Luga

Luga (Juncus) on ca  300 liigiline rohtsete risoomtaimede perekond loaliste (Juncaceae) sugukonnas parasvöötme niisketelt aladelt. Eesti looduses leidub üle 15 liigi.

Lugadele on iseloomulikud ruljad lehed. Mõnikord on lehed redutseerunud varre alusel olevateks lehetuppedeks. Sel juhul on varred ruljad ja seest täidetud valge koheva säsiga.

Kasvuks vajavad niisket kuni liigniisket pinnast (taluvad ka üleujutust) ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Enamik liike eelistab happelist kuni nõrgalt happelist mulda, aga sinihall luga eelistab raskemat aluselist mulda.

Harilik luga (Juncus effusus) on mitmeaastane ühekojaline tihedaid 80 -120 cm kõrguseid mättaid moodustav rohttaim. Tal on väga iseloomulikud siledad, ruljad tumerohelised, veidi läikivad varred, mis on seest täidetud valge koheva säsiga. Lehed on taandarenenud, säilinud on suured lehetuped. Alumised lehetuped on tavaliselt punakaspruunid, ümardunud tipuga, neist ülemine on kuni 20 cm pikkune, väga väikese kuivanult rullunud labaga. Õitseb juunis-juulis väikeste roostepruunide mõlemasuguliste lihtsa õiekattega õitega, mis on koondunud kerajasse kuni ebakorrapäraselt hõlmisesse õisikusse.

Õied asuvad üksikult ebavõrdse pikkusega raagudel. Iga õie alusel on 2 väikest kilejat kandelehte. Õisik on, valminult rohekaspruun. Õisiku alusel on avara nahkja tupega ja rullunud labaga kandeleht, mis näib varre pikendusena. Õitest arenevad harilikul loal, nagu ka kõigil teistel lugadel, kuprad. Lugade kupardes on palju väikesi seemneid.

Augustis valmivad seemned on hariliku loa peamiseks paljunemise ja levimisvahendiks. Sort ‘Spiralis’ erineb liigist madalama kasvu (40-60 cm) ja ruljalt keerduvate varte poolest. Sort ‘Spiralis Variegatal’ on kahevärvilised varred.

Eelistab niisket, savikat ja happelist pinnast. Kasvab sooniitudel ja soostuvatel pärisniitudel, veekogude kallastel. Märgades kasvukohtades toimib harilik luga kui looduslik kuivendaja, sest ta muudab oma kasvukohad kuivemaks.  Harilik luga on tüüpiline raiesmike taim. Kui puud vee tarbjatena on eemaldatud, muutub raiesmik sageli märjemaks, kui oli enne metsaalune. Taolised vesised alad asustab kiiresti harilik luga, kelle varjus saavad omakorda paremini kasvada noored puud. Inimesele tähendab see, et niit võib kinni kasvada, võsastuda.

Keraluga (Juncus conglomeratus) on väga sarnane hariliku loaga. Mõlemad kasvavad mätastena, mõlemad on suurt kasvu ja üpris tavalised liigid. Kuid keraloal on tihe õisik, mis meenutab kera (peamine eristustunnus), siis hariliku loa õisik on ebakorrapärasem ja hõredam. Teiste tunnuste poolest on nad sarnased.

Mõõkluga (Juncus ensifolius) on mitmeaastane rohttaim püstiste mõõgakujuliste lamedate heleroheliste kuni 5cm laiuste lehtedega. Puhmiku kõrgus 30-50 cm. Õitseb juunis-juulis

pruunide õitega, mis on koondunud peaks varte tippudes. Kasvutingimused on eelnevatega samad. Paljundatakse kevadel jagamisega või seemnetega.

Sinihall luga (Juncus inflexus) erineb eelnevatest liikidest peamiselt oma silinderjate (rulljate) varte sinaka tooni poolest (sinakasrohelised), mis moodustavad tiheda 50-90 cm kõrguse mätta. Õitseb juulis-augustis pruunide, keskel laia rohelise soonega ja kuni 4mm suuruste õitega, mis on varte tippudes koondunud õisikuteks.

Kasvuks eelistab aluselist kuni neutraalset niisket pinnast ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Eesti looduses haruldane, leitud Kirde-Eesti niisketelt niitudelt ja soodest.

Paljundada saab nii seemnete kui jagamisega ja eeliststult kevadel.