Kellukas

Kellukas (Campanula) ühe-, kahe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast, milles on umbes 300 erinevat liiki. Enamus neist on looduslikult levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Neid leidub väga erinevates kasvukohtades alustades kuivadest toitainetevaestest mäestikest kuni niiskete niitude ja metsadeni. Eestis kasvab looduses 8 erinevat liiki. Sinised, violetsed või valged õied on liitlehised, kellukjad, viljaks kupar.

Ühe- ja kaheaastaseid kellukaid ning ka püsikutest liike paljundatakse seemnetega, mis külvatakse kevadel kas külma külvikasti või kasvukohale, ainult alpiinsed liigid külvatakse sügisel. Karpaadi-, pisi- ja ümaralehine kellukas annavad ka isekülvi. Püsikuid paljundatakse siiski eelistatult jagamise teel kevadel või augustis-septembris. Asjatundjad paljundavad kellukaid ka pistikutega (nii varre- kui juurepistikutega) kevadel või varasuvel.

Kellukate kasvutingimused on erinevad, sõltuvalt liigi looduslikust kasvukohast. Enamik neist eelistab siiski päikeselist kasvukohta, karpaadi, pošarski, täpitud ja pisikellukas õitsevad hästi ka poolvarjus. Eelistavad kergemat mulda või tavalist aiamulda, mis on vett hästi läbilaskev (liiv-savimuld), suureõiene kellukas soovib aga lubjarikast mulda. Ükski neist ei talu liigniiskust.

Kuivematel niitudel ja kuivades hõredates metsades on tavalised kerakellukad (C. glomerata), mis on kergesti äratuntav tiheda tume sinakaslilla õitekogumiku järgi varre tipus. Taime juurmised lehed on munajad kuni lantsetjad, varrelehed kitsamad ja varreümbrised, kõrgus jääb 20…70 cm vahele. Varred ja lehed on karekarvased. Aedades kasvatakse eri värvi õite ja kõrgusega sorte: ’Acaulis’ – kuni 20 cm kõrgune ja kuni augustini õitsev lillakassiniste õitega sort; ’Alba’ – valgete õitega ja puhma kõrgus jääb 30…40 cm vahele; ’Superba’ – 40…60 cm kõrgune puhmas, mis õitseb maist juulini purpurvioletsete õitega.

Suureõiene kellukas ehk kurekatel (C.persicifolia) kasvab meil looduses niitudel, metsaservades ja teede ääres. Eelistab kuivemat ja lubjarikast kasvukohta. On tuntav oma lantsetjate ja rootsuliste juurmiste lehtede ning lineaalsete ja hambuliste varrelehtede ning suurte kuni 4 cm pikkuste laialt avatud kroonlehtedega kellukatega. Tema sinised laiad kellukad paiknevad varrel horisontaalselt moodustades hõreda õisiku. Kena aia-ja lõikelill nii liigi kui sortidena: ’Alba Coronata’ (syn. ’Alba Plena’) – 45…50 cm kõrge ja pooltäidetud valgete õitega; ’Fleur de Neige’ – suurte valgete õitega ja 70 cm kõrge; ’Telham Beauty’ – helesiniste suurte, kuni 7 cm läbimõõduga õitega ja 90 cm kõrgusega.

Ümaralehist kellukat (C. rotundifolia) iseloomustavad ümarad juurmised lehed, mis õitsemise ajaks (juuni-august) on kuivanud, varrelehed on lineaalsed. Taime kõrgus 20…50 cm, olenevalt kasvukohast ja taevassinised 5-hõlmased kellukjad õied (1,2…2 cm pikad) paiknevad vartel hõreda õisikuna ja longus. Võib kasvada meil ka looduses kuivematel rohustel niitudel, nõmmedel, kaldapealsetel ja mäeküngastel. Seega väga hea loodusaia taim.

