja seejärel on enamik puid-põõsaid taas nukralt raagus – metsa, parki ja aeda elustab ainult okaspuude haljus.
Just tänavusel lumeta talvel paistab okaspuude erinev võrakuju ja värvus hästi silma. Vaadake jalutades või ringi sõites (nii, et see roolikeeramist ei sega) kas või meie tavalist harilikku mändi. Üsna varsti märkate, et ühel puul on okkad tumerohelised, teisel sinakashallikad, kolmandal aga särahtab päikesepoolsel küljel kollakas toon. Ja mis imelik – kevadel muutuvad need kollasekirjud puud taas roheliseks. Ning mõni teine, talvel “normaalselt” roheline mänd kasvatab kevadel noored kollased okkad ning püsib kuni külmadeni kollaselaiguline. Mõnikord ei muuda värvi kogu puu, vaid ainult mõni oks.
Aednikud on selliseid kõrvalekaldumisi ammu tähele pannud ja välja valinud (või kloonimise teel edasi arendanud) hulga erineva okkavärviga hariliku männi sorte. Nende teadmistega varustatult saab oma aeda huvitavamalt planeerida, tuues sinna erksamaid värvikombinatsioone. Ka puukoolis oskate nüüd kevaditi lahtisema pilguga ringi kaeda ja uurida, sest ega niisuguseid sorte päris igalt poolt leia. Võtame hakatuseks kas või sellesama meie hariliku männi.
Talveks kuldkollaseks
Talikollastest männisortidest on vanim juba üle 100 aasta tuntud ‘Aurea’ – loodusest leitud vorm, mille tuhmrohelised okkad talvel muutuvad kuldkollaseks. Mida külmem ja päikesepaistelisem talv, seda intensiivsem selle sordi toon on.
See sort ei ole eriti kiire kasvuga, kümmekonna aastaga saab paari meetri kõrguseks ja sobib nõnda ka väiksemasse aeda.
Päris oranžiks värvub talvel umbes 15 aastat tagasi Saksamaal saadud sort ‘Jakutsk’. See sort on meil veel haruldane. Teine vähe levinud, aeglasekasvuline sort on Suurbritannias saadud kuldkollane ‘Gold Coin’. Selle okkad jäävad ka suvel kollakaks, kuigi suvine värvitoon on hulga kahvatum. Puu kasvatab endale kümne aastaga paari meetri kõrguse laipüramiidja võra. ‘Gold Coin’ on tuntud ainult umbes 35 aastat.
Peaaegu sama vana on ka Hollandis aretatud ‘Wintergold’. See sort sirgub kuni kümne meetri kõrguseks, aastane juurdekasv jääb 10–20 cm piiridesse.
Segadus sordinimedega
Eelmisega samasugust nime kannab ka üks mägimänni sorte: ‘Winter Gold’ (tihti seisab etiketil ekslikult ‘Wintergold’) on Hollandist pärit aeglasekasvuline mägimänd. Kümne aastaga kasvab see umbes meetri kõrguseks ja poolteist meetrit laiaks. Neid andmeid võib enam-vähem tõeseks pidada, sest sordil on vanust juba üle 50 aasta.
Nooremate sortide puhul ei oska vist keegi täpselt öelda, kui suureks need sirguvad. Arvatakse näiteks, et Saksamaal 1980ndate keskel saadud mägimänd ‘Carsten Wintergold’ või lihtsalt ’Carsten’ kasvab kümne aastaga ainult 25 cm kõrguseks.
Aga kui kõrgeks ta lõpuks ikkagi saab? Kindlasti oleneb kasv ja okkavärv natuke ka kasvupaigast. Ka tüvikpuuna on ‘Carsten’ kiirema kasvuga, sirgudes suvega 5–6 cm.
Aeglasekasvulised sordid ongi meil kenamad tüvikutena, siis paistavad nad silma ka lumerohkel talvel. Mänd on teatavasti rabedate okstega ja murdub lume all kergesti. Tüvikpuud on lihtsam ka raskest sulalumest puhastada.
Soojad ilmad petavad ka taimi
Tänavu ei taha ‘Carsten’ kuidagi kollast jumet võtta, sest külma poolest on ilm ju veel sügisene. Muidu värvub ta üsna tugevasti, näidates isegi oranžikat varjundit. Alles maikuu alguses, kui noored kasvud juba silma paistma hakkavad, taastub roheline värv.
Natuke varem läheb roheliseks mägimänni sort ‘Orange Sun’. Sellel sordil värvub kollaseks ainult okaste ülemine kolmandik. Suvekuudel on kogu okas jälle roheline. Samamoodi käitub ka mägimänd ‘Dezember Gold’, ainult temal on okkad ühtlasemalt kollased. Seegi sort kasvab kõigest poole meetri kõrguseks ja sobib ka pisemasse aeda.
