Metspipar
Metspipar (Asarum europaeum L.) kuulub sugukonda tobiväädilised (Aristolochiaceae), perekonda metspipar. Rahvapärased nimetused on varsakabi, kabjaleht, metshumur, pruus. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim, vahel moodustab suuri vaibataolisi kogumikke. Vars tõuseb maapinnast kuni 5 cm, lehed kuni 15 cm kõrgusele. Mõlemasugulised lihtsa õiekattega nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, hõlmade alusel sissesoondunud, pikkusega 1¼1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Isetolmlejad või tolmlevad maapinnal liikuvate putukate ja tigude vahendusel. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Vili on nahkjas peaaegu ümar karvane kupar, avaneb korrapäratult kuue pesana. Igas pesas vaid mõni seeme. Seemned piklikmunajad, ristipidi krobeliste ridadega. Neil on magus lisand, mis on toiduks sipelgatele, kes on nende peamised laialikandjad. Seemned valmivad juulis. Taimel on nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4¼6 cm ja laius 4¼8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2¼3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Maapealsed varred on lühikesed. Risoom on peaaegu maapealne, roomav, harunenud. Lisajuuri on suhteliselt palju, need tungivad kuni 25 cm sügavusele. Maapealsed varred kasvavad välja risoomi juurdunud sõlmekohtadest. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Levinud laialdaselt Euroopas ja Lääne-Siberis. Eestis mandriosas sage, kuid läänesaartel puudub. Peamiselt salu- ja laanemetsades viljakal ja parajalt niiskel mullal. Juurtel on mükoriisa. Õite tolmeldamisel ja seemnete levitamisel aitavad teda maapinnal tegutsevad väikesed putukad ja nälkjad. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Kõik maa-alused (vähem ka maapealsed) osad sisaldavad õlirakke ja mõruaineid, millest ka taime nimi. Juurtes on rohkesti tärklist. On nii loomadele kui inimesele mürgine. Mahl mõjub sööbivalt limaskestadele ja tekitab mädaville. Seedekulglasse sattumisel tekitab iiveldust, oksendamist, mao ja peensoole põletikku, neerupõletikku, emakapõletikku, võib esile kutsuda abordi. Raskemal juhul võib mürgistus lõppeda surmaga. Risoomi on kasutatud okseleajava vahendina nii rahvameditsiinis kui ka veterinaarias, samuti hobuste kärntõve vastu. Dekoratiivsete lehtede tõttu sobib varjukatesse kohtadesse puude alla ilutaimeks. Metspipart kasutatakse ka toorainena toiduaine- ja parfümeeriatööstuses. Roti- ja hiiremürk. Kollase värvaine allikas.
Metspipart võib nimetada julgelt üheks meie huvitavamaks taimeks, oma rohkete omapäradega tundub ta lausa lõunamaiselt eksootiline. Võiks arvata, et siis on ta ka tuntud igasuguste eksootiliste nimede all. Vanarahva hulgas on siiski kõige tavalisemaks nimeks jäänud metspipar ise, teised on levinud vaid suhteliselt kitsastel aladel. Ju siis on kõige iseloomulikum öeldud just selle nimega. Mets tähendab loomulikult, et ta kasvab metsas, tavaliselt lehtpuudega salu- või laanemetsas, kus on huumuserikas mõnusalt niiske muld. Pipar on ta aga väga paljude kantide pealt.
Ükskõik millist metspipra osa katki hõõrudes tunneme me kohe tugevat pipra lõhna. Kui keegi peaks julgema mõnd taimeosa suhu pista, siis on tugev ka tema vürtsine ja kibe, samuti pipart meenutav maitse. Niisiis nagu kodumaine pipar. Muide, teda on isegi toiduainetetööstuse tarbeks kasutatud. Tugeva lõhnaga tõttu on temast abi saanud ka lõhnaainete tootjad. Kuid siiski ei saa soovitada temaga katsetamist, sest metspipar on tegelikult väga mürgine taim. Tugeva lõhna ja kibeda maitse tõttu väldivad teda isegi loomad. Metspiprast saadud mürki on kasutatud ka roti- ja hiiremürgina. Sissesööduna põhjustab ta oksendamist, tekivad iiveldushood, valud maos ja soolestikus, naistel isegi emakas, võivad tekkida ka rasked emaka verejooksud. Kui metspipart on söödud aga veidi rohkem, siis võib õnnetus lõppeda surmaga. Esmaabiks mürgistuse korral tuleb võtta söetablette.
Lehedki on metspipral omapärased, nende välimuse tõttu on tekkinud nimed varsakabi, kabjaleht ja teised seesugused. Nad on metspipral neerukujulised ja sageli südaja alusega. Kuid huvitav on see, et need on nahkjad ja püsivad taimel üle talve, nagu sinilillel. Muuseas sinilillega koos ta sageli kasvabki. Erinevalt sinilillest on tema lehed aga ka täiskasvanult karvased, nagu pikad leherootsudki. Eriti omapärased on aga metspipra õied. Tavaline metsas jalutaja neid ilmselt ei leiagi, kuid teie püüdke hoolega otsida (mais või juunis). Õied asuvad päris maapinnal ja on omapärase tumepurpurpunase värvusega. Huvitav on see, et ehkki õied on enamasti isetolmlejad, pole need suletud, vaid meenutavad väikest sissesoonitud kaelaosa ja kolme tipukesega kellukat. Metspipral on küllaltki ainulaadsed tolmeldajad: maapinnal askeldavad putukad ja teod, eelkõige nälkjad. Kuna nad ka seemnete valmimisel maadligi jäävad, siis peab nende seas olema ka seemnete laialikandjaid. Selle töö võtavad enda kanda eelkõige sipelgad, keda meelitatakse magusa tilgakesega seemne küljes.
Avastamist väärivat on metspipra juures veelgi, kuid seda uurige juba ise edasi. Ega siis muud kui luup kaasa ja metsa otsinguile. Metspipart võib leida ka linnaaedadest, sest tema lehed on ju väga ilusad, pealegi võib ta kasvada vahel päris suure vaibana.