Laialehine kellukas (C. latifolia) on aedadest metsistunud, mistõttu võib kohata teda parkides ja metsades inimasustuse läheduses. Sarnaneb oma suurte õite poolest suureõiesele kellukale, kuid tema vars on ruljas ja taim (lehed ja vars eelkõige) kollakasroheline. Lehed hoiduvad rõhtsalt igasse külge, juurmised lehed on munajad ja 7…12 cm pikkused. Tema hele- kuni tumelillad õied paiknevad ühe-, kahe- või kolmekaupa. Taime kõrgus küünib isegi 100 cm. Sordid erinevad üksteisest eelkõige õite värvi ja taimede kõrguse poolest: ’Brantwood’ – tumelillade õitega ja 75 cm kõrgune; ’Gloaming’ –  helesiniste õitega ja kuni 60 cm kõrgune; ’Macrantha’ – mõningatel andmetel on vaid Kaukasuses kasvav varieteet, mitte sort. Ta on kuni 100 cm kõrguseks kasvav väheste lehtede ja tumesiniste õitega taim. 

Nõgeselehist kellukat (C. trachelium) võiks kasvatada loodusaedades, sest on Eestis levinud hõredates salumetsades (seega annab rikkalikku isekülvi). Kasvab olenevalt tingimustest 30…100 cm kõrguseks, lehed meenutavad kõrvenõgese lehti, kuid on ilma kõrverakkudeta. Vars teravalt neljakandiline ja lillad keskmise suurusega kellukad paiknevad varrel hõreda õisikuna alates juulist.

Piimjaõieline kellukas (C. lactiflora) on sügava lihaka juurega püsik Kaukaasiast ja Türgist. Lehed on piklikmunajad karekarvased, varred püstised, harunenud kuni 120 cm kõrgused. Lõhnavad õied kuni 4 cm läbimõõdus valged, hele- kuni lillakassinised, mis on koondunud paljuõielistesse pööristesse. On kena peenralill, aga ka kauapüsiv lõikelill, mis õitseb juuli algusest sügiseni. Vajab kaitset tugevate tuulte eest ning õite värv on intensiivsem poolvarjulisel kasvukohal. Sordid on enamasti madalamad ja erinevate õievärvustega: ’Alba’ – valgete õitega ja 60…80 cm kõrgune; ’Loddon Anna’ – kasvab kuni 100 cm ja on beebiroosade õitega; ’Pouffe’ – kasvab tiheda pindakatva nn vaibana, kõrgus 25…30 cm, õitseb rikkalikult oma hele lavendelsiniste õitega juunist sügiseni; ’White Pouffe’ – eelmisele sarnane, erineb vaid valgete õite poolest; .

Karpaatia kellukat (C. carpatica) saab ideaalselt kasvatada kiviktaimlais ja püsilillepeenrais ääristaimena. Tema lehed on südajad või munajasümmargused, pikarootsulised. Puhma kõrgus 20…40 cm (oleneb kas ainult lehed või koos õitega), õitseb alates juunist külmadeni oma 3…3,5 cm läbimõõduga lillakassiniste õitega. Rikkalikuks ja pidevaks õitsemiseks on soovitav närtsinud õite eemaldamine. Sordid erinevad üksteisest õite värvuse poolest valgest tumelillani: ’Bressingham White’, tuntud ka sordina  ’Alba’ – valgete õitega; ’Blue Moonlight’ – säravate lillakassiniste õitega; ’Jewel’ – samuti lillakassiniste õitega, kuid kuni 15 cm kõrgune.

Pisikellukas (C. cochlearifolia), nagu nimigi ütleb on väikeste lehtede ja õitega kompaktne pinda kattev puhmastaim, mille kõrgus küünib vaid 10…15 cm. Õitseb oma pisikeste siniste õitega rikkalikult alates juunist kuni külmadeni, kui närtsinud õied eemaldada. Varred on püstised, ainult aluselt karvased, juurmised lehed munajad kuni ümarad saagja servaga, varrelehed süstjad. Paljuneb peenikeste maa-aluste võsunditega. Vajab pidevalt uuendamist jagamise teel, sest muidu muutub puhmik seest liiga tihedaks ja sureb välja.

Keskmine kellukas (C. medium) eelistab kasvada päikeselisel kuni poolvarjulisel, huumuserikka parasniiske pinnasega kasvukohal. Taim on aeglase kasvuga, igihaljas ja rohkelt harunev. Tema kuni 6 cm pikkused kellukjad, sinised, lillad, roosad ja valged õied asuvad paljuõielises õisikus. Seemned võib taimede ettekasvatamiseks külvata aprillis mais potti või kasti, samuti mais juunis otse avamaale. Ettekasvatamisel pikeeritakse seemikud vahedega 5×5 cm, kuid avamaa külvi puhul harvendataks. Lõplikuks taimedevaheliseks vahekauguseks nende kasvukohal on soovitav jätta umbes 30 cm. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale augusti lõpul, septembris, kus nad õitsevad järgmise aasta juunis juulis. Keskmine kellukas sobib suurepäraselt nii peenra- kui lõikelilleks.

