Emajuur
Emajuur (Gentiana) on ca 400 liigiline mitmeaastaste heitlehiste ja igihaljaste rohttaimede perekond samanimelises sugukonnas. Ühe- ja kaheaastased emajuured eraldati perekonda emajuureke (Gentianella). Emajuured on looduses levinud enamasti alpiinsetel kasvukohtadel põhjapoolkeral, ainult Põhja-Ameerika ja Jaapani liigid kasvavad metsades. Eestis kasvab looduslikult 2 emajuure ja 3 emajuurekese liiki.
Emajuured on küllaltki nõudlikud aiataimed. Kasvuks vajavad nad viljakat (huumusrikas), parasniisket, samas kergemat vett hästi läbilaskvat neutraalset mulda ja enamasti päikeselist kuni poolvarjulist sooja kasvukohta. Emajuured on pikaealised taimed, kuid tundlikud ümberistutamise ja paljundamise suhtes. Lihtsaim viis paljundamiseks on puhma jagamine kevadel, kuid tuleb arvestada, et ei tohiks liiga väikesteks osadeks jagada, sest siis jääb taim kauaks (isegi mitmeks aastaks) põdema. Emajuure liike saame paljundada ka seemnetega. Seeme idaneb 2-3 nädalat ja õitsemise saavutab tavaliselt kolmandal kasvuaastal..
Südame-emajuur (G. cruciata) on 15-50 cm kõrguseks kasvav lihakas piklike laiade nahkjate lehtedega taim.Tema väikesed sinakaslillad õied on koondunud varre tipuosas lehekaenaldes kimpudesse. Õitseb juulist septembrini. Kasvab ka Eestis looduslikult kuivadel lubjarikastel niitudel ja kadastikes. On seega üks kergemini kasvatatavaid liike, sest talub kuiva ja poolvarju, vajab vaid lubjarikast pinnast.
Dauuria emajuur (G. dahurica) sarnaneb südame-emajuurele. Dauuria emajuur kasvab looduslikult Sajaanides, Dauurias, Mongoolias ja Tiibetis. Varred on lamanduvad või püstised kuni 40 cm pikad. Alumised lehed on lineaalsed lapikud, mõlemast otsast teravdunud, varrel asetsevad lehed on teravate otstega, ülemised ilma tervdunud otsata. Õied on tumesinised, suured, asetsedes varre ülaosas ja ülemiste lehtede kaenaldes. Õitseb juulis-augustis.
Varretu emajuur (G. acaulis, syn. G. excisa, G. kochiana) on igihaljas pinnakattetaim juurmiste kuni 8 cm kõrguste leherosettidega, mis on moodustunud kuni 3,5 cm suurustest elliptilistest lehtedest. Õitseb mais juunis üksikute väikeste, kuni 5 cm suuruste trompetjate sügavsiniste seest rohelisetäpiliste õitega. On pärit Alpidest ja Karpaatidest, seega vajab meil lumevaestel talvedel katmist, samas vajab alpitaimedele sarnast kasvukohta.. Tuntud sort ‘Alba’, mis on valgete, seest rohelisetäpiliste õitega.
Süstlehine emajuur (G. asclepiadea) on 60-90 cm (meil aedades enamasti kuni 60 cm) kõrgune nõtkete lehistunud vartega ja vastakate lantsetjate tipu suunas teravdunud 5-8 cm suuruste lehtedega rohtne püsik. Õitseb augustis-septembris ca 5 cm-ste trompetjate tume- kuni helesiniste õitega, mis on koondunud 2-3 kaupa varte tippudesse ja lehtede kaenaldesse. Varieteedil alba on roheka alatooniga puhasvalged õied ja sordil ‘Knightshayes’ aga sügavsinised valge neeluga õied. Kuigi looduslik kasvukoht on mägedes, kasvab hästi ka põõsaste ja puude all nö poolvarjulises kasvukohas.
Sale emajuur (G. gracilipes, syn. G. purdomii) on pooligihaljas pinnakattetaim väikeste (kuni 15 cm) juurmiste leherosettidega, mis moodustuvad tumerohelistest lantsetjatest lehtedest. Õitseb augustis septembris väikeste, kuni 3,5 cm suuruste trompetjate sügavpurpursiniste õitega, mis paiknevad üksikult ca 15 cm pikkustel õisikuvartel. Looduses pärineb Loode-Hiina hõredatelt metsaaladelt, seega talub varju.
Kollane emajuur (G. lutea) on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikest. Taim on lihakate juurte ja suurte kuni 30 cm elliptiliste, tugevalt sooniliste hallikasroheliste juurmiste lehtede ning tugeva kuni 1,5 m lehistunud varrega rohtne püsik. Varrelehed on vastakad ja alusel kasvanud teineteise ümber (praktiliselt kokkukasvanud). Õitseb suve teisel poolel väikeste, kuni 2,5 cm läbimõõdus, tähekujuliste kollaste õitega, mis on koondunud 3-10 kaupa õisikutesse varte tippudes ja varre ülemiste lehtede kaenaldes. NB! Ei talu ümberistutamist, mistõttu on jäänudki selle kena ravimtaime kasvatamine aedades väheseks.
