Krookus

Krookus (Crocus) mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Neid on kokku u 80 liiki, mis looduslikult on levinud Vahemeremail, Kaukaasias, Väike- ja Kesk-Aasia mägedes. Lillede värvivalik on lai. Taime kõrgus on 10…15 cm, lehed kitsad ja juurmised, suured lehterjad õied asetsevad harilikult mitmekaupa, avanevad päikesepaistel, vili on kupar. Krookuse õisikud on arenguloo vältel taandarenenud – tihti on neil säilinud vaid üks õis. Lehterja suure õie kroonlehed asetsevad kahe ringina. Neeluosas kokku kasvades moodustavad õielehtede alused pika toruja putke, mida rahvas peab ekslikult taime varreks. Umbes ²/₃ liikidest õitseb varakevadel ja ¹/₃ sügisel. Kevadel õitsevatel krookustel tekivad lehed enne õitsemist või õitsemise ajal, sügisel õitsevatel krookustel aga kas sügisel koos õitega või enamikul liikidel alles järgmisel kevadel.

Krookus on talvekindel, sobib kasvatamiseks peenral, murus, puude-põõsaste all, hekkide ja plankude ääres, potis, kastis ja mujal. Eelistab kasvamiseks päikeselist, sõmera, vett hästi läbilaskva ning viljaka pinnasega kasvukohta. Istutusaeg algab augustiga ja mugulsibulad peaksid mulda saama vähemalt kuu aega enne pinnase lõplikku külmumist. Sibulad on soovitav istutada 7…8 cm sügavusele. Krookused võivad kasvada samal kohal palju aastaid. Krookused sobivad suurepäraselt ka ajatamiseks. Selleks vajavad nad 15 nädala pikkust külmaperioodi.

Krookused sobivad kiviktaimlasse, lillepeenarde eesäärtele ja parki eelkõige rühmana kasvama. Nad annavad erksaid ja kauneid värvilaike ajal, mil teisi õitsejaid on vähe – varakevadel märtsis-aprillis ning sügisel. Nende õisi armastavad külastada mesilased.

Krookused võib tinglikult jagada 4 rühma:

1. Sügisel õitsevad krookused. Eelistavad päikeselist, hästi vett läbilaskva pinnasega kasvukohta. Teistest varem, septembris õitsevad liigiC. speciosussordid nt. ’Conqueror’. Hilisemad õitsejad selles rühmas on C. laevigatus ja C. longiflorus sordid.
2. Varakevadel õitsevad krookused – tuntud ka väikeseõieliste krookuste nime all. Selle rühma suurima grupi moodustavadC. chrysanthussordid ja hübriidid. Tuntuimad neist on ’Blue Pearl’, ’Cream Beauty’, ’E. A. Bowles’, ’Saturnus’, ’Zwanenburg Bronze’, ’Snowbunting’ jt.
3. Erilise rühma moodustavad nn. hollandi hübriidid, tuntud ka kui suureõielised krookused. Kõik selle rühma taimed pärinevad liigistC. vernus, nad on suurema õiega ja õitsevad hiljem, kui enamus teisi krookusi. Tuntumad sordid on:’Jeanne d’Arc’, ’Pickwick’, ’Queen of the Blues’, ’Rememberance’, ’Vanguard’ jt.
4. Looduslikud liigid.

