Kail

Kail (Ledum) perekonda kuuluvad igihaljad mükotroofsed kääbuspõõsad, vahelduvate nahkjate, näärmekarvaste terveservaliste lihtlehtedega. Õied viietised, peentel õieraagudel, sarikpöörisjates õisikutes, tugevasti lõhnavad, 5-10 tolmukaga, valged, vili paljuseemneline, viiepesaline kupar. Seeme kilejate lennutiibadega, väga väike. Perekonnas kümmekond (8) liiki, millised kasvavad põhjapoolkera arktilises ja parasvöötmes. Haljastuses kaile väga sageli ei kohta, kuigi nende kasvatamine on üsna lihtne. Taimed eelistavad toorhuumuslikke happelisi parasniiskeid turvasmuldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Oma koht haljastuses on neil kindlasti turbaaedades ja koos mitmesuguste okaspuu madalate sortidega. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja võrsikutega. Taimed on mürgised!

Sookail (L. palustre) rahvapäraste nimedega porss, porst, rabakaerad, rosmariin, sookaislad, sootubak, unerohi jne. Sookail kasvab harilikult 30-60 cm kõrguse tihedasti hargneva põõsana, kuid võib harv kasvada isegi üle 1 m kõrguseks. Levinud kogu Eestis rabamännikutes ja puisrabades, eriti lopsaka kasvuga mineraalmaa ja raba piirialadel okasmetsade all. Üldlevik kogu maailma tundravööndi lõunaosa ja Euraasia metsatundra, Euroopas hajusalt. Võrsed noorelt tihedalt kaetud roostepruunide näärmekarvadega. Lehed lineaalsed, 1…5 x 0,2…0,7 cm, allapoole käändunud terve leheservaga, nahkjad, pealt tumerohelised, alt tihedalt kaetud punakate näärmekarvadega, lühirootsulised. Õied asuvad kännastena võrsete tippudes, 20-30 kaupa, õieraod 1…3 cm pikad, viie äraspidimunaja kroonlehega, valged, harva roosakad. Õied lõhnavad ja sisaldavad palju nektarit, neid tolmeldavad putukad, puhkevad mais-juunis. Viljad on piklikud pruunid umbes 5 mm pikkused kuprad, valmivad sügisel. Paljuneb tavaliselt vegetatiivselt, kuid ka seemned annavad üsna hästi tõusmeid. Lenduvate eeterlike õlide (sinihapet sisaldavate glükosiidide) tõttu (eriti kuumadel suvepäevadel) levitab sookail vänget, peavalu ja iiveldust tekitavat lõhna. Taim on mürgine nii kariloomadele kui inimestele. Sookailu võrseid on kasutatud tõrjeks koide, lutikate, kirpude ja hiirte vastu, samuti on kasutatud rahvameditsiinis sügisel kogutud sookailu võrsete tippe – nendest valmisatud droogi kasutati köha, tuberkuloosi, liigeste reuma ja higistamaajava vahendina. Viikingid lisasid õllel kanguse andmiseks sinna sookailu. Haljastuses erilist tähtsust ei oma, kuigi kasutatakse ka turbaaedades. Ei talu lubjarikast mulda, pindmise juurestikuga. ssp. decumbens – lamav tihedavõrseline põõsas; lehed lineaalsed, kuni 1,5 cm pikad. var.dilatatum – lehed suuremad, serv pole tugevasti allakäändunud, lehtede alakülg tihti vaid keskroolt pruunikarvane, muu osa valkjaskarvane. Sordid: ’Roseum’ – õied õrnroosad.