Adoonis
Adoonis (Adonis) See tulikaliste sugukonda kuuluv taimeperekond on nime saanud Vana-Kreeka mütoloogiast, mille järgi Adonis on igal aastal uuenev iginoor vegetatsioonijumal, surev ja ülestõusev jumalus, kes on seotud kalendriga. Taimeperekonda kuulub umbes 20 liiki ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi, mis looduslikult on levinud Euroopa ja Aasia steppides ning parasvöötmes. Õied on enamasti värvikirkad meenutades ülaseid. Adoonised edenevad hästi piirkondades, kus on külmad talved ja palavad suved. Nad taluvad halvasti ümberistutamist ning jagamist, seepärast tuleks neid teise kohta istutada suure mullapalliga. Nende kohanemine uuel kasvukohal pärast jagamist võib osutuda pikaldaseks aeganõudvaks protsessiks. Seemnetega paljundamisel tuleb arvestada väga madala idanemisprotsendiga, ebaühtlase tärkamisega ning mitu aastat kestva ettevõtmisega, et saada elujõulisi seemikuid. Kui aga kasvukoht adoonisele sobib ja ta on kord juba paiga omaks võtnud, siis on temast ka palju rõõmu. Eesti aedades kasvatatakse peamiselt nelja liiki adooniseid: amuuri adoonist (Adonis amurensis), siberi adoonist (Adonis sibirica), suviadoonist (Adonis aestivalis) ja kevadadoonist (Adonis vernalis).
Amuuri adoonis (Adonis amurensis) on kasvab 10-20 cm kõrguseks kuppeljaks puhmikuks. Säravalt kuldkollased laialt avanevad õied paiknevad õrnade sulgjaslõhestunud lehtede kohal. Lehevarred on pisut karvased. Õied puhkevad enamastiu juba aprillis, lõunapoolsetes riikides isegi märtsis. Õhtul, samuti vihmase ilma korral õied sulguvad. Suvel taim kuhtub. Kasvab looduslikult hõredates lehtmetsades, kus pinnas on parasniiske. Eriti oluline on see kevadel. Sarnast kasvukohta tuleks amuuri adoonisele pakkuda ka koduaias. On vähenõudlik ja hea vastupidavusega loodusaeda ja varjukatele istutusaladele sobiv kevadekuulutaja. Paljundada saab jagamisega ja seemnetega. Seemnete tärkamine võib aega nõuda mitu aastat. Head kaaslased on talle priimulad, kannikesed ja teised poolvarju taluvad romantilised taimed. Lausistutuse korral tuleks ruutmeetrile arvestada kuni 16 taime.
Kevadadoonis (Adonis vernalis) kasvab looduslikult Kesk- ja Ida-Euroopas. Oma välimuselt sarnaneb amuuri adoonisele, kuid on viimasest kõrgem, kasvades kuni 30 cm kõrgeks. Erinevalt amuuri adoonisest eelistab see liik hea drenaazhiga mulda ja talub paremini suvist kuivust. Õitseb aprilli lõpul ja mais. Õied on säravkollased, 5 cm läbimõõdus. Päikesepaistel on kevadadoonise õied laialt avatud ja säravad kirkalt. Lehed on peenelt jagunenud, kergelt karvased ja hea dekoratiivsusega. Pilkupüüdva ja meeldejääva välimusega kevadadoonis võiks olla iga kevadpeenra väikeseks staariks. Eriti hästi pääseb kevadadoonis esile aias kivide vahel kasvades. Kahjustada võivad liigniiskus ja teod. Paljundada on soovitav jagamisega. Seemnetega paljundamine on väga tülikas ja aeganõudev protsess, sest seemned tärkavad ebaühtlaselt ja nende idanemine võib aega võtta aastaid. Ka seemikute kasv on väga aeglane, nõudes kasvatajalt suurt kannatlikkust. Olemas on ka kahvatukollaste ja täidisõitega sorte, kuid kaubandusvõrgus kohtab neid harva. Seega olete õnneseen, kui kusagilt mõne sellise suudate hankida. Lausistutuse korral tuleks arvestada 12 taime m2-le.