Liigikirjeldused

Begoonia

Begoonia (Begonia)

õistaimede perekond begoonialiste sugukonnast. Neid on üle 800 liigi, mis looduslikult on levinud troopika ja lähistroopika metsade alustaimestiku hulgas või ka varjulistel mäenõlvadel ja kaljuastangutel. Jahedamates ja kuivemates piirkondades kasvavad begoonialiigid on sageli mugultaimed, mille maapealne osa taime puhkeperioodiks sureb. Mõnede begooniate hapukaid lehti kasutatakse troopikas köögiviljana salatite valmistamiseks, mitme liigi mahlast saadakse ravimeid. Eestis kasvatatakse toalillena kirjude lehtedega kuningbegooniat (Begonia rex).

Alatiõitsevat begooniat (Begonia semper-florens ) kasvatatakse Eestis üheaastasena peenra- ja äärislillena. Seemned tuleb külvata jaanuarist märtsini tuppa või kasvuhoonesse potti. Seemned vajavad idanemiseks valgust, mistõttu ei tohi neid mullaga katta, vaid vajutada kergelt mulda ning pott katta kile või klaasiga, et seemned ei kuivaks. Igal päeval peaks korra katte eemaldama, et idanevad seemned saaksid õhku. Kate eemaldatakse täielikult, kui taimed on tärganud. Seemned idanevad 21...24°C juures 14...21 päeva. Taimede kõrgus ulatub 15...20 cm-ni, õitsevad juunist-juulist kuni sügiskülmadeni. Kasvukohana eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta.

Mugulbegoonia (Begonia X tuberhybrida) on hübriidne rohkete valgete, roosade või kollaste liht- või täidisõitega suurepärane taim, mida on hõlbus kasvatada. Seda kaunist lille võib istutada peenardele, rõdukastidesse, ripp-vaasidesse või aiapottidesse. Ta on ka suurepärane kalmistulill, sest on pika õitsemisajaga ning talub üsnagi hästi poolvarju. Samuti ei kahjusta kalmistul kasvades suuremate puude turbe all hiliskevadised ega varasügisesed öökülmad. Begooniate eredais värvides õied on alati silmatorkavad ja dekoratiivsed. Õitsemist võib nautida juulist kuni külmadeni. Õitsema hakkab mugulbegoonia umbes kolme kuu möödumisel pärast mugulate istutamist. Et begoonia õitsemiseelne kasvuperiood on Eestimaa kliima jaoks küllaltki pikk, siis õitsemisperioodi pikendamiseks võib taimi pottides ette kasvatama asuda juba märtsi keskel. See võimaldab juuni algul, kui öökülmade oht möödas, õienuppudega taimed välja istutada. Eelistatud kasvukoht on päikeseline kuni poolvarjuline, viljaka huumusrikka vett hästi läbilaskva pinnasega. Ettekasvatamiseks vajab mugulbegoonia umbes 13 cm läbimõõduga potti. Istutamisel tuleb jälgida, et mugula tipp jääks pealt mullaga tasa. Muld peab olema mõõdukalt niisutatud. Sobiv kasvukoha temperatuur on 18...20oC. Noorte võrsete ilmumisel tuleks tagada hea valgustus, st asetada taimepotid akna lähedale. Kastmisel vältida vee sattumist lehtedele. Begoonia on tundlik kuiva õhu, tuuletõmbuse ja järskude temperatuurimuutuste suhtes. Begoonia peenras kasvatamisel tuleks nad istutada umbes 5 cm sügavusele ning vahekaugus peaks võimaldama lehestikul vabalt kasvada - seega ca 25 cm. Mõned kasvatajad potistavad taimed augusti teisel poolel ning toovad varajaste öökülmade ja liigse vihma eest kasvuhoonesse või verandale. Septembris piiratakse kastmist, et lehed järk-järgult kolletuksid ja kuivaksid. Pärast seda võetakse mugulad mullast välja ning lõigatakse varred ligikaudu 10 cm kõrguselt ära. Kui tüüka ots on paari nädala möödudes kuivanud ja eraldub kergesti mugulast, oleks see hea eemaldada ja puhastada mugulad mullast. Mugulaid võib säilitada kuivas ruumis turba sees temperatuuril 2...8oC. Talvepuhkuse ajal ei tohiks mugulad kortsu tõmbuda. Liiga soojas ruumis võib see juhtuda. Liigniiskes ruumis võib mugulatel hakata arenema mädanik ja hallitus.

 

Mugulbegooniad püsivad ka üle talve

30. august 2013 09:35

Jaan Mettik

Maaleht

Tellisin kataloogist kenad begooniad. Kuigi praegu õitsevad nad vägevalt, on mul siiski mure – mis saab edasi? Kas neid saab kuidagi ka üle talve säilitada ja mida teha, et taimed järgmisel aastal sama rikkalikult õitseks?

