Magnoolia (Magnolia)
Magnooliad – eksootilised iludused
Anu Kaur
Maakodu
- aprill 2014 12:15
Magnooliaid aitavad sageli ära tunda nahkjad latakad lehed ja uhked valged või roosakad õied.
Magnooliad on meie puittaimede hulgas ühed arhailisemad – umbes sama vanad kui hõlmikpuud ja kindlasti on nad esimesi õistaimi maismaal. Magnooliaid kasvab nüüd looduses harva, kuid haljastuses on need suurte kaunite õitega puud väga menukad.
Reliktid Aasiast ja Ameerikast
Magnooliaid loevad asjatundjad kokku kuni 130 liiki. Looduslikult on nad levinud Ida-Aasias, Himaalajas ning Põhja- ja Kesk-Ameerikas.
Enne jääaega olevat magnooliaid kasvanud ka Euroopa metsades. Eestis saab kasvatada vaid väheseid liike ja sorte ning katsetada tasub üksnes heitlehiste magnooliatega. Igihaljaste soojematest piirkondadest pärit taimede jaoks on meie talved ülearu heitlikud ja kevadpäike koos madalate miinuskraadidega neile ohtlik. Kahjuks on külmakindlamad magnooliad enamasti tagasihoidlikku valget värvi või kreemikate kuni õrnroosade õitega. Enamik magnooliaid õitseb kas mais enne lehtimist või juunis juba lehtedega okstel. On ka lõhnavate õitega magnooliaid.
Viljad valmivad sügisel. Mõnel liigil võib neid omapäraseid mõhnjaid moodustisi eemalt vaadates isegi käbideks pidada. Seemnete valmides viljad avanevad ja seemned ripuvad avadest välja. Botaanikud nimetavad sellist vilja kogukukruks. Sama tüüpi vili on ka näiteks pojengil.
Magnoolia õis on ehituselt lihtsam kui hilisematel õistaimedel. Kui näiteks roosõieliste sugukonda kuuluval õunapuul on õiel kroon- ja tupplehed selgelt eristunud, siis magnooliate õiekattelehed ei erine. Ja nii on see olnud neil elavatel fossiilidel juba kriidiajastust peale! Küllap pole magnooliatel sellest sooja ega külma, et moodsamal ajal on õied teistsuguse ehitusega. Nemad jäävad rahulikult vanamoodsaks.
Magnoolialiste sugukonda kuulub veel kaks tulbipuud (Liriodendron) ja u 50 liigiga mikeelia (Michelia) perekond. Viimased on troopikas ja lähistroopikas kasvavad puud või põõsad.
Perspektiivsed jaapanlased
Kõige talvekindlam ja läbiproovitum on meie kliimas hondo magnoolia (Magnolia kobus). See suvehaljas kõrgem põõsas või laiuva võraga väike puu kasvab looduslikult Jaapani, Mandžuuria ja Korea metsades. Valged lõhnavad õied puhkevad mais enne lehti.
Selle liigi teisend var. borealis kasvab looduslikult Hokkaidol ja Honshu põhjaosas, tüüpteisend var. kobus aga Honshu keskosast lõuna pool. Taimede päritolu on seega üpris tähtis – mõjutab talvekindlust.
Hondo magnooliaid võite näha nii Tallinna kui Tartu Botaanikaaias. Üks väike puu on Kehtna mõisapargis ja neid leidub ka mitmes koduaias.
Tähtmagnoolia (Magnolia stellata) pärineb samuti Jaapanist. Tema on magnooliatest üks madalamaid (kuni 3 m) ja alati põõsakujuline.
Tähtmagnoolia õied on paljude kitsaste valgete õiekattelehtedega ja meenutavad tõesti tähekesi. Tema populaarsust peaks lisaks külmakindlusele ja toredale madalale kasvule tõstma ka tõsiasi, et põõsad hakkavad õitsema üsna noorelt. Levinuimad tähtmagnoolia sordid on valgete lõhnavate õitega ‘Royal Star’ ja roosade õitega ‘Rosea’.
Loebneri magnoolia (M. × loebneri) on hondo ja tähtmagnoolia hübriid, mis sündis 1910. aasta paiku Saksamaal. Loebneri magnoolia kasvab pigem kõrge põõsana kui väiksema puuna. Õied on sel hübriidil õrnroosad või valged, õitsemist alustab ta väga noorelt. Tuntuimal sordil ‘Leonard Messel’ on lillakasroosad valge südamikuga lõhnavad õied. Ilmselt on see hübriid roosaõielistest magnooliatest üks külmakindlamaid.
Ka Sieboldi magnooliat (Magnolia sieboldii) võib proovida meil kasvatada. Jaapanis ja Koreas looduslikult kasvava magnoolia õied on portselanvalged, aga õie südamik on tänu karmiinpunastele tolmukatele ere ja ilmekas. Viljad on punased. Lehed on alt sinakad, kaetud hallikate karvadega.
