Liigikirjeldused

Gladiool

Gladiool (Gladiolus)

ehk kuremõõk on ühepoolsete tähkjate või kobarjate õisikute ja mõõkjate lehtedega mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Võhumõõku on kokku umbes 300 erinevat liiki, mis looduslikult on levinud Aafrikas, Euroopas, Sise- ja Lääne-Aasias, eriti rohkesti Vahemeremail. Eestis kasvab looduslikult vaid üks liik - niidu-kuremõõk (G. imbricatus).

Iluaianduses kasvatatakse hübriidse päritoluga aedkuremõõga ehk aed-gladiooli (G. x hybridus) peaaegu kõigis värvitoonides sorte, mis on ka külmaõrnad. Gladioolid on suurepärased aia- ja lõikelilled. Gladiooli sibula headus sõltub eelkõige tema suurusest. Mida suurem sibul, seda kindlamini tagab see Teile ilusad õied suve teisel poolel. Kaubandusvõrgus, samuti postikataloogides pakutakse peamiselt kolme suurusjärgu suureõieliste gladioolide sibulaid: 10/11, 12/14 , 14/+ jne (s.o ümbermõõt sentimeetrites). Sibulad suurusega 10/11 õitsevad küll istutusjärgsel suvel, kuid õitsemine on tagasihoidlik. Kui kasvukoht on halvasti valitud, või juhtub äärmiselt vihmane, ehk ka vastupidi - põuane suvi olema, võib juhtuda, et õis jääb nägemata. Sibulad suurusega 12/14 õitsevad tavaliselt rikkalikult, õisik on normaalsuurusega, vars tugev ja võimalik saada normaalse suurusega tütarsibulaid. Sibulad suurusega 14/+ õitsevad samuti nagu eelmise suurusjärgu sibulad, kuid nad kasvatavad sageli kaks õisikuvart. Samuti annavad paremaid tütarsibulaid.

Gladioolide mugulsibulate headust näitab ka nende seisund ja välimus. Mugulsibula pinnal ei tohiks olla mädanikku ega hallitust. Masinkoristatud mugulatel on sageli pindmised mehaaniliste vigastuste jäljed. Need peaksid olema kenasti armistunud, aga mitte läbivad või sügavad. Sobiv aeg gladioolide mugulsibulate istutamiseks on siis, kui muld on piisavalt soojenenud ning öökülmade oht enamjaolt möödas. Eesti oludes seega alates maikuust. Kui toomingas algab õitsemist, võib ka gladioole hakata maha panema. Kui sirel lõpetab õitsemist, siis selleks ajaks peaksid gladioolide mugulsibulad mullas olema. Gladioolide kasvukoht tuleks valida selliselt, et ta oleks tuulte eest kaitstud, kuid päikesele avatud. Pinnas peaks olema vett hästi läbilaskev, kerge lõimisega huumuserikas liivsavi muld. Gladiool ei talu pinnases seisvat vett, samuti võib kiratsemist põhjustada läbikuivanud pinnas. Istutussügavus raskematel pinnastel võiks olla 4...5 sibula suurust ning kergematel pinnastel 5...6 sibula suurust. Müüjad servisepoodides soovitavad kolm sibulasuurust istutussügavuseks, kuid see ei ole päris asjatundlik soovitus. Sügavamalt tuleb taim küll kauem üles, kuid samas on taimel võimalus kasvatada tugevam juurestik (kui ilmuvad maapinnale tõusmed, siis juurte kasv oluliselt aeglustub). Tugevama juurestikuga gladiool on põuakindlam, õitseb paremini, õisikuvars on tugevam jms.

Eesti aedades kasvatatavad gladioolid võib tinglikult jagada kolme rühma:

