Võhumõõk, iiris
Võhumõõk (Iris) Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus L.) kuulub sugukonda võhumõõgalased (Iridaceae), perekonda võhumõõk (Iris). Rahvapärased nimetused on kalmus, iiutited, kuremõõk, paosaksad. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,7…1 (1,2) m. Mõlemasugulised lihtsa õiekattega suured lõhnatud ühe sümmeetriateljega õied. Õiekate on lühikese putkeosaga, õiekattelehed kollased, pruunikate triipudega. Õied asuvad 2…5- (8) kaupa tipmises õisikus pikkadel jämedatel raagudel. Õite alusel on kaks rohtjat kileja servaga kõrglehte. Õitseb juunis ja juulis. Piklik ja tömbilt kolmekandiline 4…5 cm pikkune kupar. Seemned lamedad, läikivpruunid, suured, 6…8 mm laiused. Seemned valmivad augustis, ühes viljas on neid 60…80. Mõõkjad, kuni 2 (3) cm laiused, terveservalised lihtlehed. Juurmised lehed on peaaegu varre pikkused, varrelehed tunduvalt lühemad. Maapealne vars on pisut lame, ülemises osas harunenud, pole õõnes. Risoom on tugev, harunenud, selle läbimõõt on kuni 2 cm. Risoomil on tugevad sügavale mulda tungivad lisajuured. Paljuneb seemnetega, puhmik laieneb risoomiharudega. Seemnetel on enam kui aastapikkune idanemiseelne puhkeperiood. Levinud peaaegu kogu Euroopas (puudub kõige põhjapoolsematel aladel), kuid ka Kaukaasias, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias, sisseviiduna Põhja-Ameerikas. Eestis tavaline, kasvab üksikult või moodustab väiksemaid tihedaid kogumikke. Kasvab lodu- ja lammimetsades, niisketel lammi- ja sooniitudel, ka puisniitudel järvede ja jõgede kallastel, samuti madalsoodes, kraavides ja lompides. Niiskuselembene. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, kasvab nii valguses kui varjus. Risoome söövad mõnikord taimtoidulised loomad. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutatav dekoratiivtaimena tiikide ja basseinide kallastel. Risoom ja juured on parkainerikkad ning neist saab musta värvainet. Seemneid on kasutatud kohvi lisandina. Risoomid ja juured on värskelt mürgised, söövitava toimega.
Kõik veidigi lilledest lugupidavad inimesed tunnevad kindlasti kaunist aialille – iirist. Tegelikult on nimi “iiris” tuletatud selle taime ladinakeelsest nimest, kuid tal on olemas ka ilus eestikeelne nimetus. Botaanikud on iirisele rahvapärastest nimetustest lähtuvalt pannud nimeks aed-võhumõõk. Sellel ilusal enam kui kolmekümne tuhande sordiga aia-ilutaimel on aga olemas ka looduslikud sugulased. Meie looduses leiduvad neist siberi ja kollane võhumõõk. Mõlemad nad on väga ilusate suurte õitega. Siberi võhumõõga õied on sinised, kollase võhumõõga omad kollased. Teise erinevusena on siberi võhumõõga lehed väga kitsad, vaid umbes poole sentimeetri laiused, kollase võhumõõga omad aga laiad, üks-kaks sentimeetrit.
Kui kollane võhumõõk on meil looduses küllaltki tavaline taim, siis siberi võhumõõk (Iris sibirica) on hoopis haruldasem. Kuna ilusate õite tõttu ähvardab viimast liigne korjamine, siis on ta võetud looduskaitse alla. Kollane võhumõõk looduskaitse all ei ole. Kollasel võhumõõgal on küll palju kasvukohti, kuid enamasti ei esine ta kuskil massiliselt. Kui toote selle taime koduaeda kasvama, siis jätke ikka osa taime loodusesse kasvama. Muidu võib ka see liik ohustatud taimede nimekirja sattuda. Õigem oleks korjata tema seemneid ja neid aeda külvata. Seemned on küllaltki suured, kuid idanevad terve aasta. Seega peate ühtlasi ka kannatust varuma.
Kuna kollane võhumõõk on soode ja niiskete niitude ning metsade taim, siis peaks talle ka iluaias niiskema kasvukoha leidma. Nii sobib ta hästi tiikide ja kraavide kaldaid kaunistama. Kollaseid võhumõõku saab paljundada niisamuti nagu ilutaimi iiriseid. Selleks tuleb üles kaevata taime jäme vaoline risoom. Selle peal on näha kohad, kust uus taim on tulemas. Igast sellisest kohast võib kasvada kiiresti tihe võhumõõgapuhmas. Risoomile kasvavad alla ka tugevad lisajuured.
Võhumõõkade risoom on suur ja tugev, temast saab valmistada musta värvainet. Kuid seesama must aine on ka mürgine, sööbiva toimega. Nii tekitavad võhumõõga risoomid ja juured värskelt suus ja kurgus rasket põletikku. Kuivatamisel mürgine aine laguneb. Kollase võhumõõga seemneid on segatud mõrkja maitse tõttu vaestel aegadel kohvi hulka.
