Liigikirjeldused

Meliss

Meliss (Melissa)

on kolme liigiga rohttaimede perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnas Euroopa ja Aasia niisketelt rohumaadelt. Aedades kasvatatakse maitse-, ravi- ja meetaimena sidrunmelissi ehk aedmelissi (M. officinalis). Tänu erinevate flavonoidide, parkainete ja eeterlike õlide sisaldusele kasutatakse melissi lehti ja ürti toitude maitsestamiseks, teesegude valmistamiseks ja ravimtaimena. Õitsemise ajal meelitab ligi putukaid ja liblikaid, mistõttu on hea meetaimena ja liblikate aeda meelitamiseks. Meliss sarnaneb naistenõgesele, millega teda tihti segi aetakse.  Taime neljakandilised varred on tugevasti harunenud, moodustades 30-80 cm kõrguse puhmiku. Lehed on kujult munajad saagja serva ja kareda pinnaga ning pealt tume- ja alt hallikasrohelised.  Õitseb juunist augustini väikeste valgete, harvem roosakate õitega. Sidrunmelissi sordid erinevad üksteisest peamiselt lehtede värvigamma poolest. Tuntuimad on kuldkollaste lehtedega 'All Gold' ja  tumeroheliste kollasega ääristatud lehtedega 'Aurea' (syn. 'Variegata').

Meliss kasvab enamikel pinnasetüüpidel, kuid eelistab toitaine- ja õhurikast mulda ning päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Paljundatakse seemnetega, mida võib külvata ettekasvatamiseks külvikasti toas või kasvuhoones alates märtsist või avamaale (0,3-0,5 cm sügavusele) aprillis-mais. Idaneb 21-28 päeva. Kord juba aias kasvanuna annab rohkelt isekülvi.

 

Meliss pikendab noorust

Aive Luigela

Vanas Kreekas kasvatati melissi kui meetaime, tema õitest saadud mesi on maitsev ja erilise ravijõuga. Ka kreeka keelest tuletatud botaaniline nimetus melissa tähendab meenaudingut, meelõbu.

Antiikarstid hindasid melissi kõrgelt kui elutahet tugevdavat ja rõõmsaks tegevat taime. Vana-Rooma arstide sõnul pole melissiteed joov inimene kunagi haige ja kes loputa haavu melissitõmmises, ei tea, mis on põletik.

Alpidest põhja poole jõudis meliss munkade vahendusel. Algul joodi seda teed kloostrites, siis sai tast kuninglikes lossides valitsejate jook. Meliss kasvab looduslikult Krimmis, Kaukaasias ja Aasias. Meie põhjamaises kliimas on see 30-80 cm kõrgune, mitmeaastane rohttaim hästi kohanenud, kuigi eelistab soojemat kohta. Õitseb juunist augustini, lõhnab ja maitseb kui sidrun. Lehti ja võrseid kogutakse enne õitsemist, sest õitseajal muutub maitse kibedaks. Melissi kasvatatakse maitse-, ravim- ja meetaimena, toiduks kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti, ravimteena aga ürti (koos ülemise varreosaga, harusid).

Biokeemiline kooslus

Melissi lehed on rikkad mõru- ja parkainete, orgaaniliste hapete ja vitamiinide poolest. Ravimtaime teevad temast eeterlikud õlid, lehtedes on neid 0,2-0,5%, mille koosluses on tsitraal, tsitronellool, linalool, heraniool. Meliss on veel avastamata maailm, arvatakse olevat veel 5-10% avastamata aineid, kuid nende mõju on juba meditsiinis teada. Melissi lehed on rikkad C-vitamiini poolest (100-180 mg%), leidub karotinoide, mikroelemente. Õitsemise ajal ja pärast õitsemist toimeainete koostis muutub, lõhn ja maitse muutuvad ebameeldivaks.

Meliss ravimtaimena

Melissil on palju häid omadusi. Eeskätt on ülistatud teda kui rahustavat ürti. Tänu oma õrnale sidrunilõhnale lööb ta kiiresti pähe: tugeva annuse puhul toimib unerohuna, nõrga puhul aga maonärvide rahustajana. Usutakse, et meliss pikendab noorust ja hoiab ära lupjumist. Meliss on valuvaigisti, spasmide ärahoidja, seedimise soodustaja ning aitab gaasi-, koolika- ja menstruatsioonivalude puhul. Parandab mälutegevust ja migreeni. Ka südametegevust, hoides ära südamepekslemise ja tursed. Kõrgenenud vererõhu korral väheneb pearinglus ja kumin kõrvus, vererõhk langeb mõõdukalt.