Väga kaunis on Sieboldi magnoolia sort ‘Colossus’. Tema imeliste õite kogu ilu nägemiseks peab aga kummarduma või õisi käänama, sest rasked õied ripuvad alla ja päris õiget muljet neist põõsast mööda jalutades ei saagi. Kummardumise vaev saab aga tasutud, sest õied on tõesti uhked. Silmapaistvad on ka puhasvalged õienupud. Õisi jätkub sel sordil mitmeks kuuks.
Mitut moodi ameeriklased
Ameerika Ühendriikide idaosast pärineb teravalehine magnoolia (Magnolia acuminata). Inglise keeles on sellel puul tore nimi Cucumber Tree. Arvatavasti vihjab see nimi õienuppudele: need on sinakasrohelised, kaetud vahaja kirmega ja okstel püsti nagu rohelised küünlad või kurgid. Väga kaunid on ka teravalehise magnoolia kollakasrohelised õied, mis sinakaist “kurkidest” juunis puhkevad. Noorena on puu püstise koonilise võraga, vanemas heas hakkab see laiuma. Õitsemist alustab teravalehine magnoolia suhteliselt hilises vanuses.
Lõuna-Eestis Maaritsa lähedal Vastse-Pranglis kasvab Eesti suurim magnoolia – tema ongi teravalehine magnoolia. Puu õitseb ja viljub regulaarselt. Ta on ligi 20 m kõrge, puu rinnasümbermõõt oli juba aastaid tagasi 120 cm. Praeguseks on puu arvatavasti tublisti kosunud. Teravalehise magnoolia õitsev eksemplar on ka Tallinna Botaanikaaias, kus ta kasvab 1993. aastast. Esimesi õisi nägime alles mõni aasta tagasi.
Suhteliselt külmaõrn, aga mitte lootusetu, on Põhja-Ameerikast pärit varimagnoolia (M. tripetala). Nagu paljudel eksootilistel puudel, on temalgi meie kliimas sageli raske lapsepõlv. Sellest ükskord välja kasvanult otsustab puu siiski, et tal ei jää muud üle, kui kliimaga leppida ja sirguma hakata.
Tallinna Botaanikaaias külmusid noorel puul regulaarselt kõik viimase aasta juurdekasvud. Ühel hetkel harjus ta aga meie kliimaga ära ja nüüd on ta mitmel aastal isegi õitsenud. Puu on istutatud 1996. a kevadel.
Kui olete kevadel käinud Riia Ülikooli Botaanikaaias, siis olete küllap näinud ka õitsvat varimagnooliat. Selle puu tunnete kergesti ära erakordselt suurte lehtede järgi. Tänu suurtele lehtedele pakub puu varju ja on oma nime vääriline. Varimagnoolia õied puhkevad hiliskevadel lehtede vahel, on suhteliselt suured ja lõhnavad. Viljad on punased piklikud “kukrud-käbid-kurgid”.
Nii teravalehine kui varimagnoolia võivad mõlemad kasvada kuni 15 m kõrguseks puuks.
Varimagnoolia sort ‘Bloomfield’ on kuni 50 cm pikkuste lehtedega ja liigist suuremate õitega. Peaks kasvama kuni 7 m kõrguseks, aga kuidas see sort Eestis käitub, näeme tulevikus. Kaks noort taime kasvavad Tallinna Botaanikaaias.
Põhja-Ameerika idaosast pärit suureõieline magnoolia (M. grandiflora) on igihaljas ja Eesti jaoks liiga külmaõrn. Edukalt kasvatatakse teda näiteks Krimmis ja Kaukaasias.
Rohkelt hübriide
Euroopas on väga levinud Soulange’i magnoolia (M. × soulangeana). See sileda (M. denudata) ja liiliaõielise magnoolia (M. liliiflora) hübriid ning ka tema sordid on hinnatud oma kaunite roosade õite poolest.
Soulange’i magnooliad õitsevad külluslikult enne lehtimist. Neid puid armastatakse linnahaljastuses. Kesk-Hiinast pärit vanemate järglastena on nad meie tingimustes kahjuks külmahellad.
Katsetada võiks Soulange’i magnooliat vaid Eesti soojema mikrokliimaga läänerannikul ja saartel.
Mõnd magnooliasorti soetades on vaja teada sordi esivanemaid – see lubab ennustada taime külmakindlust.
Meil võiks proovida kasvatada teravalehise magnoolia järglasi. Sügavkollaseid liblikaid meenutavad püstised õied on sordil ‘Butterflies’ (M. acuminata ‘Fertile Myrtle’ × M. denudata). Sordi ‘Ivory Chalice’ (M. acuminata × M. denudata) u 15cm läbimõõduga õied on elevandiluuvärvi.
