Liigikirjeldused

Forsüütia

Forsüütia (Forsythia)

taimeperekond on saanud nime inglase William Forsyth'i (1737-1804) järgi, kes oli Londonis Kensingtoni Botaanikaaia direktoriks. Perekonda kuuluvad heitlehised, vastakute saagjaservaliste liht (ka liit-lehtedega) põõsad. Võrsed on paljad, õõnsad või kilejatest põikvaheseintest koosneva säsiga. Õied kollased, neljatised, 1-3(6) kaupa, lehtede kaenlas, vili kupar, rohkete tiibjate seemnetega. Liigid on meil üsna külmahellad ja külmuvad üsna tugevasti karmimatel talvedel. Nad pole nõudlikud mulla viljakuse suhtes, kuid aegajalt ümber põõsa komposti lisamisegasaab heale kasvamisele tõhusalt kaasa aidata. Põõsad õitsevad teise kasvuaasta võrsetel, mistõttu igasugust lõikamist ja kärpimist on mõistlik teostada kohe pärast õitsemist. Välja tuleks lõigata ka kuivanud oksad. Forsüütiaid on üsna hõlpus paljundada vegetatiivselt, juurevõsudest, haljaspistikutest, võrsikutest. Perekonnas 7 liiki, millised on pärit Ida-Aasiast, üks liik ka Euroopast.

Looklev forsüütia (F. suspensa) Suudab kasvada ca 3 m kõrguseks põõsaks, võrsed looklevad, allapoole hoiduvad, mullaga kokku puutudes juurduvad. Liik pärit Põhja- ja Kesk-Hiinast, kasvades seal mäenõlvadel. Võrsed nõrgalt neljakandilised, seest õõnsad. Lehed munajad lihtlehed, või kahe- ja kolmejagused lihtlehed kuni kolmetised liitlehed, kuni 9 cm pikad, ja 5 cm laiad, saagja servaga, terava tipu ja laikiilja alusega. Õied 1-2 kaupa, kuldkollased, vili (kupar) kitsasmunajas, külgedelt kokkusurutud, näsadega kaetud. Õitseb aprill-mai, enne lehtimist. Liik on meil karmidel talvedel üsna tugevasti tagasi külmunud. Õiepungad talvituvad hästi alumistel okstel lume all, seetõttu õitseb pärast karmimaid talvesid ainult maapinnalähedaselt. Haljastuses on tänu kevadisele varajasele õitsemisele ja kuldkollastele õitele palju tähelepanu pälvinud. Kasutatakse linnahaljastuses, koduaedades, kiviktaimlate servades jne. Vajalik oleks taimi istutada põhjakaartest varjatud alale - on külmakahjustused väiksemad. Tore liik, soovitaks senisest enamat kasutamist.

Värdforsüütia (F. x intermedia) vanemliikideks on F. suspensa x F. viridissima Lindl. (roheline f.). Põõsad on kuni 2 m kõrgused püstiste või allalooklevate võrsetega, lehed piklikmunajad kuni - süstjad, kuni 12 cm pikad, vahel ka kolmejagused, leheserv tipuosas jämesaagjas. Õied tumekollased, 2-3 kaupa, õitseb aprill-mai. Liik on meie oludes külmakindlam kui eelmine, kuid karmidel talvedel on kahjustuspilt sama eelmisega. Haljastuses kasutamine analoogne eelmise liigiga. Õitseb rikkalikumalt kui looklev forsüütia. Palju on Euroopas aretatud sorte: 'Beatrix Farrand' - tugeva, püstise kasvuga, keskmisekasvuline põõsas, kuldkollaste õitega, varane õitseja; 'Freja' - püstise kasvu, tumeroheliste suurte lehtedega ja tumekollaste õitega; 'Golden Times' - lisaks õitele lehed puhkedes kuldkollased, hiljem kollase kuni puhasvalge servaga; 'Goldzauber' - eriti talvekindel sort, suurte kuldkollaste õitega; 'Lynwood' - Iirimaalt pärit sort, suurte, kuldkollaste õitega; 'Spectabilis' - Rikkaliku õitsemisega laiuv sort; 'Spring Glory' - väga rikkaliku õitsemisega, õied suured helekollased; 'Week-End' - erkkollaste, väga vara puhkevate õitega.

 

Forsüütia

12. märts 2009 Maaleht

Rein Sander

Forsüütia on kevadel aias esimene õitseja. Kui varakult on soojaks läinud, säravad põõsad juba aprilli lõpus kuldkollastes õites.

Ainuke õnnetus, mis forsüütiat võib tabada, on külm talv. Forsüütia õiepungad asuvad eelmise suve võrsetel ning on juba sügisel puhkemisvalmis. Kui pakane neid näpistab, jäävad põõsa ilu kevadised kõrghetked olemata ja ta on kogu suvi aias lihtsalt tagasihoidlik roheline laik. Alles lehtede punakaskuldne sügisvärv toob forsüütia taas esile.

Vanemates aedades näeme enamasti värdforsüütiat (Forsythia intermedia), seda liiki on meil peetud kõige külmakindlamaks. Värdforsüütia on tugevakasvuline, põõsas sirgub paari-kolme meetri kõrguseks. Vanemad oksad kaarduvad alla. Rohke lumega talve järel õitsevad vähemasti  alumised oksad tänu lume kaitsele.

Praegu pretendeerivad külmakindluses esikohale Skandinaavias aretatud sordid. Need sobivad väikeaeda paremini, sest on kompaktsed ja püstise kasvuga. Õiepungad on neil muidugi kogu talve ilma meelevallas. 

Et forsüütia hästi õitseks, tuleb teda korrapäraselt harvendada, lõigates välja kõik vanad ja haiged oksad. Natuke peab kärpima ka nooremate võrsete latvu.

Uuematel sortidel soovitatakse kõiki oksi umbes veerandi võrra tagasi lõigata. Seda tuleb teha kevadel kohe pärast õitsemist. Sel ajal puhkevad aga juba lehepungad, kahju on neid vigastada. Seega on mõistlik lõigata siis, kui põõsal on veel viimased üksikud õied. Võib ju harvendada ka sügisel, aga siis õitseb põõsas rikkalikumalt alles ülejärgmisel aastal, kui on kasvanud noored võrsed.

Vanemad, alla kaardunud oksad juurduvad üsna hõlpsasti. Veel paremini juurdub lookvõrsik: kaevake oksa alla kümmekonna sentimeetri sügavune kraavike, kinnitage oks mingi konksuga selle põhja ning katke mullaga.

Püstist võrset on muidugi raskem niimoodi loogakujuliselt alla painutada, see kipub murduma. Püstiseid sorte saab paljundada haljaspistikutega - forsüütial juurduvad need väga kergesti - või pistokstega.

Pistoksad lõigake sügisel pärast lehtede langemist. Kõikide külmakindlate liikide pistoksi võib võtta ka talvel või isegi varakevadel enne pungade puhkemist. Kevadel pole seda muret, et oksad enne istutamist läbi kuivavad.

Sügisel tuleb forsüütia pistoksad igaks juhuks lõigata enne mulla külmumist. Lõigake kimp tugevaid üheaastaseid võrseid, kaevake need poolenisti mulda ja katke külma kaitseks turba ning kuuseokstega. Kevadel, kui muld sula, hakkige pistoksad paarikümne sentimeetri pikkusteks juppideks ja torgake peenrasse juurduma. Mulla peale jätke ainult üks pung. Kõige paremini juurduvad võrse keskosast tehtud 2-3 pungaga pistoksad.

« Tagasi