Liigikirjeldused

Aktiniidia

Aktiniidia (Actinidia)

umbes 60 liigiga pikkade, väänduvate võrsetega ühe- või kahekojaliste põõsastaimede perekond heitlehiseid või ka igihaljaid taimi aktiniidialiste sugukonnas. Pikarootsulised lehed on vahelduvad, terve-, saagja- kuni hambulise servaga lihtlehed. Õied ühe või kahesugulised, neljatised kuni viietised, valged, kollakad või punakad. Viljad on tavaliselt väikeste seemnetega marjad, C – vitamiini rohked, rohekad kuni kollakad, tuntud rahvasuus ka põhjamaade viinamarjana. Looduslikult kasvavad enamasti Hiinas, Jaapanis, Jaava saartel ja Kaug-Idas. Paljundada saab vegetatiivselt haljaspistikutega, pookimisega, juurevõsudega ja seemnetega. Sobivad taimed vertikaalhaljastuses kasutamiseks. Aktiniidiad armastavad kõrget õhu- ja mullaniiskust, ei talu seisvat vett ja liigniisket mulda. Liikide külmakindlus jätab soovida, kuid paraja lumikatte korral ei külmu nende juurestik. Suhteliselt hilise õitsemise tõttu ei saa tavaliselt hiliskevadistest öökülmadest kahjustatud ka nende õied. Mõnede aktiniidialiikide võrsete ja eriti juurte koores esinevad alkaloidid meeldivad iseäranis kassidele ja nad närivad võrseid ning kraabivad juurte ümbruse koort lahti väga hasartselt. Seda asjaolu peaks aktiniidiate istutamisel arvestama. Aktiniidiate painduvaid võrseid kasutatakse korvmööbli, korvide, köite punumiseks.

Teravahambuline aktiniidia (Actinidia arguta) Kahekojaline tugevamakasvuline liik, kuni 30 m kõrgusele roniv liaan. Tüved isegi kuni käsivarrejämedused, kasvab looduslikult Kaug-Idas, Kirde-Hiinas ning Jaapanis. Võib elada kuni 400 aastaseks.   Võrsed pruunikashalli kestendava koorega, rohkete koorelõvedega, kaetud kerge sinaka vahakorraga, noored rohtsed võrsed tipuosas karvased. Lehed piklik-ovaalsed, veidi südaja alusega, teravsaagja servaga, pealt tumerohelised, alt kohati kaetud nõrgalt punakate karvadega, leheroots punakas, karvane. Sügisvärvus puhaskollane, lehed värvuvad varakult. Õied rohekasvalged, lõhnavad. Viljad kerajad, kollakasrohelised, kuni 3 cm pikad, paljad, siledad, aromaatsed, maitsvad. Haljastuses hea pinnakatja, talub osalist varju, vastupidav, taludes külma kuni -30º C. Sobib ka linnatingimustesse, kuna talub suitsu, tahma jne. Paljundatakse seemnetega ja pistikutega. Vilju saab kasutada hoidiste tegemiseks, maitsvad ka kohe valminult. Sordid: ’Issai’ – väikesed paljad viljad; ’Posdnaja’ – viljad valmivad septembrikuu lõpul, saagikas magusaviljaline sort; ’Rannaja’ – viljad valmivad augustikuu lõpupoole, saagikas, magusamaitseliste viljadega; ’Weiki’ – Euroopas paljukasutatud hästiviljuv, heamaitseline sort;

Südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta) Pärineb looduslikult Kaug-Idast, Hiinast ja Koreast, on nõrgemakasvulisem, ronides mõnesentimeetrise läbimõõduga kahekojalise liaanina. Meil jääb 4-6 m kõrguseks, soodsate kasvutingimuste korral võib kasvada ka kõrgemaks. Võrsed pruunid, paljude piklike heledate lõvedega, noorelt karvased, hiljem muutuvad paljaiks, säsi punakaspruun. Lehed õhukesed, piklikmunajad, mõlemalt küljelt paljad, leheroots 2…7 cm pikk, pruunikarvane. Õied valged, 1…3 kaupa, väikesed, tugevasti lõhnavad. Viljad piklikud, kuni 2,5 cm pikad, rohekad, meenutavad karusmarju, söödavad, maitsvad, valmides kollakad. Haljastuses saab kasutada vertikaalhaljastuses, eriti päikesepaistelistes kohtades taimedel dekoratiivne lehevärv. Kasvukohana tasuks taimedele leida siiski varjatud soojem paik. Talub kuni -30 ° C. Silmas tuleks pidada kasside kõrgendatud huvi taimede vastu Vahel kahjustavad õisi kevadised öökülmad, mil temperatuur langeb aktiniidia õitsemise ajal -2…-4 ºC juunis. Parem viljumine on taimedel, millised kasvavad kerges varjus. Viljadest valmistatakse mahlu, kompotte, moosi, võib süüa ka otse toorelt. Viljad valmivad ebaühtlaselt ja varisevad kiiresti. Sordid: ’Klara Zetkin’ – viljad piklikud, silindrilised kuni elliptilised, helerohelised, kaetud kollaka kirmega, hiljavalmivad, haiguskindlad; ’Krupnoplodnaja’ – viljad, silindrilised, tugeva aroomiga; 'Lucia' – valgekirju lehestikuga.