Maailmas uuritakse praegu tema täpsemat kooslust. Kas ta on muutunud imerohuks, on raske öelda, kuid külmetushaigus põgeneb kiirelt päevas 4-5 tassi tee joomisel.

Üldretsept on soovitusel 1 supilusika kuivatatud ürdi kasutamiseks 1 klaasi kuuma (mitte keeva!) vee kohta. Lastakse soojas tõmmata 10 min, teatud haiguste korral pikemalt ja juuakse kuumana.

Melissi võib kasutada taimesegude koosluses, kuid ei sobi kokku kõigega. Sobib kilpnäärme tegevuse reguleerimiseks kokku põdrakanepiga, kaselehtedega, ei sobi sooltehädade puhul pujuga. Siin on haiguste ravil koosmõju väga oluline biokeemilise koosluse tõttu (vajalik spetsialisti konsultatsioon). Leedulased kasutavad rahvameditsiinis melissi majoraaniga, eeskätt mälu tugevdamiseks.

Meliss toitudes

Maitsetaimena kasutatakse kõigis toitudes, millele sobib sidrun, sest melissi lehtedel on sidruni lõhn ja maitse. Melissi võib kasutada rikkalikult ka koos teiste maitseainetega, kuid toidule lisatakse üksnes peale keetmist. Melissi veidi karvased lehed, kui neid mõõdukalt kasutatakse, on meeldivaks lisandiks salatitele. Eeskätt toorsalatites, kus on õun, kõrvits, kabatšokk, porgand. Kasutatakse ka suppides, kastmetes, herne- ja porganditoitudes, külmades rohelistes kastmetes, keedetud kalaga, munatoitudes ja meliss on väheseid maitsetaimi, millega maitsestatakse kompotte, mahlu, tarretisi ja magusaid aedviljahoidiseid. Värskete lehtedega kaunistatakse magus- ja külmtoite. Kasutatakse ka konservitööstuses ning rohkesti likööri- ja viinatööstuses. Meliss on heaks asendajaks sidrunile ja seepärast sobib kalakõhu täidiseks. Temast on hea teha söögiäädikat, samuti sobib teha õlitõmmist.

Asendamatu on ta karastava teena soojal ajal, samuti soojana toidu kõrvaseks või kondiitritoodetega kohvi asemel.

Karastava tee võib valmistada koos magusa veini ja musta tee tõmmisega. Musta tee ja melissitee tõmmise valmistame eraldi, sest esimest valmistatakse keeva vee peale valamisega ja 3 min tõmbamisega, melissile aga kuum vesi 10 min seisuajaga. Pärast jahtumist segatakse veiniga ja hoitakse külmkapis või serveeritakse jääga. Sobib juurde lisada ka estragoni. Samuti võib valmistada petijooki, mis valmistatakse mikseris hakitud melissilehtede ja koorejäätisega.

Pilvikusalat
1 l pilvikuid, 4 sibulat, 1 spl melissi (võib rohkem), 4 keedetud kartulit, peterselli, jahvatatud paprikat, õli.
Soolavees keedetud pilvikud tükeldatakse, samuti peenestatakse keedetud kartul ja sibul. Kõik ained segatakse peenestatud melissi, maitseainete ja õliga. Salatit võib süüa iseseisvana, kaunistades melissilehtedega või kasutada soojade võileibade katteks (peale juustutükk, alla melissileht) ning pannkoogi täidisena.

Melissikala
1 kg kala, 1 muna, riivsaia, õli või võid; täidiseks: 0,5 kl riisi, soola, sibulat, ohtralt sidrunimelissi, tilli, peterselli ja teravamaitselist kastet.
Puhastatud kala hõõrutakse soolaga. Täidiseks keedetud riis, sibul ja maitsetaimed koos muna ja kastmega. Selle seguga täidetakse kala ja küpsetatakse ahjus, pintseldades üle munavalgega ja raputades peale riivsaia. Küpsemise lõppedes pannakse kala peale veel melissi lehti ja piserdatakse õliga.

Analoogselt võime valmistada teisigi toite, rohkem vaja perenaiste pealehakkamist.

« Tagasi