Mahoonia (Mahonia) perekonda kuuluvad igihaljad asteldeta võrsetega põõsad või harva madalad puud, vahelduvate paaritusulgjate liitlehtedega, lehekesed harilikult ogajalt saagja servaga. Lehekeste arv liitlehel (3) 5 kuni 41. Õied kollased, koondunud mitmekaupa püstistesse kobaratesse või pööristesse, kollased, paljudel liikidel lõhnavad. Viljad on kerajad tumesinised harva roosad või valged marjad. Perekonnas umbes 90 liiki, millised on pärit Kagu-Aasiast, Põhja-Ameerika lääneosast või Kesk-Ameerikast. Perekonna enamus liike talub talviseid temperatuure kuni -5°C. Talviste külmakahjustuste puhul tuleb kahjustatud osad põõsastel eemaldad, muidu üldiselt tagasilõikust pole vaja ette võtta.
Läiklehine mahoonia (M. aquifolium) on kuni 1 m kõrgune, tihedalt haraline, igihaljas, Põhja-Ameerika lääneosa parasniisketel kasvukohtadel kasvav alusmetsapõõsas, kuid kasvamas ka avamaal ja põõsastikes, tõustes mäestikes kuni 2000 m kõrguseni. Paljudes Euroopa paikkondades kasvab metsistunult looduses. Hübridiseerub terve rea kukerpuu liikidega, andes perekondadevahelisi hübriide – vt. X Mahoberberis. Võrsed kollakaspruunid, paljad, pungad 4…8 mm pikad. Lehed 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, leheroots 1…6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad, lehekesed hõredalt kuni tugevalt saagja servaga, puhkedes pronksjad, talvel violettpruunid. Õisikud 30…60 õielised, võrsete tipus asuvate 3…8 cm pikkuste püstiste kobaratena, kuldkollased. Viljad umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad, mis valmivad sügisel. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta. Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude, silmahaiguste jm. tervisehädade korral. Abi on taimedest saadud ka kollapalaviku vastu. Sordid: ‘Apollo’ – põhiliigist madalam, aeglasekasvuline sort, lehed punaste rootsudega, talvel tumepruunikad, õied suured, puhaskollased; ‘Atropurpurea’ – kuni 0,6 m kõrgune aeglasekasvuline maadjas sort, lehestik talvel tumepunane, sort on vastuvõtlik rooste- ja jahukasteseentele; ’Compacta’ – kompaktse kasvuga madalam põõsas, saavutab umbes ½ põhiliigi normaalkõrgusest; ’Donewell’– laiuvakasvuline, kuni 1 m kõrgune põõsas; lehed kuni 20 cm pikad, enamasti 7 lehekesega, lehekesed kitsaselliptilised, pikkade ogadega, pealt läikivad, tumerohelised; õisikuraod punased, õied kollased; ‘Orange Flame’ – kuni 1m kõrgune oranzide võrsetega põõsas; ’Moseri’ – nõrgakasvuline sort, eriti atraktiivsete pronkspunaste lehtedega; ’Smaragd’– laiuv põõsas, noorelt pronksjate, hiljem tumeroheliste läikivate lehtedega, õied helekollased, suurtes kimpudes.
Roomav mahoonia (M. repens) on väike igihaljas kuni 30 (60) cm kõrgune aeglasekasvuline juurevõsusid andev põõsake, milline pärineb Põhja-Ameerika lääneosa metsade alusrindest, põõsastikest ja avamaalt, tõustes mägedes kuni 3000 m kõrguseni üle merepinna. Võrsed purpurpruunid, paljad, pungad 3…8 mm pikad. Lehed enamasti (3) 5-7 lehekesega 10…20 cm pikad, lehekesed laiovaalsed kuni ovaalsed, 2,5…9 x 2…6 cm, ogajalt saagjaservalised, pealt tuhmrohelised, alt heledamad, ei muuda talveks värvi. Õied võrsete tippudes 25…50 kaupa 3…10 cm pikkustes kobarjates õisikutes, kuldkollased, puhkevad mais. Viljad munajad, 6…10 mm pikad, mahlakad, tumesinised. Liigi kasutusalad analoogsed läiklehise mahooniaga. On talvekindlam eelmisest liigist, kuna, talvitub enamasti tänu oma madalale kasvule kaitsva lumekihi all. Sordid: ’Rotundifolia’ – tugevasti juurevõsu andev üle 1 m kasvuga põõsas, millel on enamasti 5 lehekesega liitlehed, lehekesed munajad, südaja alusega, terveservalise või nõrgalt ogahambulise leheservaga, talvel kergelt pronksikarva lehed, puhkedes roosakad.