 

Aktiniidia ehk põhjamaa kiivi on tõeline C-vitamiinipomm

05. juuni 2010 08:06 Maakodu

Toivo Niiberg

Tiheda ja kauni lehestikuga aktiniidiad sobivad ehteks inetutele majaseintele aga ka lehtlasse ja terrassidele. Maheda maitsega marjad sisaldavad rohkelt c-vitamiini ja tugevdavad immuunsüsteemi.

Aktiniidia kuulub aktiniidialiste (Actinidiaceae) sugukonda kahekojaliste heitlehiste puitliaanide (Actinidia) perekonda, mis on esindatud 40–60 liigiga, millest enamus on levinud Ida-Aasias ja Jaava saartel. Eestis on aktiniidiatest levinum roosalaiguliste lehtedega südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta), katsetada tasuks ka teravahambalise aktiniidiaga (A. arguta). Parimateks koduaia marjakultuurideks loetaksegi mõlema mainitud liigi ristandeid. Looduslikult kasvavad mõlemad liigid Kaug-Idas, kus võivada kasvada 20–30 m pikkuseks, Eestis aga mõnest meetrist kuni kümne meetrini. Ilutaimena on Eestis tuntumad mõru aktiniidia ehk jaapani aktiniidia (A. polygama) ja purpuraktiniidia (A. purpurea).

Südajat aktiniidiat kasvatatakse alates 1855. aastast. Isastaimede õied on emastaimede õitest suuremad. Õitsemise ajal värvuvad valgusrikkas kohas isastaimede lehed roosa-valgekirjuks. Selline pulmarüü püsib paar kuud. Õitseb meil juuni esimesel poolel, õitsemisaeg pea 20 päeva. Õied on valged, lõhnavad, mitme kaupa lehtede kaenaldes. Õitseb varakevadel ja seetõttu võivad nii lehed kui õied öökülmade tõttu kahjustatud saada.

Emastaimed on tagasihoidlikku rohelist värvi. Viljumiseks istutada isastaim emastaimede vahele. Saagi saamiseks peaks 4 kuni 6 emastaime läheduses kasvama üks isastaim. Õitsemisest kuni viljade valmimiseni kulub südajal aktiniidial 70–80 päeva. Viljad on silinderjad kuni 1,8 cm pikad tumerohelised mustade triipudega, söödavad aromaatsed, maheda maitsega.

Marjad varisevad kiiresti ning sellepärast tuleks marjad koristada nädal enne täielikku valmimist. Küpsed marjad meenutavad maitselt mõneti ananassi. Ühelt liaanilt võib Eestis saada 1–3 kg marju, kultuursortidel 2–3 korda rohkem. Sügisel värvuvad lehed roosaks, kollaseks, helekollaseks või lillakas-punaseks. Kõrge külmataluvusega, kuni –45 °C. Külmaõrnad on aga taimede noored võrsed, eriti mai lõpul, kui põõsastel on väikesed lehed. Sellise kahjustuse võimalus on veelgi suurem Mandri-Eestis ja madalamates kasvukohtades. Hoonete seinte lähedus peaks öökülmaohu praktiliselt välistama.

Aktiniidia kasvab hästi nõrgalt happelisel või neutraalsel mullal, väga pinnalähedase juurestiku tõttu ei talu kergeid liivaseid aga ka sademetevett mitte läbilaskvaid kasvukohti. Kui muld on viljakas, ei vaja ta ka igal aastal väetamist, küll aga multšimist.

Marjade biokeemiline koostis ja raviomadused
Esmalt tuleks rõhutada fakti, et 700–800 g aktiniidia marju katab täiskasvanud inimese aastase C–vitamiini puudujäägi, eeldades et marjad säilitatakse sügavkülmas. 100 g südaja aktiniidia marju sisaldab 1000–1500 mg% C-vitamiini (teravahambalisel aktiniidial on see näitaja 10 korda väiksem). Seega suudab aktiniidiaga võistelda ainult kibuvits ja toores kreeka pähkel.

Viljades on suhkruid 4,4–13%, orgaanilisi happeid 1,1–2%, pektiini 0,95, värv- ja parkaineid 0,6%. Aktiniidia sisaldab veel karotiini (0,3 mg%), B1- ja B2-vitamiini, P-aktiivseid aineid ning mineraalainetest piisavalt kaaliumi (130–210 mg%), fosfori (36–40 mg%), magneesiumi ja rauda. Mikroelementidest on aktiniidias enim tsinki. Südajas aktiniidia on seega väga hea immuunsüsteemi tugevdaja, vererõhu alandaja-reguleerija ja südametegevuse ravija, seedetegevuse parandaja.

« Tagasi