Kevadine krookus (C. vernus) on Eestis hästi tuntud ja peamiselt kasvatatav liik, samuti selle sordid ning hübriidid oma väga suurte varakevadiste õite tõttu. Puhkevad õitsele aprilli teisel poolel, mil kuldõielised krookused on õitsemise lõpetanud. Õitsemine kestab umbes 2 nädalat. Lehed on õitseajal lühikesed ja kitsad, kuid kasvuaja lõpuks pikenevad nad 27 cm-ni ja laienevad 1 cm-ni. Juuni lõpuks lehed kuivavad. Euroopa mägede üks tavalisemaid krookuseliike õitseb varsti pärast lume sulamist purpursete või valgete õitega. Leviala ulatub lääne-ida suunal Püreneedest Ukrainasse, põhja-lõuna suunal aga Poolast Sitsiilia ja Albaaniani. See on külma ja niiske põhjamaa aedades kergesti kasvav liik , kuna mugulsibulad ei vaja suvise puhkeperioodi ajal kuivust. Eelistab päikselist kasvukohta ja parasniisket huumusmulda. Sobib kiviktaimlasse ja peenrale, aiavaasidesse, põõsaste alla või murusse. Aegade jooksul on aretatud palju erivärvilisi sorte ja ka mõned hübriidid: ’Alaska’ – valged õied; ’Croatia’ – suhteliselt varaõitsev hele-sinakasvioletne variant; ’Flower Record’ – sügavvioletsete õitega; ’Jeanne d’Arc’ – suured valged õied; ’King of the Blues’ – üks hilisemaid sorte suurte siniste õitega; ’King of the Striped’ – suured valgete vöötidega lillad keskvarased õied; ’Pickwick’ – ümardunud õite valgel taustal on violetsed vöödid; ’Queen of the Blues’ keskvarased sinakasvioletsed õied on heledamate servadega; ’Rememberance’ – varased väga suured purpurvioletsed õied; ’Vanguard’ – auhinnatud varajase sordi õied on seest hõbedaselt hallikad (õrn-helesinised), väljast kahvatuhõbedased; ’Yellow Mammouth’ – suurte uhkekollaste õitega sort.

Kuldõieline krookus (C. chrysanthus) kasvab looduslikult Serbias, Makedoonias, Albaanias, Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias ja Türgis 5…8 cm kõrguse taimena. Aprillis puhkevad 1…4 lõhnavat kahvatukollast kuni oranžikaskollast õit, mis on mõnikord seljalt triibulised või üleni pronksise kuni purpurse värvusega kaetud. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Kuldõielise krookuse arvukad sordid on ühed armastatumad ja tuntumad varakevadised aiataimed. Ehkki tema õied on kevadise krookuse omadest väiksemad, õitsevad nad märksa rikkalikumalt, tunduvalt varem ja kauem. Sordid on välja valitud kas liigi looduslikust materjalist või saadud ristamisest kaheõielise krookusega (C. Bifolius x C. Chrysanthus). Annab isekülvi, mille tulemusel võivad tärgata mitte sordiehtsad järglased. Mõned sordid: ’Advance’ – õied seest kollased ja väljast violetsed ning kollakate servadega, rohkelt auhinnatud sort; ’Ard Schenk’ – suhteliselt suureõieline ja varane sort on nimetatud Hollandi olümpiavõitjast uisutaja auks, õied valged kontrastis säravkollaste tolmukatega; ’Blue Pearl’ – väljast kahvatusinised õied seest valged kollase südamikuga; ’Cream Beauty’ – helekollased kuni kreemikad õied; ’E. A. Bowles’ – auhinnatud sort, nimetatud suure krookusteasjatundja auks, sidrunkollased õied seljal rohekaspruuni aluslaiguga; ’Fuscotinctus’ – 2,5 cm pikkused väikesed kollased õied 5 pika, tugeva pruunikaspurpurse triibuga; ’Goldmine’ – kuldkollased oranžika varjundiga pooltäidisõied; ’Prins Claus’ – õrnvalged kroonlehed on välisküljelt munaja purpurjas-sinise laiguga ja laia valge servaga; ’Prinses Beatrix’ – seest sinakasvalged kuldkollase neelulaiguga õied on väljast violettsinised; ’Saturnus’ – väga varased kollased suhteliselt kitsaste õielehtedega päikese käes tähtjalt (pärani) avanevad õied, seljal 3…5 tumepurpurse triibuga;  ’Zenith’ – kahvatukollase neeluga õied seest helesinised, väljast violetsed, hilisem õitseja; ’Zwanenburg Bronze’ – kuldkollased õied väljast pronksjad; ’Snow Bunting’ – valged pruunikaskollase südamikuga, väljast kollakasvalged 5…7 lühikese hallikaspurpurse triibuga; ’Snow Crystal’ – arvukate puhasvalgete õitega sort; ’Sorrento’ – valgetel õitel on kreemikas selg; ’Spring Pearl’ – kollased õied tugeva purpurse varjundiga seljal; ’Uschak Orange’ – Türgist Ušaki provintsist looduslik variant, kuldõielistest krookustest esimesena õitsev ülivarane sort oranžide kuni kollakasoranžide õitega.

