Lursslill (Actaea) 18 liigiga püsikute perekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast, mis on looduslikult levinud põhja poolkera parasvöötmes. Euroopas kasvab looduses vaid üks liik haisev lursslill (A. foetida). Taimede kõrgus olenevalt liigist ja sordist ulatub 60…200 cm, seejuures sordid enamasti madalamad ja puhma läbimõõt 60 cm. Eelistavad kasvamiseks sügavalt haritud, viljaka pinnasega poolvarjulist kasvukohta. Vajavad kuiva suve korral korralikult kastmist. Soovitav jätta samale kasvukohale paljudeks aastateks kuna talub halvasti häirimist kasvukohal. Õitsevad suve teisel poolel, õied on lõhnavad ja asetsevad püstisel õisikuvarrel, mille pikkus ulatub 40…60 cm. Taimedel on putukaid peletav toime. On kasutatud lutikate tõrjeks. Paljundamiseks parim viis on kevadel juurepuhmiku jagamise teel, kuid võib ka seemnetega, mis külvatakse kohe peale valmimist ja nad tärkavad järgmisel kevadel. Lurslilled on talvekindlad ning kate pole ilmtingimata vajalik.
Kobar-lursslille (A. racemosa) õisikud on harunemata või varred nõrgalt harunenud, püstised või veidi kaarduvad ja kuni 60 cm pikkused. Õitseb augustis lumivalgete, veidi ebameeldiva lõhnaga õitega. Sort: ’Atropurpurea’ – punaste lehtede ja vartega.
Liht-lursslill (A. simplex) on pärit Kamtšatkalt. Tähkõisikud on 40 cm pikkused, veidi kaarduvad ja kreemikat värvi. Õitseb ta hilja, septembris-oktoobris, nii et jahedama suvega aastal ei jõua korralikult õitsema hakatagi. Sort ’Atropurpurea’ – punakaspruuni lehestikuga ja liigist varasema õitseajaga, kõrgus 150…170 cm; ’Brunette’ – tumeda punakaspruuni lehestikuga, õitseb augustis, kõrgus 100..120 cm; ’White Pearl’ – valgete õisikutega, taime kõrgus 100 cm.
Graatsilised lursslilled
- september 2013 Maaleht
Aarne Kähr
Kõrgekasvulised lursslilled on aias ühed hiliseimad õitsejad. Liht-lursslill avab graatsilised õisikud alles septembri keskel.
Kauni välimusega lursslillele (Cimicifuga) on minu meelest eestikeelse nimega küll liiga tehtud. Sakslased nimetavad teda väga sobivalt hõbeküünlaks (Silberkerze), eestlased on ristimisel lähtunud aga ladina ja inglise keelest. Ingliskeelne bugbane on seotud taime kasutusega: bugtähendab lutikat, mardikat; bane hukatust, hävingut. Ladina keeles tähendab cimex lutikat ja fuga põgenemist. Haisva lursslille (C. foetida) kuivatatud lehti on tõesti kasutatud lutikate peletamiseks. Eesti aianduses pole sel taimel lutikatega aga mingit sidet, sest see liik meil ei kasva. Minule ei seostu nimetus lursslill mitte millegagi (lurss pidavat küll mingis murdes lutikat tähendama) ja on inetu kõlaga. Imekaunis taim väärinuks küll paremat.
Niiskes ja poolvarjus
Lursslill vajab niisket rammusat mulda, kõige paremini kasvab ta poolvarjulises kohas. Niiskuse vähesuse esimene tunnus on alumiste lehtede kuivamine ja kiprumine. Sageli ei aita seegi, kui kuivusse jäänud taimi veega uputada: nad jäävad ikkagi pikaks ajaks kiratsema.
Lursslilled ei talu puude ega teiste läheduses kasvavate suurte taimede juurte survet. Neile tuleb anda palju vaba kasvuruumi. Väetage vaid kompostiga.
Paljundada saab seemnetega ja jagamise teel. Seemned külvake pärast valmimist, sest idanemisvõime kaob kiiresti. Kui külvata sordi seemneid, siis sordiehtsaid järglasi muidugi ei saa. Tumedalehise sordi järglaste lehevärv ulatub rohelisest tumedani, külvist ei saa kunagi nii tumedaid taimi, kui on sordil.
Kuid seemnest sirgunud eri tooni lehtedega taimed on hea materjal põnevate taimerühmade kujundamiseks.
Sorte paljundatakse ainult jagades. Kui paljud püsikud võib lihtsalt labidaga tükkideks lüüa, siis lursslill vajab õrnemat kohtlemist: võtke terav nuga ja tehke sellega täpsed lõiked.
Lursslilled on suurepärased soolotaimed, kuid avaldavad muljet ka suure rühmana. Kuna nad ei juurdu kõige paremini, siis leidke neile kohe alaline kasvukoht. Alles aastatega moodustavad nad suure eksootilise rühma. Kokku sobivad nad näiteks jaapani ülaste, astilbede, hostade ja sõnajalgadega.