1.        Suureõielised gladioolid. Siia kuuluvad sellised tuntud sordid nagu; ’Blue Isle’ – omapäraste helesiniste kuni sinakas-lillakate õitega aias elevust tekitav sort; ’Fidelio’ – vaarikaroosade õitega ilus 100cm kõrguseks kasvav sort; ’Green Star’ – rohelisevärvilistest gladioolidest üks uhkemaid ja kiiremakasvulisi, hea lilleseadete komponent, kasvukõrgus umbes 80-90 cm; ’Hunting Song’ – telliskivipunaste suurte õitega 90 cm kõrgune taim; ’Novalux’ – tuntud puhaskollaste õitega hea peenrataim, kõrgus umbes 1 meeter; ‘Oscar’ – suurte sametpunaste õitega Eestis pikka aega väga polulaarne sort olnud, tugev õisikuvars kannab väga rikkalikku õiesülemit; ‘Peter Pears’ – suurte lõheroosade õisikutega kuni 100 cm kõrguseks kasvav meil teada-tuntud hea vastupidavusega sort; ’Plum Tart’ – suurte ploomisiniste õitega kõrgekasvuline uhke sort, olnud hulk aastaid suure populaarsusega; ’Praha’ – suurte lõheroosade õitega kuni meetri kõrguseks kasvav tugevavarreline sort; ’Priscilla’ – suurete kaht erinevat värvi roosade õitega väga populaarne sort viimastel aastatel, kõrgus 100-120 cm; ’Traderhorn’ – säravpunased õied väikese valge keelekesega, üsna laialt levinud ja rohkelt kaubastatav sort; ‘White Prosperity’ – puhasvalgete õitega suurepärane aiailu taim, kasvab kuni 1 meetri kõrguseks; ’Windsong’ – üks kõrgemaid, kuni 150 cm, võib vajada toestamist, õied tumeroosad laia valge neeluga.

2.        Liblikõielised gladioolid on pisut väiksemate, kuid eriliselt laide liblika tiibu meenutavate lainjaservaliste õitega. Sellesse rühma kuulub palju üsna ebatavalist värvi õitega gladioole. Liblikõielised gladioolid on väga head lõikelilled. Sorte: ’Blackpool’ – kreemvalged õied magmapunase laia neeluga; ’Jackpot’ – telliskivipunased õied ebakorrapäraste kollaste neeludega, kõrgus umbes 80 cm; ’Libelei’ – säravpunased laia valge neeluga kripsulised õied, kõrgus 80 cm; ’Princess Margareth Rose’ – omapärases värvikombinatsioonis kollase-punase kirjud õied, kasvukõrgus 80 cm.

3.        Kääbusõielised hübriidsed gladioolid (G. colvillei, G. nanus, G. tubergenii) Sorte: ’Columbine’ – puhasroosad valgete laiade keelekestega nunnud õied, kasvukõrgus 40...60cm; ’Nathalie’ – tavaroosad õied tumeroosade ebakorrapäraste märgistega õie neelul, kõrgus 40 cm; ’Nymph’ – kreemvalged õied tumeroosade omapäraste märgistega alumistel kroonlehtedel; ’Robinetta’ – säravpunaste hõredate õisikutega kuni 50 cm kõrgused taimed.

Kasvuaegse hooldamise tähtsamad tööd on umbrohu kitkumine, sademetevaesel perioodil regulaarne kastmine, väetamine, äraõitsenud õiejäänuste eemaldamine, vajadusel toestamine. Gladioolide õisi on parem lõigata õhtuti, kui päike enam lilledele ei paista. Lõige tehakse viltu, nuga peaks olema hästi terav. Lõigatud õied asetatakse kohe vette ja veenõuga ööseks jahedasse ruumi. Selline tegutsemine pikendab lillede vaasi-iga. Lõikeõisi tuleks lõigata nii, et mõned alumised lehed jääksid alles, mis annab taimele võimaluse kasvatada sibulat ja valmistuda puhkeperioodiks. Gladioolid võivad peenras kasvada kuni sügiseste öökülmadeni, misjärel kaevatakse mugulsibulad mullast välja ja kuivatatakse ning sorteeritakse.

Lõhnav gladiool (G. callianthus Marais, syn. Acidanthera bicolor), mis on pärit Etioopiast. Seetõttu kutsutakse teda vahel ka etioopia gladiooliks. Taim kasvab ca 60 cm kõrguseks, on mõõkjate lehtede ja allapoole kaarduvate valgete, purpurse südamikuga lõhnavate õitega. Õitseaeg on august-september. Lõhnav gladiool eelistab kasvada päikeselisel kuni poolvarjulisel viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega ning tuulte eest kaitstud kohal. Vajab kastmist kogu kasvuperioodi vältel. Sobib nii aia- kui lõikelilleks. Parim istutusaeg on maikuu. Sügisel tuleks mugulad välja kaevata ja nendega tuleks toimida sarnaselt gladioolisibulatega.

Bütsantsi gladiool (G. communis syn. G. byzantinus) vahel ka nimetatuna taligladiool on väikeseõieline talvekindel looduslik gladiooliliik, mis õitseb juulis. Sobib kasvatamiseks aias, peenral või ka kiviktaimlas. Eelistab päikeselist, hästi õhustatud parasniiske, viljaka ning vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Parim istutusaeg on september-oktoober. Võib jätta mitmeks aastaks samale kohale, kuid talvekate on soovitatav.