Safrankrookus (C. sativus) esineb ainult kultuuris ning steriilsuse tõttu seemet ei anna, mistõttu paljundada saab vaid vegetatiivselt. Teda kasvatatakse juba sajandeid Vahemeremaades ja Lõuna-Aasias. Taime kuivatatud emakasuudmeist toodetakse hinnalist maitseainet safranit, mida kasutatakse nii vürtsina, ravimina kui ka värvainena. Ühelt hektarilt õnnestub koguda tavaliselt 4…5 kg safranit, hea saagi korral kuni 10 kg. Selline kogus saadakse miljonist õiest. Oktoobris-novembris puhkevad lillakaspurpursed tumeda soonestusega õied on lillaka neeluga. Sageli see liik meie kliimas siiski õitsema ei lähe. Küllap on ta Eesti mandriosas avamaa jaoks liiga hilise õitsemisega. Sellisel juhul peaks mugulsibulad potti istutama ja enne külmi tuppa õitsema tooma. Taime kõrgus on 5…10 cm.

Kaunis krookus (C. speciosus), rahvasuus tuntud ka sügiskrookusena, õitseb septembrist novembrini 1, harva 2 (aiatingimustes rohkema) lõhnava, lillakassinise tumedasoonelise õiega ning seljalt tihti tumedatäpiline, mõnikord ka hõbedane või valkjas. Lehed tekivad pärast õitsemist – meie oludes alles kevadel. Liik kasvab Krimmis, Kukaasias, Türgis ja Iraanis. Enamik sorte näib olevat valitud Kaukaasiast pärinevatest taimedest, sest just seal kasvavad liigi kõige suureõielisemad ja elujõulisemad taimed. Kaunis krookus on meie oludes väga vähenõudlik, õitsedes hästi igas aias nii päikses kui poolvarjus, nii happelisel kui aluselisel mullal, nii raskel savimullal kui ka kergel liivmullal. On väga hea vegetatiivse paljunemisega sobides hästi naturaliseerimiseks parkidesse või poollooduslikku kasvukohta.  Sorte: ’Aino’ – tume-violettsinised õied tumedama soonestikuga oktoobris, taluvad hästi sügisesi öökülmi, õied ei lamandu tugeva tuulega, kõrgus 10…15 cm; ’Albus’ – valged teravatipulised õiekroonlehed kollase südamikuga; ’Cassiope’ – puhassinised 20 cm kõrgused hiigelõied (õielehe pikkus kuni 7 cm) kollaka neeluga, õitseb pikalt; ’Conqueror’ – 12…15 cm kõrgused sügav-taevassinised õied oktoobris; ’Lithuanian Autumn’ – puhkedes kreemid välimised õielehed muutuvad hiljem piimvalgeteks, sisemised õielehed sinised tumedate soontega; ’Oxonian’ – suured lõhnavad tume-violettsinised 10…15 cm kõrgused õied oktoobris on tumedama soonestikuga, kõige tumeda- ja suureõielisem sort.

Sile krookus (C. laevigatus) õitseb sügisel laialt avaneva lamedaõielise õiega. Lehed esinevad õitega samaaegselt.

Pikaõieline krookus (C. longiflorus) õitseb sügisel oktoobris-novembris kollasetolmukaliste lillade kuni purpursete (tumevioletsete), välisküljelt triibulise soonestusega lõhnavate õitega. „Pikaõielist“ tähendav ladinakeelne liiginimi pole liigile kuigi iseloomulik, sest 2,2…4,3 cm pikkused õielehed on lühemad, kui paljudel teistel liikidel. Kodumaal Edela-Itaalias, Sitsiilias ja Maltal tekivad lehed taimele juba õitsemise ajal, kuid meil enamasti kevadel.