Siberi võhumõõk (Iris sibirica L.) kuulub sugukonda võhumõõgalased (Iridaceae), perekonda võhumõõk (Iris). Rahvapärased nimetused on sinivõhumõõk, sinine kalmus, siniluht, kukepüks. Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (0,3) 0,5…1 m. Kasvab tihedate puhmikutena, puhmiku läbimõõt on kuni 0,7 (1,5) m. Mõlemasugulised lihtsa õiekattega veidi lõhnavad õied. Õiekate on tume- kuni lillakassinine, lühikese putkeosaga. Kolm välimist õiekattelehte on alla pöördunud, kolm sisemist enam-vähem püstised. Õied asuvad tipmiselt 2…3-õielises õisikus, ebavõrdse pikkusega tugevatel raagudel. Iga õie alusel on kuni 4 cm pikkune kilejas helepruun kõrgleht. Õitseb juunis ja juulis. Putuktolmleja. Vili on ovaalne kolmekandiline tömbitipuline kupar. Kupra pikkus on 3…4 cm. Seemned on lamedad, kuni 0,5 cm laiused, valmivad augustis ja septembris, levivad tuule abil. Taimel esinevad nii juurmised kui varrelehed, kõik nad on terveservalised, veidi mõõkjad. Juurmised lehed on varrest lühemad, kuni 6 mm laiused. Varrelehti on 3, need on lühikesed ja varreümbrised. Maapealne vars on püstine, peenike, ümardunud, seest õõnes, ülaosas harunenud. Varte alusel on ka eelmise aasta lehetuppede kiud. Risoom on roomav kuni tõusev, harunenud, ülemises osas tihedalt pruunide lehetüügastega kaetud. Risoomist lähtuvad ka maa-alused võsundid. Paljuneb seemnetega. Üksikisendid laienevad eelkõige risoomi abil. Levinud Kesk- ja Ida-Euroopas, kohati Skandinaavias, ka Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Väike-Aasias. Eestis esineb paiguti. Lääne- ja Lõuna-Eestis leidub kohati üpris arvukalt. Niisketel pärisniitudel ja soo- ning lamminiitudel, ka puisniitudel ja madalsoos. Juured taluvad väga halvasti ka ainult lühiajalist kuivust. Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit. III kategooria kaitsealune taim. Teda ohustab soode kuivendamine ja ülesharimine, niitude võsastumine ning ka korjamine lõikelilleks. Taim kasvab suurte tihedate dekoratiivsete puhmikutena ja eriti kaunis on õitsemise ajal. Sobib väga hästi haljastusse niiskematele kohtadele, veekogude kallastele. Taime keedist kasutati rahvameditsiinis suu ja kurgu loputamiseks.
Eesti looduses ei kasva kuigi palju suursuguse välimusega lilli. Enamik meie tavalistest lilledest on küll armsad, kuid kuidagi mittesobilikud tähtsatel pidupäevadel kinkimiseks. Kõne alla võiks tulla vaid mõned käpalised, kuid need on ju kõik looduskaitse all. Siberi võhumõõk on samuti üks selline iludus, kes sobiks lõikelilleks. Oma kauniste tumesiniste või lillakate õrnade õite ja sihvakate varte ning lehtedega annab ta ilmselt silmad ette ükskõik millisele teisele meie looduse lillele, täiesti julgelt võib ta võistelda ka nelkide ja roosidega. Kuid oh õnnetust, ka tema on võetud looduskaitse alla. Teda ei tohi ei korjata ega müüa, ka mitte enda koduaeda kasvama tuua. Loomulikult ei või teda ka mitte mingil muul moel kahjustada ja tema kasvukoht peab jääma selliseks nagu ta kogu aeg on olnud.
Siiski ei tasu veel meelt heita. Siberi võhumõõga võib leida paljudest koduaedadest. Iga aasta augustis või septembris valmivad neil aga seemned, mis tuleks juba sügisel maha külvata. Kui te aia peremehelt ilusasti küsite, siis saate siberi võhumõõga ka enda aeda kasvama. Vahel müüakse tema seemneid lillepoes. Peale seemnetega paljundamise võib võhumõõga endale saada risoomi tükeldamise teel. Siis tuleb jälgida, et teie tükil oleks piisavalt palju juuri ja pungi uute varte kasvatamiseks. Risoome võiks jagada-tükeldada kevadel. Risoomi ühest kohast teise viimisel peab arvestama, et siberi võhumõõga juured suudavad ilma niiske pinnaseta vähe elada ja taim võib kuivada.
Siberi võhumõõgast kui ilusast aiataimest rääkides peab ütlema, et ilusad ei ole mitte ainult tema õied, vaid kogu taim. Siberi võhumõõk kasvab suurte puhmikutena, mille läbimõõt võib aias olla isegi üle meetri. Siberi võhumõõga puhmas koosneb ilusatest sihvakatest umbes poole sentimeetri jämedustest lehtedest.
Kuna siberi võhumõõk on niiskete kasvukohtade taim, siis sobib ta ka aias kõige enam tiikide ja teiste veekogude kallastele. Samadesse kohtadesse sobib ka meie taine looduslik võhumõõk, kollane võhumõõk (Iris pseudacorus L.). Viimasel on palju laiemad ja tugevamad lehed ning kollased õied. Neil liikidel on veel ka selline erinevus, et kollase võhumõõga õied on täiesti lõhnatud, siberi võhumõõga omadel on aga õrn meeldiv lõhn. Selle lõhna abil leiavad ka mesilased tema õied üles ja saavad taimest oma kasu.