 

Kuidas säilitada külmaõrnasid gladioole

31. oktoober 2011 Maakodu

Astrid Lepik

Kuigi kaunid gladioolid kasvavad meie kliimas võrdlemisi hästi, on nad külmaõrnad. Nende ületalve peenras hoidmisega ei maksa eksperimenteerida, see on neile kindel hukk. Ületalve tuleb gladioolide mugulsibulaid hoida sisetingimustes.

Peale peenrast ülesvõtmist, mida on soovitav teha kuiva ja päikselise ilmaga ning enne öökülmasid, lõigatakse maha pealsed, jättes alles väikese tüüka. Seejärel mugulsibulad kuivatatakse. Selleks on sobiv kasutada madalaid kaste (puidust või plastist), kuhu mugulsibulad laotakse õhukese kihina. Juba ülesvõtmise käigus jälgida, et sordid ei seguneks, vajadusel märgistada iga sort nimesildiga.

Kuivama pole mõtet panna mugulsibulaid, millel on ilmsed haigustunnused, need tuleks hävitada. Parema säilimise nimel on hea kui mugulsibulaid kuivatatakse 2-5 päeva vältel hästi õhustatud ruumis temperatuuril +28°...32° C. Suhteliselt kõrgel temperatuuril kuivatamine väldib haiguste edasist arenemist. Madalamatel temperatuuridel (+18°...+20° C) pikeneb kuivamisaeg ning kattesoomuste alla kogunev niiskus loob soodsad tingimused haigustekitajate arenguks.

Peale esmast kuivatamist eraldatakse vana sibul uuest ning puhastatakse ka kand soomustest, sest paljud haigused hakkavad just sealt arenema ja levima. Kuid kõiki kattesoomuseid ei ole mõistlik eemaldada, sest need kaitsevad mugulsibulat säilitamise ajal kuivamise eest. Nende eemaldamine toimub kevadel, mil säilitusperiood on lõpule jõudnud ning mugulsibulad tuuakse soojemasse ruumi.

Peale puhastamist lastakse mugulsibulatel veel paari nädala kuni kuu vältel kuivada temperatuuril umbes  +15°...+20° C, see on vajalik vana ja uue sibula murdekoha kuivamiseks.

Säilitamiseks sobivad madalad puust kastid või perforeeritud plastkastid, kuhu mugulsibulad laotakse ühekihiliselt. Ületalve hoitakse neid temperatuuril +5°...+7° C. Hoiustamisel tuleb vältida suuri temperatuurikõikumisi ja liigniiskust. Sobilik niiskustase oleks 75-80%.

Kuigi gladiooli mugulsibulad säilivad võrdlemisi hästi, pole neid mõistlik asetada umbsetesse kinnistesse anumatesse-kilekottidesse. Seal lähevad nad kergesti mädanema. Ka soojas toas kapiotsas säilitamine ei mõju hästi, mugulsibulad kuivavad liigselt ja tuleval aastal õitsevad kasinalt. Kevadel tuuakse jahedas säilitatud sibulad mõni nädal enne õue istutamist soojemasse ruumi.

 

Veel on õige aeg istutada gladioolide mugulsibulaid

15. mai 2010 Maakodu

Allikas: ajakiri "Сад своими руками"

Toimetas Astrid Lepik

Gladioolide mugulsibulate istutussügavuse määrab ära nende vanus ja suurus ning kasvukoha mullastik.

Kergetel muldadel istutatakse suured, täiskasvanud mugulsibulad 10-12 cm sügavusele, rasketel savikamatel muldadel 2-3cm kõrgemale.

Väiksemad mugulsibulad istutatakse 5-8 cm sügavusele. Tillukesed mugulsibulakesed (mis moodustuvad sügisel vana ja uue mugulsibula vahele) istutatakse mitte sügavamale kui 3-5 cm, kusjuures välja istutatakse nad nädala võrra varem, kui täiskasvanud mugulsibulad.

Mugulsibulad, mis on istutatud väga sügavale, annavad hilja õisi ja õitsevad kasinamalt. Jahedal ja vihmasel suvel ohustavad mugulsibulaid sügaval mullas ka bakter- ja seenhaigused. Gladioolipeenar on soovitav katta 2-3 cm paksuse turba või huumusrikka kompostimulla kihiga.

« Tagasi