Krookused – kalliskivid peenral

10. aprill 2013 Aialeht

Refereeritud ajakirjast: Дом, сад, огород

Toimetas: Astrid Lepik

Esimesed kevadised õied teevad ikka meele rõõmsaks. On ju kevadet ja kevadlilli nii pikalt oodatud.

Krookused toodi Euroopasse XVIII sajandil Iraanist ja Vahemeremaadest. Kahe sajandi jooksul on krookustest saanud ühed armastatuimad kevadised sibullilled. Populaarsusele on tublisti kaasa aidanud nii varajane õitsemine ja kirkad värvid.

Õitsemist alustavad krookused vahetult peale lume sulamist, tavaliselt jääb õitsemine aprillikuusse. Mida soojem ja päikselisem on see aeg, seda lühemaks jääb õieilu. Enamasti kestab õitseaeg 2-3 nädalat.

Krookused  on ka ühed kevadlilledest, mida ei saa tuua tuppa vaasi lõikelilledena. Ja sellest polegi midagi – murus, kiviktaimlas ja peenardel on värvikad lillelaigud niigi piisavalt kaunid.

Krookused on kevadel esimestena õitsvate lillede seas ühed kaunimad sobides kokku enamike varakevadel õitsevate lilledega. Eriti efektsed on krookused siis, kui nad on aeda murusse või peenrale istutatud suurte, vähemalt 15-20 mugulsibulast koosnevate gruppidena,

Safranikrookuseid kasvatatakse safrani (ravimi, värv- ja maitseaine) saamiseks. Viimast toodetakse kuivatatud emakasuudmetest. Iluaianduses kasvatatakse enamasti hübriidseid sorte. Krookuste õievärvus võib olla nii valge, erinevates toonides sinine, violetne, kreemjas või kollane. Lehed, mis ilmuvad enamasti koos õitega või veidi hiljem, on peened ja kitsad.

Krookused ei nõua aiapidajalt palju hoolt.

Parim aeg mugulsibulate hankimiseks on august-september, mil neil on puhkeperiood. Mugulsibulate ostmisel jälgida, et nad oleksid terved ja pringid. Juba kasvu alustanud ning pehmed ja haiged mugulsibulad pole parim valik mahapanekuks.

Maha istutatakse krookused septembris. Kasvukohaks valida päikseline ja kevadel varakult ülessulav ja soojenev koht. Hästi edenevad krookused päikselistel soojadel püsilillepeenardel, kiviktaimlas, murus ning lehtpuude ja -põõsaste all. Jahedas ja liialt varjulises kohas krookuse õied ei avane. Ka ei meeldi krookustele raske, niiske ja liialt happeline muld. Parim on vett hästi läbilaskev ja huumusrikas muld.

Kui muld on raske, tuleks enne mugulsibulate mahaistutamist puistata istutusauku drenaažiks kiht jämedamat liiva, peenemat kruusa vms materjali. Vastasel juhul hukkuvad krookused liigniiskuse tõttu.

Kerges mullas on soovitav mugulsibulad istutada veidi sügavamale (kahekordne mugulsibula suurus) kui raskes mullas.

Kasvatades krookuseid viljakal mullal, kuhu on lisatud ka kompostimulda, pole täiendav väetamine vajalik. Rohke lämmastikuga väetamine pole krookuste jaoks, küll aga vajavad õied fosforit, talvitumiseks tervete ja tugevate mugulsibulate moodustamiseks vajavad krookused aga kaaliumväetiseid.

Krookused on võrdlemisi talvekindlad, seetõttu ei vaja nad ka spetsiaalset talvekatet. Et säiliks rohke õitsemine, võib krookuseid samal kohal kasvatada 3-4 aastat. Liialt pikalt samal kohal kasvatades väheneb õitsemine ning õied muutuvad väikeseks. Mugulsibulad kaevatakse välja siis, kui lehed on kuivanud, so juuni keskel või lõpus. Uuesti maha pannakse septembris.