Lõvilõug (Antirrhinum) kahehuuleliste õitega ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ning poolpõõsaste perekond mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonnast. Taimeperekonna 42 liiki on peamiselt esindatud Vahemeremaades ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvatatakse üheaastase aiailutaimena ja lõikelilleks suure lõvilõua (A. majus) kolme teisendi (kõrge, poolkõrge ja madala lõvilõug) paljusid mitmesugustes värvitoonides õitega sorte. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks veebruaris, märtsis, aprilli esimesel poolel. 1 grammis on umbes 7000-8000 seemet. Vältida tuleks külvide läbikuivamist, samuti liigset niiskust. Idanemistemperatuur jääb vahemikku 15-20ºC, seemned idanevad sellel temperatuuril 8-15 päeva. Idanemiseks on vajalik valgus, selleks külvake seeme niiskele mullale ja vajutage kergelt kinni, et kontakt mullaga oleks parem. Liigse kuivuse vältimiseks võib lillepoti või külvikasti katta klaasiga või polüetüleenkilega. Kord päevas on vaja külvist õhustada, st kate eemaldada. Kui seemned on tärganud, tuleb kate kõrvaldada. Seemikud pikeeritakse vahedega 5×5 cm ning noored taimed võib välja kasvukohale istutada pärast öökülmade ohu möödumist vahedega 40×40 cm. Eelistab kasvamiseks viljaka ja vett hästi läbilaskva pinnasega päikeselist kasvukohta. Taimed võivad kasvada 20–100 cm kõrgeks ja õitsevad juulist kuni sügiseni. Euroopas kasvatatakse alates 16. sajandist aiailutaimena. Kasvatatakse lõikeõite saamiseks.
Armastatud lõvilõuad
Astrid Lepik
28. veebruar 2012 09:24
Kaunid ja hästilõhnavad lõvilõuad on aiataimena silmailu pakkunud juba sajandeid.
Iidsed kreeklased täheldasid kauni kahehuulelise õiekrooni kujus koletise nägu ning nimetasid taime Antirrhinon, mis tõlkes tähendab nagu-nina. Inglise keeles kutsutakse taime nimetusega Snapdragon. Prantslastele meenutab õis hundi, sloveenlastele aga jänese nägu, lõvi lõuga meenutab õis aga sakslastele (Löwenmaul), soomlastele (leijonankita) ja venelastele (львиный зев). Eriti ilmekalt tuleb õite loomne olemus esile kui õit näppude vahel õrnalt pigistada ja siis lahti lasta, lõvi suu avaneb ja sulgub.
Armastatud aiataim suur lõvilõug (Antirrhinum majus) on pärit Vahemeremaadest ning kuulub koos umbes 40 liigiga lõvilõua perekonda, mailaseliste sugukonda. Kuigi tegu on mitmeaastase taimega, kasvatatakse teda meil kui suvikut.
Kauneid lõhnavaid õisi on kõikvõimalikes värvitoonides (va sinine): valged, kollased, roosad, vaarikakarva, purpurjad, leidub nii kahe- kui mitmevärvilisi õisi. Sordivalikust leiab ka kellukjate ja täidisõitega sorte, viimastel on muidugi kadunud taimele nii iseloomulik õiekuju. Õitele pakuvad dekoratiivset konkurentsi ka mõnede sortide rohelise-valgekirjud, pronksjad või violetsed lehed. Olenevalt sordist võib taim kasvada 15-100 cm kõrguseks. Lisaks kuni sügiseni (vahel ei tee esimesed kerged hallaöödki taimele veel liiga) õitsevale peenralillele on lõvilõuad (eriti sobivad selleks kõrgekasvulised) ka head lõikelilled, mis vaasis võivad püsida tubli nädala ja enamgi.
Seemnete külviaeg sõltub ettekasvatustingimustest, kuid arvestama peab, et külvist õitsvate taimedeni kulub kuni 4 kuud. Märtsis tehtud külvi korral on õisi lootust näha mai lõpus juuni alguses.
Külvi-pikeerimismullaga täidetud nõusse külvata seemned võimalikult hõredalt. Kuna lõvilõua seemned on peened, võib neid külvamise lihtsustamiseks segada puhta liivaga. Seemneid võib külvata ka lumele (umbes sentimeetri paksune lumekiht asetada külvimullale), kust nad siis koos lume sulamisega vajuvad tihedalt mullapinnale. Külvi ei kaeta mullaga kuna semned vajavad idanemiseks valgust. Niiskuse hoidmiseks katta külv kile või klaasiga ning asetada idanemise ajaks valgesse ja sooja (+20°…+24° C) kohta. Tõusmed ilmuvad 7-14 päevaga. Pärast tõusmete ilmumist oleks väljavenimise vältimiseks hea kasvukoha temperatuuri alandada, ka tuleks eemaldada pealepandud kate.
Aeglase kasvuga seemikud on tundlikud nii läbikuivamise kui liigniiskuse suhtes. Pikeeritakse, kui taimedel on ilmunud pärislehed. Kuna noored taimed on õrnakesed, tuleb pikeerimisel-ümberistutamisel tegutseda tasa ja targu, et teisi mitte vigastada. Kui taimedel on 5-6 pärislehte neid pintseeritakse harunemise soodustamiseks.
Kuigi lõvilõuad on üsna vastupidavad ja vähenõudlikud kasvavad nad paremini viljakatel, vett hästi läbilaskvatel muldadel soojal ja päikselisel kuni poolvarjulisel kasvukohal. Hea, kui kasvukoht (eriti kõrgekasvulistel ja rippuvatel sortidel) oleks kaitstud tugevate tuulte eest. Kehvasti õitsevad lõvilõuad, kui muld on liialt raske (savikas) või on liiga õhuline (turvas). Põuaperioodidel kasta, eriti hoolas tuleb olla konteineris kasvavate taimedega. Närtsinud õite ärakorjamine soodustab uute õite teket. Rohimine hoiab peenra puhta ja vähendab haigustesse nakatumist, mullakobestamine muudab tihkeks vajunud mulla kobedamaks.
Need lõvilõuad, mis suvel väga meeldisid või huvitavad tundusid, võib sügisel anumasse istutada ja viia talveks jahedasse (mitte üle +15° C) ja valgesse ruumi. Kui tingimused on sobivad õitsevad lõvilõuad kogu talve. Vajadusel tuleks muidugi talvituvaid lõvilõugasid kasta. Kevadel võib neilt aga paljundamiseks pistikud võtta.