Itaalia kellukas (C. garganica, syn. C. elatines) on neerjate kuni munajas-südjate juurmiste lehtede (2,5…3,5 cm) ning südajate varrelehtedega 5…10 cm kõrgune kompaktne puhmastaim, mis õitseb säravsiniste 1…2 cm suuruste õitega rikkalikult alates juunist sügiseni. Sortidel erineb õievärvus:  ’Erinus Major’ –  helelillade õitega; ’W.H.Paine’ – sügav lavendelsiniste õitega, mille keskosa on valge.

Pošarski kellukas (C. poscharskyana) on maa-aluste võsunditega kiiresti kasvav 15…25 cm kõrgune puhmastaim, moodustab kiirest padjandeid, seega hea kasutada õitsva pinnakatjana. Tal on südajad kuni munajad kuni 2,5 cm läbimõõduga juurmised lehed; lavendelsinised tähtjad kuni 2,5 cm läbimõõduga õied avanevad alates juunist ja õitseb rikkalikult kuni külmadeni. Sordid erinevad õite värvi poolest: ‘Blauranke’ – säravate lillakassiniste õitega; ’E.H. Frost’ – valgete õitega; ’Lisduggan Variety’ – hele roosakaslillade õitega.

Portenschlagi kellukas (C. portenschlagiana, syn. C. muralis) on padjandit moodustav igihaljas neerjate kuni südajate kuni 2…4 cm läbimõõduga lehtede ja kuni 2 cm pikkuste tähtjate sügavpurpursete õitega rohttaim. Õitseb alates juunist ja puhma kõrgus küünib vaid kuni 15 cm. On mäestikutaim, seega vajab kuivemat, aga päikeselist kasvukohta.

Täpitud kellukas (C. punktata) on munajate kuni lantsetjate, alusel südajate 10…12 cm pikkuste lehtede ja püstiste kuni 30 cm kõrguste vartega taim. Õitseb juunis-juulis ümarkellukjate kuni 5 cm pikkuste kreemikasvalgete kuni heleroosade õitega, millele lisavad ilu punased täpid. Liigi varieteet var rubriflora õievärvus on aga purpursed õied.

Korea kellukas (C. takesimana) on kiiresti paljunev risoomtaim südamekujuliste kuni 8 cm pikkuste lehtede ja suurte kuni 7 cm pikkuste rippuvate roosakasvalgete seest kastanpruunide täppidega kellukatega. Taim moodustab kiiresti padjandi, püstiste õisi kandvate varte kõrgus on kuni 50 cm. Tuntuim sort on ’Elisabeth’, mis erineb liigist just suurte kreemjasroosade õite ja madalama kasvu (ca 40 cm) poolest. Õitseb juulis-augustis.

Harilik kellukas – niitude ja aasade õrn kaunitar

27. juuni 2012 Maaleht

Astrid Lepik

Aasadel ja niitudel ei jää rohelise rohu taustal küll kellelegi märkamatuks hariliku kelluka sinakaslillad õied.

Mai lõpust juulini võib madalama rohuga aasadel, niitudel, tee- ja metsaservadel näha õitsemas harilikku kellukat (Campanula patula). Käokübar, kurekatlad, kurekübarad on taime rahvapärased nimetused.

Tegemist on kaheaastase taimega, kes esimesel aastal kasvatab lehekodariku, teisel aastal aga näitab pika sihvaka varre otsas oma kauneid õisi. Õied on kellukjad, sügavalt viiehõlmalised. Õievärv on enamasti hele-sinakaslilla. Aasadel-niitudel ringi uidates võib taime kohata ka valgeõielisena. Õhtu saabudes ja vihmaga on hariliku kelluka õied longus. Ilusa ja päikselise ilmaga on õied avali ja suunatud päikese poole.

Harilik kellukas on suvistes lilleseadetes koos teiste aasalilledega kohustuslik taim. Koduaiaski võiks harilikku kellukat kasvatada nii suurtes peenardes kui näiteks muru sees. Taime külastavad usinasti ka mesilased. Eelistab toitaineterikkamat mulda ja päikselist kasvukohta.