Igihaljas lehtpõõsas mahoonia
- juuli 2010 Maakodu
Rein Sander
Meie kliimasse sobivaid aasta ringi rohelisi lehtpõõsaid ei ole kuigi palju. Rikkalikult õitsevana suudab nendest rododega võistelda ainult mahoonia.
Läiklehist mahooniat (Mahonia aquifolium) näeme vanades koduaedades ja eriti rohkelt kalmistutel. Pargipõõsaks mahoonia eriti ei sobi, sest ta vajab talvekatet – muidu on põõsad kevadel tavaliselt üsna raagus.
Mahoonial on ilusad suured ogalise leheservaga liitlehed. Sügisel muutuvad need sordist olenevalt rohkem või vähem punakaks.
Ka noored puhkevad lehed on punakat tooni. Mais näitab läiklehine mahoonia õiteilu, kollased õied on koondunud suurtesse püstistesse kobarjatesse õisikutesse. Kujult ja suuruselt meenutavad õied kõige rohkem kukerpuu omi, kukerpuu ongi tema lähim sugulane.
Läiklehisest mahooniast on aretatud kümmekond sorti, mis erinevad üksteisest kõrguse, õite värvi, lehtede talvevärvi jms poolest. Meil on sordid veel vähe levinud.
Sobib ka marjapõõsaks
Sinakasmustad, umbes sentimeetri pikkused marjad küpsevad septembris, nad on söödavad nagu kukerpuu omadki. Mõne põõsa omad on tulihapud, neil tuleb lasta kauem järelvalmida või kasutada mahlaks.
Ühelt põõsalt saab muidugi ainult paar peotäit marju, mõistlik ongi need kõik mahlaks teha. Ilus tumepunane mahl kõlbab morsiks või mõne värvivaese mahla toonimiseks.
Oma kodumaal Põhja-Ameerikas on metsikult kasvav mahoonia olnud hinnatud mahla- ja veinimari, sellele viitab ka tema ingliskeelne nimi oregon grape.
Lihtne paljundada
Mahla pressimisjäägist saame seemned kergesti välja pesta. Tavaliselt idanevad need sügisel külvatuna hästi. Esimesed paar aastat kasvavad seemikud võrdlemisi aeglaselt ja vajavad peenral kindlasti talvekatet.
Seemnest tasubki mahooniat kasvatada vaid siis, kui on kavas kuhugi varjulisse pargi- või kodukopli nurka tekitada suurem mahooniapuhmistu.
Asja teine mõte on see, et suurema hulga seemikute seast saab valida külmakindlamaid ja kevadpäikest paremini taluvaid taimi. On nimelt nõnda, et mõnda mahooniapõõsast talvekate ei aita, teine aga talvitub ilma igasuguse katteta hästi ega lähe kevadel pruuniks.
Korraliku istiku saame avamaal kolme-nelja aastaga. Väiksemasse koduaeda on lihtsam osta puukoolis kasvatatud istik.
Mahoonial on ilus tihe juurestik, ka paljajuurelist taime on kerge istutada. Põõsas lepib tavalise aiamullaga, kasvab meelsasti varjus, aga õitseb paremini päikesepaistel.
Kaks liiki
Peale läiklehise mahoonia kasvab meil ka natuke madalam ja väiksemate lehtedega roomav mahoonia (M. repens). Tema lehed on väiksemad, 2–3 lehekesepaariga, alt tuhmjalt hallikasrohelised. Lehed ei muuda sügisel värvi, vaid jäävad roheliseks. Liigid on lähedased ja ristuvad omavahel kergesti. Ilmselt ongi meie mahooniapõõsad hübriidset päritolu, see seletab nende erinevat talvekindlust. Mahoonia perekonnas on veel palju ilusaid liike, aga neid saame näha ainult soojema talvega maades.
