Alpikann (Cyclamen) Umbes 19 liigiga mugultaimede perekond nurmenukuliste (Primulaceae) sugukonnast, mis kasvavad looduses väga erinevates elupaikades niisketest metsadest kuni kuivade liivaste aladeni. Eestis on kasvatatud aedades luuderohulehist, ka naapoli Alpikanni (Cyclamen hederifolium, syn. neapolitanum) mis sobib kasvatamiseks soojal päikeselisel kuni poolvarjulisel huumusrikka savika või liivsavise pinnasega kasvukohal kiviktaimlas või peenral, samuti haljasaladel, isegi puude all ja põõsaste läheduses. Taime kõrgus 15 cm. Mugulad istutatakse puhkeperioodil, istutussügavus 3…5 cm ja muguljuurikate vahekaugus umbes 15 cm. Istutamisel on oluline, et mugul saaks pinnasesse õiget pidi, vastasel korral taim hukkub. Sageli, kui mugul on puhkeseisundis, on raske vahet teha alumisel ja ülemisel poolel. Mugula kumeram pool istutatakse allapoole ja nõgususega pool ülespoole. Sarnaselt eristatakse ja samamoodi istutatakse ka sinningiate, mugulbegooniate ja mugulkallede mugulaid. Äärmisel juhul, kui tõepoolest mitte kuidagi ei õnnestu õiget poolt kindlaks teha, võib viimases hädas istutada mugula viltu, serviti. Sobib ka eelidandamise variant pehme niiske turba sees, kuni mugul hakkab elumärke ilmutama, siis saab hõlpsasti õige poole kindlaks määrata ning istutada kasvu alustanud taim soovitud kohta. Naapoli alpikann õitseb rikkalikult roosade õitega augustist oktoobrini. Talvekate on soovitav, eriti just lumeta talve korral.
Ümaralehine alpikann (Cyclamen coum) on Kaukaasia kõrgmägedest pärit taim, mis vajab poolvarjulist kasvukohta ja ei talu liigniiskust. Kõige paremini kasvavad parasniiskes huumusrikkas kobedas mullas, mille pH jääks vahemikku 5,5…8. Taimed istutatakse puhkeperioodil (kesksuvest sügiseni), mil tal puuduvad lehed. Mugulad istutatakse küllalt pindmiselt, umbes 3…5 cm sügavusele. Sügisel, kui algab uus kasvuperiood, kasvavad lehed ning taim talvitubki lehtedega. Soovitav on talvekate. Ümaralehine alpikann puhkeb õitsele märtsi lõpus või aprillis. Õied on 0,5…1,5 cm pikkused, värvilt valged, roosad või punased. Peale õitsemist algab taimel puhkeperiood ning siis kõik kordub.
Alpikann kasvab ja õitseb ka varjulises aianurgas
- november 2010 11:28
Tapio Vares, Hiiumaa
Pärast tunamullust kevadreisi Aadria mere saartele sai alpikannidest üks mu kinnisidee. Nad õilmitsesid enesestmõistetavusega kõikjal: lehtpuusaludes, rannamännikus, lammastest pügatud lavendliloopealsetel, ilmestades seal kiviaedadeveeri ja põõsaaluseid. Küll tahaks omale kah midagi sellist!
Paraku ei ole mu alpikannivaimustust seni eriline edu saatnud. Esimesed naapoli alpikanni mugulad mädanesid 2008. aasta väga vihmasel suvel lihtlabaselt ära, järgmised on kah üsna pirtsakateks osutunud. Nad peaks õitsema juba septembris, kuid endiselt vaatas vastu lage must muld. Alles oktoobris ilmus esimene arglik kahvatulillaroosa õieke. Jee!
Käina lähedal asuvas Utu aias edenevad alpikannid aga täitsa hästi. Ühes üllatavalt varjulises ja kaitstud aiaosas kasvab Taavi Tuulikul 3 liiki alpikanne. Nad pole mõistagi sellised suured ja lopsakad kui poealpikannid, kuid on ometi igati ehtsad.
Viinakuu keskel õitsesid parajasti naapoli alpikannid, hakates sekka esimesi lehti ilmutama. Igihaljas euroopa alpikann õitses ka. Tihe mustriline lehepuhmas rohkete õitega tekitas vägisi mulje õrnukesest potitaimest. Tegelikult ulatub euroopa alpikanni areaal Kesk-Euroopasse välja ja seega peaks siinmail tegu igati perspektiivse liigiga olema.
Ümaralehisel alpikannil (Cyclamen coum) paistis vaid lehti. Seepärast, et ta õitseb kevadel, kusjuures iseäranis vara, üsna ühel ajal lumikellukestega.
Sellest eraldatud alpikannide kasvukohast sai mu aiakülastuse lemmik. Ei oska seletada, miks need lilled mind nõnda lummavad. Vahest ka seetõttu, et mõeldes alpikannidele, ei seostu mul silme ees enam esmajoones tavalised potitaimed, vaid suurepärased vahemerelised looduspildid nende kodumaalt. Muide, Utus tunnevad alpikannid end nii hästi, et annavad suisa isekülvi. Kusjuures eriliselt huvitav on äraõitsenud varre käitumine: see tõmbub maapinna lähedale kokku tihedaks vedruks.
Üheks Utu aia reeglipäraseks osaks on igat masti sõnajalad. Meie tingimustes ühed iselaadsemad on kindlasti talvehaljad tervelehised keel-raunjalad (Asplenium scolopendrium). Sellel liigil on rohkesti sorte, neist ‘Crispumi’ voldilislopsakate puhmaste kohta leiab mõnigi üsna kohatu võrdluse suvalise salatiga.
Alpikannide vahel elutses ka tume sulglehine tähk-roodjalg. Seda liiki on korra leitud kasvamas isegi Eestist, siitsamast Hiiumaalt, 30 aasta eest, Pühalepa kiriku kiviaialt. Võibolla hävist ta järgnevate karmide talvede tõttu.
