Lupiin (Lupinus) ehk hundiuba on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede, harvemini poolpõõsaste ja heitlehiste lehtpõõsaste perekond liblikõieliste (Fabaceae) sugukonnast. Lupiine on u. 200 liiki, mis peamiselt on looduslikult levinud Ameerikas, kümmekond liiki ka Vahemeremaades. Juuremügarais asuvate mügarbakterite tõttu, mis seovad palju õhulämmastikku, kasvatatakse mitmeid lupiini liike haljasväetise saamise eesmärgil põllumajanduses. Mõnede liikide seemneid tarvitatakse toiduks. Lupiin moodustab püstiste vartega tihedaid puhmaid. Lehed sõrmjagused, lehekesi 5-15, lehekesed terveservalised. Lehtede abilehed on leherootsuga sageli kokku kasvanud. Õied paiknevad pikkades rohkeõielistes kobarates. Viljadeks on kaunad, mis on lamedad, karvased ja läikivad. Lupiini seemned on suured, pruunikad ning kirjud. On ka meil kergesti metsistuv ja võib muutuda umbrohuks. Pikaajalise aretustöö tulemusena on saadud hübriidne vorm, mis aretaja järgi on nimetatud russelli lupiiniks.
Russelli lupiin (L. × russellii) paistab silma kõigepealt rikkaliku värviskaalaga. Õitsevad massiliselt juunis-juulis ning õitsemine on rikkalik. Kui pärast õitsemist õisikud kohe ära lõigata, ilmuvad sügisepoole uued, kuid mitte nii hulgaliselt kui esimesel õitsemisel. Russelli lupiin on vähenõudlik, pikaealine ja vastupidav püsilill. Kasvab hästi tavalisel aiamullal, talub ka võrdlemisi kuiva kasvukohta, lepib vähese toitainete sisaldusega mullas, kuid eelistab päikeselist kasvukohta. Talvekindel.
Lupiin on suurepärane rühmalill, mis sobib hästi suurematesse püsilillepeenardesse, avaratesse parkidesse ja haljasaladele, kus tema pikad erksavärvilised õisikud loovad rõõmsaid värvilaike. Mitte istutada tuulisele kohale, sest lupiini varred on haprad ja murduvad kergesti. Lupiin on kena lõikelill, kuid õisik püsib vaasis võrdlemisi lühikest aega. Lupiini saab hõlpsasti paljundada seemnetest, mis on ka parim paljundusviis, sest tal on väga sügav juurestik, mistõttu on raske puhmast jagada ja ümber istutada. Kõige lihtsam on seemned külvata sügisel otse peenrasse umbes 13 mm sügavusele. Võib külvata ka kevadel, kuid siis tuleb noored taimed esimesel võimalusel pikeerida või harvendada. Idanevad 15°C juures. Tavaliselt läheb suur osa taimi juba samal aastal õitsema. Lupiini seemnete idanevus säilib võrdlemisi kaua ja mulda varisenud seemnetest võib ilmuda noori taimi mitme aasta jooksul. Et lupiinid väga hõlpsasti ja massiliselt paljunevad isekülvist tuleks õitsemise lõpetanud õisikud ära lõigata. Seemnetest saadud taimed ei säilita täielikult emataime värve, vaid varieeruvad üsna suures ulatuses. Kui tahetakse mõnda eriti ilusat värvi lupiini eraldi paljundada, tuleb teha seda vegetatiivselt. Selleks võetakse puhma küljest noored võrsed koos juurekaelaga ja vana puitunud tüve tükikesega, istutatakse külmlavasse klaasi alla, kastetakse hoolikalt, kuni pistikud on juurdunud. Sügisel või järgmisel kevadel võib juurdunud istikud juba lõplikule kasvukohale istutada. Mitte istutada tuulisele kohale, sest lupiini varred on haprad ja murduvad kergesti. Kena lõikelill, kuid püsib vaasis võrdlemisi lühikest aega. Seemned võib külvata aprillis mais juunis. Soovides parema juurestikuga tugevamaid taimi, on soovitav ette kasvatada. Seemikud pikeerida 5×5 cm ning taimede vahekauguseks kasvukohal on sobivaim 40 cm.
