Liivatee, ka tüümian (Thymus) umbes 350 liigiga aromaatsete igihaljaste puhmastaimede ja põõsaste perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast. Looduses on levinud Euraasia kuivadel rohumaadel. Nende lamavatel või otstest tõusvatel nõtketel puitunud vartel on väikesed, ovaalsed või süstjad igihaljad lehed. Sirge ja lameda ülahuulega väikesed õied asetsevad tihedates tipmistes tähkõisikutes. Õite värv varieerub tumepunasest valgeni. Mesilased koguvad mitmetelt perekonna liikide õitelt mett, kuna nad on head meetaimed. Sobivad kiviktaimlasse ja kuivadele päikselistele kohtadele pinnakatteks. Paljundatakse pistikutest kevadel või puhmikute jagamise teel, sest võrsetel on sageli juured küljes. Liike võib paljundada ka seemnetega. 1000 seemne mass on 0,2…0,28 g ja seemnete idanevus säilib 2…3 aastat. Seemned külvatakse avamaale aprillis-mais või märtsis-aprillis külvikasti taimede ettekasvatamiseks. Seemned kaetakse 1…2 mm paksuse liivakihiga. Tõusmed tärkavad 14…21 päeva pärast. Taimede soovituslik vahekaugus kasvukohal on 20 cm x 20 cm. Kuival ajal tuleb kasta. Ühel kasvukohal võib kasvada 3…4 aastat.
Nõmm-liivatee (T. serphyllum) punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee, rabanduserohi on kodumaine loodustaim, mida võib kohata kuivadel liivastel nõlvadel, nõmmedel ja teeäärtel kasvamas. 3…8 cm kõrguseks kasvavatel taimel on maadligi juurduvad võrsed, millel on tumerohelised väikesed lehed. Roosakaslillad õied asuvad tõusvate lühikeste varte lehekaenaldes. Mõnikord võib looduseski kohata valgeõielist vormi. Õitseb juunist augustini. Sortidest on tuntumad: ’Annie Hall’ – vana usaldusväärne väga varaõitsev sort lõhnavate roosade õitega; ’Pink Chintz’ – hallikasrohelised lehed ja heleroosad õied; ’Snow Drift’ – puhasvalgete õitega.
Aed-liivatee (T. vulgaris) on 20…40 cm kõrgune mitmeaastane igihaljas poolpõõsas. Vars on puitunud, püstine või tõusev, harunev, lehed lineaalsed kuni elliptilised, servad sissepoole käändunud, õied lillad kuni roosad. Õitseb juunist augustini. Kasvatatakse ravim- ja maitsetaimena. Õitsemise ajal kogutud võrseid tarvitatakse nii värskelt, kui ka kuivatatult. Sisaldab 1…2% eeterlikke õlisid (nende koostises on vähemalt 42% fenoole, peamiselt tümooli ja karvakrooli), park- ja mõruaineid, flavonoide. On tugeva bakteritsiidse toimega, parandab söögiisu, soodustab ainevahetust. Maitseainena sobib eelkõige liha-, kala- ja kaunviljatoitudele. Kasvutingimuste suhtes nõudlik. Muld peab olema kerge, kuiv ja lubjarikas, kasvukoht päiksepaisteline ja tuulte eest varjatud. Raskele mullale tuleb lisada turvast. Lumeta talvel on soovitav taimed katta kuuseokstega, et kaitsta neid mitte niivõrd külma, kuivõrd päikese eest.
Varane liivatee (T. praecox) on nõmm-liivatee kõrval populaarne aiataim. Vaibana pinda kattev roomav püsik Euroopast. Sel on karvased, väikesed, vaid 3 mm pikkused lehed. Kasvukõrgus vaid 5…10 cm. Kahvatulillad õied tipmistes õisikukobarates väljapaistvate lillade kandelehtedega. Õitsemine on vähene, kuid lehestik on väga kaunis.
Sidrun-liivatee (T. x citriodorus) on sidrunilõhnaliste lehtedega 15…30 cm kõrgune ja kasvatatakse sageli pigem maitse- kui ilutaimena. See on paljalehise ja aed-liivatee ristand, mis ei ole eriti talvekindel. Tihedad õisikud on lillakasroosad. Sel on palju sorte, näiteks: ’Aureus’ – püstise kasvuga laiuv kollaselehine sort; ’Bertam Anderson’ – hallikasrohelised lehed segatud kuldse tooniga, noored kasvud punaka nüansiga; ’Silver Queen’ – hõbejasroheline lehestik kreemikate märgistega.
Nõmm-liivatee ei vaja loodusega kokku puutunud inimesele lähemat tutvustust. Küll võib aga alati kuulda midagi uut tema rohketest kasutamisvõimalustest. Tema nime päritolu on ilmselt selge – kasvab ta ju alati väga liivasel pinnasel. Tee tuleb sellest, et taimest saab valmistada maitsva laiade kasutamisvõimalustega raviteed. Liivatee eesnimi “nõmm“ rõhutab veelkord tema kasvukohta: valgusküllased liivased nõmmed. Kuid kasvukohtade mitmekesisusele viitavad sellised nimed nagu meretee, rannatee ja metsatee. Jaanitee näitab selle ravimtaime korjamise aega jaanipäeva paiku. Tegelikult saab nõmm-liivatee varte ülemisi rohtseid osi koos õitega koguda peamiselt siiski alles juulis, jaanipäeval avanevad alles esimesed õied.
Nüüd aga nõmm-liivatee kui teetaime rohketest kasutusvõimalustest. Kõige lihtsam on meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”. Haigused pole aga ainukesed, mille vastu nõmm-liivateest abi pidi saama. Väga laialt on tema tee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina. Sellest ka nimed kaetisrohi ja teised.
Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Juulikuus, õitsemise tipphetkel, on see padi üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on väga ilus, kuid väga meelitav ka mesilastele. Kuna tema õied sisaldavad rohkesti mesimagusat nektarit, siis nõmm-liivatee on väga hea meetaim. Ka inimese jaoks on tema ilu nii meelitav, et nõmm-liivateed võib leida kasvamas paljudes kiviktaimlates. Kui teil on soovi teda ka endale saada, siis tuleb koguda tema seemneid või pista mulda üks varrejupp. Viimasele tulevad kergesti juured alla. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.
Nõmm-liivatee kohta võiks lõpetuseks mainida veel sellist huvitavat asja, et ehkki ta sedamoodi paistab, ei ole ta üldsegi rohttaim. Nimelt on tema maadligi roomav ja igal võimalusel juurduv vars puitunud ja elab isegi kümme aastat vanaks. Sellest kasvab aga igal kevadel välja rohkesti rohtseid õisi kandvaid harusid. Sellist taime võib nimetada kääbusjaks poolpõõsaks. Ka nõmm-liivatee lehed elavad üle talve, kauem siiski mitte.
