Harilik maajalg (Glechoma hederacea L.) kuulub sugukonda huulõielised (lamiaceae), perekonda maajalg (Glechoma). Rahvapärased nimetused on kassiratas, pinipuss, maa-aluserohi, roosirohi. Mitmeaastane veidi vürtsise lõhnaga ühekojaline rohttaim. Pikkus 25¼55 (80) cm. Esinevad nii mõlemasugulised kui ka emasõied, õiekate kaheli. Nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp on putkjas, teravate tipmetega, väheste harali karvade ja kollaste näärmetäppidega. Kroon sinakaslilla, punakate laikudega, kuni 2,2 cm pikkune, emasõied väiksemad. Õied on koondunud 2¼6 -kaupa männasesse ülemiste lehtede kaenlasse. Õite kandelehed on kitsad, ripsmelised, kuni 2 mm pikkused. Õitseb maist juulini, vahel veel ka augustis, harva puhkevad esimesed õied juba aprillis. Putuktolmleja. Punakaspruunid kuni 2 mm pikkused ja 1 mm laiused pähklikesed, mis valmivad alates juuni keskpaigast. Sõrmroodsed neerjad või tömbitipuliselt südajad jämedatäkilise servaga lihtlehed. Pikkus kuni 2 (4) cm ja laius 1¼2,5 (6) cm. Alumised varrelehed kuni 5 cm pikkuste rootsudega, ülemised lühirootsulised. Asetsevad varrel vastakuti. Varred on maad mööda roomavad või tõusvad, arvukate juurduvate võsunditega, õitega võsud on enamasti püstised, 10¼20 (30) cm kõrgused. Varred on madalate roietega, enamasti paljad. Taimel esineb risoom, millel on arvukalt lisajuuri. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt roomavate võsunditega. Seemned idanevad kiiresti. Paljundada võib ka varrepistikutega. Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid laialdaselt ka Ida-Siberis, vähem Lääne-Siberis, tulnukana esineb Kaug-Idas ja Põhja-Ameerikas. Eestis sage, harvem esineb Hiiumaal ja Vormsil. Pärisniitudel, laane- ja salumetsades, sageli parkides, veekogude kallastel, teeservadel, aedades, ka umbrohuna põllupeenardel. Eelistab parasniiskeid toitainerikka mullaga varjukamaid kasvukohti. Tolmeldavad putukad saavad rikkalikult nektarit. Pioneerliigina võib kiiresti katta taimestumata alasid. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Hea meetaim. Rahvameditsiinis on tarvitatud hingamisteede ja mõningate nahahaiguste ning reuma raviks, aitab teena ka kõhuvalu vastu ja parandab seedetegevust. Taim on küllaltki tugeva toimega. Kauni läikiva tumerohelise lehestiku tõttu sobib parkidesse kattetaimeks. Kasutatav ka ripptaimena. Taim on vähesel määral mürgine, rohke esinemise korral karjamaal võib hobustele ohtlikuks muutuda.
Maajalal on kaks laialt levinud nime: maajalg ja kassiratas. Need mõlemad viitavad tema iseloomuliku välimusega lehtedele. Nimelt on maajala lehed ümmargused nagu rattad või laiad nagu mingi looma jalajäljed. Kuid ometigi pole otseselt need nimed vanarahva hulgas kuigi laialt tuntud. Vanad eestlased teadsid seda taime rohkem kui kassinaerist, maa-aluserohtu, maaliseheina roosirohtu või paistetuserohtu. Huvitavamatest nimedest võiks mainida veel seamuru.
“Maa” ja “muru” viitvad sellele, et maajalg kasvab maa ligidal. Tõepoolest näeme sagedamini vaid mööda maad roomavaid maajala varsi. Sellised võivad kasvada pea meetripikkuseks. Maajala varred juurduvad igal sõlmekohal ja annavad omakorda rohkesti võsundeid. Kõik varred on rohkete ümarate lehtedega. Kuid olgu siin lisatud, et need lehed on serval täkilised ja värvuselt kaunilt tumerohelised, isegi veidi läikivad. Tänu oma kiirele võsundite abil paljunemisele võib maajalg kiiresti katta küllaltki suured maa-alad, ta vajab vaid piisavalt niiskust ning küllaltki viljakat mulda. Sellised suured kogumikud on sageli vajalikud, et hõivata lagedaid alasid. Kuid aedades ja kiviktaimlates võib maajalg muutuda väga tüütuks umbrohuks. Kes soovib midagi huvitavamat proovida, see võib panna maajala potti kasvama ja riputada sobivasse kohta üles: temast kasvab kaunis ripptaim.
Õied on maajalal vähemärgatavad, sest nad on väikesed, kuid lähemalt uurides pole neil viga midagi. Värvuselt on need lillakad, väikeste punakate laigukestega. Maajala õied moodustavad väikeseid männaseid ülemiste lehtede kaenlas.
Nimed maa-aluserohi, roosirohi ja teised seesugused viitavad ka taime kasutamisele rahvameditsiinis. Seejuures peab aga teadma, et maajalg on küllaltki tugevatoimeline arstim ja temaga ei või liialdada. Hobustel võib ta põhjustada isegi mürgistusi. Ravimiks kogutakse maajala ürti, see on siis ülemist rohelist osa koos õitega. Ürt kuivatatakse õhukese kihina soojas, kuid vilus. Tarvitamisviise on kaks. Kõigepealt võib temast teha kompresse näiteks reumavalude leevendamiseks ja mõnedest villikestest-punnikestest vabanemiseks, see on suhteliselt ohutu. Teiseks võib valmistada teed, mis võtab ära kõhuvalu, parandab seedimist, ravib köha ja teisi hingamisteede haigusi. Tee tegemiseks võetakse teelusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta ja lastakse segul kümme minutit tõmmata. Seejärel juuakse külmetushaiguste puhul kohe kuumalt, aga seedehädade puhul jahutatakse eelnevalt maha.