Sügisene emajuur (G. septemfida) kasvab paljuvarrelise 15-30 cm kõrguse puhmikuna. Varred on tõusvad kuni püstised, millel paiknevad vastakad munajad kuni pikliksüstjad viieroodsed tumerohelised läikivad ca 3,5 cm lehed. Õitsevad juuli lõpust septembrini 2-3 cm läbimõõduga kellukjate õitega, mis paiknevad varre tipus või ülemiste lehtede kaenlas kas üksikult või kuni 8 kaupa koos. Õied on rukkilillesinised tumedamate triipudega ja valkja neeluga. On siiani aedades kõige enam kasvatatud emajuure liik. Nagu enamik emajuuri, on pikaealine ja võib kasvada aastaid ühe koha peal. Vajab päikeselist kasvukohta ja kuivemat mulda (ei talu liigniisket külma mulda). Varieteet (teisend) lagodechiana, syn. G. lagodehiana eristub põhiliigist nõrkade õisi kandvate varte poolest, mis õitsemise ajal lamanduvad ja õied paiknevad varte tippudes või lehtede kaenaldes 2-3 kaupa.
Hiina emajuur (G. sino-ornata) moodustab juurmistest kitsaslineaalsetest tumerohelistest kuni 3,5 cm lehtedest rosette ja on seega kena pinnakattetaim. Õitseb septembri oktoobris üksikute suurte kuni 6cm, sügavsiniste neelus rohekasvalgete trompetjate õitega, mis paiknevad nõrkade, lamanduvate varte tippudes. Õitsemise ajal taime üldkõrgus jääb 5-10 cm vahele. Kasvuks vajab toitaineterikast ja nõrgalt happelist mulda ning päikeselist kasvukohta.
Kevadine emajuur (G. verna) on lühiealine igihaljas padjandtaim. Juurmised kuni 3 cm suurused elliptilised tumerohelised lehed moodustavad rosette, mille keskelt kõrguvad 1-3 lehepaariga õievarred. Õitseb mais-juunis üksikult varretippudes paiknevate taevassiniste kuni 3 cm läbimõõduga õitega. Esineb alamliik G. verna ssp. balsanica (syn. ssp. pontica, ssp. tergestina), mis on püstisema kasvu (siit ka kõrgem padjand, kuni 6 cm), munajate lehtede ja suuremate õitega (kuni 3,5 cm). Kasvatamisel on oluline teada, et on lühiealine, st. tuleb pidevalt uuendada ja kasvuks vajab lubjarikast niiskemat mulda.
Tiibeti emajuur (G. tibetica) sarnaneb välimuselt kollasele emajuurele. On aga kasvult lühem (kuni 75 cm), lehed on süstjamad (mitte nii soonilised ja kitsamad). Õied on kreemikasvalged. Pärineb Himaalajast ja Tiibetist. Kasvuks eelistab nõrgalt happelist mulda.
Emajuur, mõru isujuur
- august 2009 Maakodu
Rein Sander
Eestis on kaks kena emajuureliiki: südame-emajuur ja kaitsealune sinine emajuur.
Südame-emajuur kasvab savikal ja rähkjal pinnasel: metsaservadel, põõsastikes, kuivadel puisniitudel, loodudel. Sagedam on ta Pandivere kõrgustikul ning Põhja- ja Lääne-Eestis.
Südame-emajuure lehed näivad veidi nahkjatena. Need on kenad veel septembri alguseski, ent kuival suvel hakkavad kolletuma varem. Taim õitseb juuni lõpust augustini. Tavaliselt kasvatab ta 1–3 õisikuraagu. Sinised, veidi pontsakad kellukjad õied asuvad püstiste kobaratena varre tipus ja lehekaenaldes.
Risoom on üsna jäme. Kuna uuenemispungad asuvad päris maapinna lähedal kõdukihis, peaks peenral kasvavat taime sügisel multšima neutraliseeritud turbaga või katma lehtedega. Heal mullal kasvab südame-emajuur mõne aastaga mitmevarreliseks laiuvaks puhmikuks.
Aias tahab südame-emajuur valgusküllast kasvupaika lubjarikkas mullas, mis võib õitsemise ajal olla üsna kuiv. Ta sobib kokku vereva kurereha, metsülase, kukeharjade, hobumadara ja madalate kõrrelistega.
Taim ei vaja suvel erilist hooldust. Seemned küpsevad augusti lõpul, need on peened, umbes 1 mm pikkused. Külvata tuleb sügisel mullapinnale. Kulub 3–4 aastat, enne kui südame-emajuur õitsema hakkab. Seemikud võib kasvukohale istutada teise aasta sügisel.
Vanemad taimed taluvad ümberistutamist halvasti, seetõttu ei ole mõtet hakata emajuurt loodusest välja kaevama. Ka puhmikute jagamine ei anna enamasti tulemusi. Hea õnne korral võib südame-emajuure istikuid leida müügilt.
Oma talus Kubjal istutasin taimed alguses liiga kuiva kohta, kus nad jäid paariks aastaks kiratsema. Enne õitsemist tahab emajuur küllalt palju niiskust, muld ei tohi olla liiga liivane. Ka möödunud väga kuiv suvi ei olnud hea, õisi oli vähe.
Sinine emajuur (G. pneumonanthe) on meil haruldane ja seetõttu võetud kaitse alla. Looduses kasvab ta peamiselt Ida-Eestis. Niiskuslembese taimena sobiks ta aias veekogu äärde või turbaaeda. Kahjuks ei paljunda seda kaunist liiki ükski aiand, kirjanduse andmeil idaneb seeme halvasti.
Tasub teada
Mõruaineid sisaldavat risoomi võib kasutada tuntud ravimtaime, kollase emajuure asemel – see korrastab samuti seedimist, soodustab sapinõristust, parandab söögiisu ja aitab kõhupuhituse korral.
Risoomi keedist võetakse paar supilusikatäit 2–3 korda päevas.
Mõrumaitselist risoomi kasutatakse likööride ja ürdipalsamite valmistamisel.