Tallinna Botaanikaaias õitsesid möödunud suvel noored roosade õitega sortide ‘Pink Surprise’ ja ‘Roseanna’ taimed. Viimane on tetraploidne ristand liiliaõielise ja hondo magnoolia sortide vahel. Need taimed kinkis botaanikaaiale aiandusentusiast Jüri Šergalin koos veel paarikümne magnooliasordiga. Sama aedniku aiast pärinevad kollaste õitega teravalehise magnoolia baasil saadud ‘Daphne’ ja mõnevõrra heledama tooniga ‘Lois’. Neidki õisi nägime mullu esimest korda, taimed on istutatud 2010. aastal.
‘Wada’s Memory’ on Ameerikast pärit valitud kloon härra K. Wada Yokohamast saadetud seemnetest, arvatavasti on ta hondo ja pajulehise (M. salicifolia) magnoolia hübriid. Õied on suuremad kui hondo magnoolial. Samade vanemate laps on muide ka londoni magnoolia ‘Kewensis’.
Ameerika Ühendriikidest pärinevaid 1950ndatel aretatud sorte hakati hellitavalt kutsuma kaheksaks pisikeseks piigaks (The Little Girl Hybrids). Tegu on liiliaõielise ja tähtmagnoolia hübriididega. Need väikesed 3–4 m kõrgused “tüdrukud” on ‘Ann’, ‘Betty’, ‘Jane’, ‘Judy’, ‘Pinkie’, ‘Randy’, ‘Ricki’ ja ‘Susan’. Õitsevad nad nädal või kaks hiljem kui tähtmagnoolia, seega peaksid
olema hiliskülmade suhtes vastupidavamad. ‘Susan’ on neist kõige intensiivsema purpurse tooniga ja ‘Pinkie’ on kõige roosam. Sorti ‘Ann’ võib näha Tartu Ülikooli Botaanikaaias.
Hulk kasvunõudeid
Ümberistutamist magnooliad hästi ei talu, seetõttu tuleb neile sobivat kasvukohta hoolega otsida.
Magnooliate juurestik on pindmine ja juurekava hõre, narmasjuuri on vähe. Mulla suhtes on nad küllaltki nõudlikud. Muld peaks olema parasniiske ja õhurikas. Põuda magnooliad ei kannata ja enamik neist ei talu ka seisvat vett. Muld peaks olema nõrgalt happeline. Pindmise juurestikuga magnooliatele mõjub hästi võraaluse multšimine. Magnooliate all ei tohi ka eriti kaevata, see võib vigastada nende juuri. Nagu paljudel teistel taimedel, on magnooliatelgi juured sümbioosis seentega, s.t magnooliatel on mükoriisa.
Magnooliad tahavad üldiselt kasvada soojas tuulevaikses kohas. Päike on oluline rohkeks õitsemiseks, aga keskpäevapäike on mõnele magnooliale siiski liig. Näiteks looduslikult alusmetsas kasvav Sieboldi magnoolia vajab osalist varju.
Magnooliad on suhteliselt saastekindlad puud, nii kohtabki neid Kesk-Euroopas ja lähistroopilises Ameerikas isegi linnahaljastuses. Meil on magnooliad pigem dendroloogilised haruldused huviliste aedades.
Pisut mürgine tervistaja
Magnooliaid loetakse nõrgalt mürgisteks taimedeks ja taimeosi ei maksa seega uisapäisa manustada. Isegi vaasi pandud õied võivad toas viibijal põhjustada peapööritust. Seespidisel tarvitamisel võib magnoolia kahjustada maksa.
Magnooliad sisaldavad lignaani magnolool, ja kuna lignaanid võivad toimida rakumürgina mõne vähiliigi puhul, siis ongi seda ainet kasutatud kasvajate ravis. Magnolool mõjutab ka kesknärvisüsteemi – see lõõgastab lihaseid, kuid tekitab depressiooni.
Mürgiste ainete sisaldust kasutatakse meditsiinis ära ka sooleparasiite ja mikroobe tõrjudes. Hiina meditsiin hindab eelkõige hiina magnooliat (M. officinalis), meil on see liik külmaõrn. Okste, juurte ja viljade koort on pulbri või keedisena kasutatud toonuse tõstja ja ergutina ning soole- ja maopõletiku ravimina. Hondo magnoolia aitavat peavalu korral.
Homöopaatias kasutatakse peamiselt virgiinia magnooliat (M. virginiana). Suureõielise magnoolia (M. grandiflora) puhul on märgatud vererõhku alandavat toimet. Viimasel ajal on magnooliatest saadavaid aineid hakatud kasutama ka Parkinsoni tõve puhul.
Tore on küll teada, milliste hädade vastu mingist taimest vajalikke medikamente saab, aga mõttekas on doseerimine ikka farmatseutide hooleks jätta. Peamiselt on magnooliad siiski ilutaimed.
