Liigikirjeldused

Jõhvikas

Jõhvikas (Oxycoccus)

perekonda kuuluvad roomavad, peente nõrkade võrsetega kääbuspõõsad, milliste võrsed puituvad teisel aastal. Lehed vahelduvad, igihaljad, pealt punaka varjundiga, alt vahakihi tõttu valkjad, terveservalised, leheservad veidi allakäändunud. Õied enamasti ühekaupa, harvem sarikjates õisikutes võrsete tipuosas eelmise aasta lühivõrsetel, neljatised, roosad, tolmukaid 8, putuktolmlejad. Vili on neljaosaline sileda pinnaga roosa kuni punane mari. Liigid eelistavad kasvada lagedatel samblasoodel, kohtades kus toimub pidev turbakihi juurdekasvamine, on mükotroofsed taimed. Põhjapoolkeral kasvab 3 liiki, Eestis neist 2 liiki. Jõhvikad kuuluvad põhjapoolkera kõige väärtuslikumate marjataimede hulka. Majanduslikult tähtsaim on Põhja-Ameerikas kasvav suureviljaline jõhvikas (O. macrocarpus Ait.), millist kasvatatakse laialdaselt USA-s üleujutatavatel aladel kultuuris. Meil tegeldakse (tegeldi) jõhvikate kultuuridega ja sordiaretusega Nigula Riiklikul Looduskaitsealal.

Harilik jõhvikas (O. palustris) rahvapäraste nimedega karbalad, kuremari, pluukna, rabamari, soomari, viinamari jne. Roomav kääbuspõõsas nõrkade maadjate kuni meetripikkuste vartega, lühivõrsed ja õieraod püstised. Kasvab Eestis kõikides soodes, eelistades lopsaka turbakasvuga ja vähese rohurindega valgusrikkaid kasvukohti. Üldlevikult kasvab kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, Põhja-Aasias ja Põhja-Ameerikas kogu taigavööndi ulatuses, puudub Islandil ja mõnedel Briti saartel. Noored võrsed karvased, rohelised, vanemalt punakaspruunid, puitunud. Lehed munajad, 0,5…1,5 x 0,2…0,7 cm, terava kuni ümardunud tipuga, alt sinakasvalge kirmega. Õied paiknevad 1-4 kaupa, umbes 1…2 cm läbimõõdus, roosad kuni karmiinpunased, õieraod karvased, õisi tolmeldavad pikkade suistega putukad. Viljad on algul valkjad, hiljem roosad kuni punased, umbes 1 cm läbimõõduga marjad. Valmivad IX-X, säilivad ületalve ja on kõlblikud aastaringselt. Taimed paljunevad vegetatiivselt. Väga oluline marjataim, marjad sisaldavad rikkalikult (2…5 %) mitmesuguseid orgaanilisi happeid ja neid kasutatakse hoidiste, keediste, veinide, mahlade jm. valmistamiseks. Rahvameditsiinis kasutatakse jõhvikamarju vererõhu alandamiseks ja –mahla kõrge palaviku alandamiseks. Haljastuses tähtsust ei oma. Võib kasvatada koduaias turbapeenral, kus 1 m² võimalik saada 1…3 kg marju. Kurja teeb taimedele kevadine päikesepõletus ja kuivus.

On aretatud suuremate viljadega sorte: 'Kuresoo' ; 'Nigula'; 'Soontagana'; 'Tartu'; 'Virussaare'. Suureviljaline jõhvikas (O. macrocarpus) macrocarpus – suurte viljadega. Lamavate kuni 1 m pikkuste ja 10…30 cm kõrguste võrsetega igihaljas põõsas, moodustades tihedasti läbikasvanud vaipja katte on levinud Põhja-Ameerika idaosa ja samuti Ida-Aasia põhjaosas turbarabades, soodes. Võrsed üsna peened, paljad. Lehed elliptilis-piklikud, 1…2 x 0,2…0,8 cm, tömbitipulised, leheservad veidi allarullunud, pealt tumerohelised, alt valkjad, paljad. Õied paiknevad lehtede kaenaldes, väheõielistes õisikutes, pikaraolised, kahvatupurpurjad. Viljad on 1…2 cm läbimõõduga, kirsipunased, hallikassinise vahakirmega kaetud, hapud, valmivad septembris. On maailmas kultuurjõhvikana esikohal, põhiosa toodangust tuleb Põhja-Ameerikast, Euroopas on suuremad kasvatajad Holland ja Poola. Kasvatatakse üleujutamisvõimalustega istandustes – perioodiliste üleujutustega kaitstakse taimi kahjurite ja haiguste eest ning samuti külmakahjustuste eest. Hollandi põhjaosas, mereäärsetel liivadüünidel kasvab naturaliseerunult. Sordid: ’Crowley’ – saagikas suureviljaline (viljad kuni 2 cm läbimõõdus) sort; ’Pilgrim’ – moodustab väga tihedaid padjandeid, hea pinnakattetaim ning ka väga saagikas.

 

Milliseid jõhvikasorte kasvatada koduaias

15. juuni 2010 Maakodu

Piret Pihtjõe, aednik-aiakujundaja, Virkuse Maastikukujundus

Jõhvikas on kaunis kääbuspõõsas imeilusate pisikeste roosade õitega ja väärtuslike marjadega rabataim. Kasvupinnaseks sobib hästi freesturvas ja tema looduslikust kasvukohast tingituna niiskem pinnas.

Looduslike vormide seast on välja selekteeritud koduaias kasvatamiseks mõeldud viis jõhvikasorti, mis on oma nimed saanud rabade järgi, kust algmaterjal on toodud:

* `Kuresoo` varavalmiv tumepunane, piklik, läikiv suur mari. Valmib augusti lõpul.
* `Nigula` keskvalmiv, läikivpunane, piklik, suur mari. Valmib septembri esimesel nädalal.
* `Maima` keskvalmiv, helepunane piklik mari.
* `Soontagana` hilisvalmiv, lillakaspunane, lapik, tugeva vahakirmega, suur mari.
* `Virussaare` hilisvalmiv, roosakaspunane, ümmargune. Kobaras rohkem marju kui teistel.
* `Tartu` tumepunane, ümarpirnjas, tugeva vahakirmega, suur mari.

`Soontagana` ja `Virussaare` on suure saagikusega ning hakkavad vilja kandma 2-3 a peale pikeerimist. Vähenõudlikud. Marja alumine külg on kaua valge kuid seistes värv ühtlustub. Mari ei säili kaua. `Kuresoo`, `Nigula`, `Maima` on meeldiva värvusega ja marjad säilivad kauem.

Öökülmade eest saab koduaias jõhvikataimi kergesti kaitsta, visates näiteks vana voodilina öökülma ohus taimedele peale. Väetada tuleb happelise täisväetisega (1 tikutopsitäis kraanuleid 1 m2 kohta või vedelväetist 1 spl kastekannu kohta) enne jaanipäeva muidu võrsed kasvavad jõudsalt edasi ja ei jõua enne talve puituda ning kahjustuvad pakasega.

« Tagasi