Liivsibul (Jovibarba) Võsu-liivsibul (Jovibarba sobolifera (L.) J.Parn.) kuulub sugukonda paksulehelised (Crassulaceae), perekonda liivsibul (Jovibarba). Rahvapärased nimetused on mägisibul, kõrvahain, maasibul, matussepähkel, seanina. Mitmeaastane igihaljas lihakas ühekojaline taim. Tavaliselt kuni 4 cm kõrguste lühivõrsetena, pikkvõrsed 10…25 cm kõrged. Õied asuvad lühikeses tihedas kännasõisikus, mille suurus on 5…7 cm. Õiekate kaheli. Kroon- ja tupplehti 6. Tupplehed 7…10 mm pikad, süstjad, narmastunud või ripsmelise servaga. Kroon kellukjas, kroonlehed kollakad või harvem rohekad, näärmekarvadega, süstjad, narmastunud või ripsmelise serva ja väljapaistva keskrooga, tipus ulatub keskrood ohtetaoliselt välja, pikkus 12…17 mm. Tolmukaid tavaliselt 12, rohelised. Emakaid tavaliselt 6, nende alusel meesoomused. Õitseb juulis ja augustis, putuktolmleja, kuid võib esineda ka isetolmlemist (tolmukad-emakad valmivad üheaegselt). Püstine, sirge, sujuvalt nokaks ahenenud, nokk viljast poole lühem. Seemned valmivad septembris. Lühivõrsete lehed moodustavad tiheda roseti, mille läbimõõt 2…6 (10) cm. Lihakad, helerohelised, tipus sageli punakad, kujult piklik-talbjad või äraspidimunajad, teritunud tipuga, serv ripsmeline. Mõlemalt küljelt paljad. Laius 6…12 mm. Talveks käänduvad rosetid kerajalt kokku, suvel sirutuvad laiali. Pikkvõrsete varrelehed piklik-munajad või süstjad, muidu sarnased lühivõrsete omadega. Kõige ülemised lehed õisiku all on laienenud alusega, mõnikord südajad. Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Esinevad steriilsed lühivõrsed ja 10…25 cm pikkused õisi kandvad pikkvõrsed. Pikkvõrsed püstised, valgete ripsmetaoliste näärmekarvadega. Rosetilehtede kaenlapungadest arenevad valged võsundid, mille tipus tekivad uued taimed. Juurestik keskmiselt kuni vähe arenenud. Paljuneb peamiselt vegetatiivselt võsundite abil, millest tekivad tütarrosetid. Tütartaimed eralduvad ilmselt väliste tegurite kaasabil. Paljuneb ka seemnetega. Levinud Kesk- ja Ida-Euroopas. Eestis paiguti, peamiselt Kagu-Eestis ja Pandivere ümbruses. Edeneb hästi kuivades liivastes valgusküllastes männikutes, peamiselt nõlvakutel. Valgusnõudlik. Mulla suhtes üldiselt vähenõudlik, talub hästi põuda. Tolmeldavad putukad. II kategooria kaitsealune taim. Ohustab tallamine, taime toomine koduaedadesse ja kasvukohtade võsastumine, kamardumine, muutumine hämarateks. Roseti lehti on tarvitatud toiduks. Sobib omapärase taimena hästi kiviktaimlatesse, sageli kasvatatakse kalmistutel.
Võsu-liivsibul või sageli ka võsu-mägisibulana tuntud taim kasvab tihti kiviktaimlates ja hauaplatsidel. Kuid teda leidub ka meie looduses, ehkki suhteliselt vähe. Suurem osa liivsibula leiukohtadest asuvad Kagu-Eestis. Kalmistutele ja kiviktaimlatesse sobib ta suurepäraselt oma huvitava välimuse tõttu. Tema kõik lehed ja isegi õied on paksud ja lihakad. Ta on igihaljas taim. Üle talve elavad tema maapealsed munajad leherosetid. Need väikesed maapinnal olevad pallikesed meenutavad eriti talvel sibulat – sellest ka taime nimi. Suvel on need rohkem lahtised ja sarnanevad nii vähem sibulale. Sibulasoomustena paistavad lehed, mis kinnituvad tihedalt mõne sentimeetri pikkusele varrele.
Kuid suvel võib, eriti aiapeenardel, kohata ka teistsuguseid liivsibulaid. Nimelt pikkade kuni porgandikõrguste vartega. Varred on hõredate lehtedega ja tihedalt näärmekarvadega kaetud. Varre tipus areneb aga kuni seitsmesentimeetriline õisik rohekate või sagedamini kahvatukollaste õitega. Sellist pilti võib näha kõige sagedamini augustis. Septembris aga valmivad juba pika nokaga seemned. Seemnetega paljunemine ei ole aga liivsibula peamine levimisviis. Tema “sibulate” lehtede kaenlas tekivad pisikesed tütartaimed. Mõned kasvavad väikese varrekesega emastaimest eemale, vabanevad kinnihoidvast valgest varrest, juurduvad ja alustavad iseseisvat elu. Osa aga jäävad kauemaks oma vanema silmarõõmuks päris tema külje alla. Nii moodustuvad sageli suured liivsibulamäed. Liivsibula paljunemist on teadlased uurinud ja jõudnud seisukohale, et uute “sibulate” eraldumist soodustavad mingid välised tegurid. Nendeks võivad olla tuul, loomad või midagi muud. Leitakse, et samal põhjusel kasvab see taim sageli just nõlvadel: siis aitab uutel taimedel kaugemale pääseda ka raskusjõud – lihtsalt veerevad mäest alla. Heaks kasvamiseks vajab liivsibul veel palju valgust, kuid mitmed tema leiukohad hakkavad võsastuma või tihedasse rohukamarasse kasvama. Selline kasvukoha muutus viib aga ilmselt selle liigi kadumisele. Juba praegu on ta suhteliselt väikese arvukusega taim ja seetõttu kuulub ka looduskaitse alla.
Ilutaimena tasub teda kasvatada, sest paljuneb hästi ja on väga omapärane. Eestisse on muuhulgas toodud ka üle kuuekümne võõramaise mägisibulaliigi. Looduslikke on meil aga vaid üks, nii et ärgem laskem tal hävida ega unustusehõlma vajuda.