Vastab Jaan Mettik

Kui soovite oma begooniaid säilitada, tõstke nad talvekorterisse enne öökülmade saabumist.

Kui nad kasvavad potis või amplis, on see lihtne. Tooge taimed siseruumi valgesse paika, vähendage kastmist ja laske lehestikul kuivada. Paari-kolme nädala möödudes võtke mugulad mullast välja ning pange järgmise kevadeni hoiule.

Kui begooniad kasvavad peenral, kaevake taimed koos mullapalliga välja. Eemaldage lehed, kuid jätke umbes 10 cm pikkune varretüügas. Kui muld on kuivanud, puhastage mugulad ning eemaldage varretüükad.

Talvel hoidke begooniamugulaid kuivana jahedas ruumis, kus temperatuur ei lange alla +5°. Varakevadel pange mugulad potti niiskele mullale, nõgus pool ülal. Hoidke potte soojas kohas, +16–18° juures vaevalt niiskena, kuni tärkavad väikesed roosad pungad. Kui ilmuvad esimesed lehed, hakake rohkem kastma. Taimed võib välja istutada pärast öökülmaohu möödumist.

Teoreetiliselt võite varakevadel oma begooniaid paljundada ka mugulaid ettevaatlikult poolitades. Seda saab teha siis, kui märkate, et mugulast tärkab enam kui üks võrse.

Begooniaid saab paljundada ka pistikutega. Kasutage selleks mugulast tärganud noori võrseid.

Begooniapistiku võtmiseks tõmmake noor võrse ettevaatlikult mugulalt ära. Koos võrsega võib ära tulla ka tükike mugulat. Pange pistik juurduma juba varem ette valmistatud niiskesse mullasegusse. Hoidke teda välja istutamiseni soojas, otsese päikese eest varjatud kasvukohas.

 

Mida teha suure begoonia mugulaga?

13. märts 2012 09:20

Aialeht.ee

Maaleht

Kui vanaks elab mugulbegoonia ning mida teha, kui rippbegoonia mugul on liiga suur?

Lugeja küsib: Mu esimese rippbegoonia mugul on paraja kaalika suurune, läbimõõt 13 cm ja paksus kohati 6 cm. Tavalisse ripp-potti ei mahu. Mida teha? Proovisin ingliskeelseid lehti lugeda, neis mugulat jagada ei soovitata, sest lõikekoht võib mädanema minna. Samas leidsin, et pistoksast ja isegi lehtedest võib ka uusi taimi saada, seni olin kuulnud, et need ei juurdu ja ka katsetamine ebaõnnestus. Kui vanaks mugulbegoonia üldse elab? Kasvatan neid alles 3-4 aastat.

Vastab Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Jaan Mettik

Kui suureks kasvanud begooniamugul enam ripp-potti ei mahu, on neli võimalust:

1) Begoonia minema visata ja alustada uue väikese taimega. Ilmselt seda te teha ei taha.

2) Katsuge mugul siiski väikesesse potti istutada ja olge kasvuperioodil kastmise ja väetamisega võimalikult tagasihoidlik. Suve jooksul kasutavad lehed ja varred enamiku mugulasse kogunenud varuaineid ära, tagasihoidliku kastmise-väetamise tõttu uusi ei kogune ning järgmisel sügisel ongi teil väiksem mugul. Ilmselt ei taha te teha ka seda.

3) Võimalik on istutada taim suuremasse ilma rippumiseta potti. Seal kasvatage begooniat edaspidi näiteks postamendile asetatuna.

4) Võtta risk ja asuda mugulat jagama. Nagu igasuguste operatsioonide puhul võib asi muidugi untsu minna, kuid ei pruugi. Selleks et mädanema mineku tõenäosust vähendada, kasutage võimalikult teravat nuga ja puistage lõikepinnad üle mõne fungitsiidi või puusöe puruga. Loomulikult tuleb lõikamisel jälgida ka seda, et igale mugulaosale jääks mõni kasvupung. Oluline on ka see, et te jagatud mugulaid pärast mulda panemist üle ei kastaks. 

Mis puudutab pistikutega paljundamist, siis see on kahtlemata võimalik, tuleb lihtsalt proovida kuni õnnestub. Varrepistikutega paljundamise puhul saadakse parimad tulemused sageli siis, kui kasutatakse selleks noori tärkavaid võrseid, mis vahel eemaldatakse mugulalt ettevaatlikult koos mugulatükikesega. Lehepistikute tegemiseks kasutatakse kõige suuremaid ning paremas elujõus lehti. 

Mugulbegooniate maksimaalse vanuse küsimus on kõige keerukam. Loomult ja looduslikult on tegu püsikuga, kelle eluiga võib ulatuda aastakümneteni; aias ja aknalaual sõltub ta eluiga eelkõige teist ja hooldusest.

 

Õrnad kaunitarid – begooniad

25. märts 2013 09:42

Toimetas: Astrid Lepik

Aialeht

Ilu ja eriilmeline välimus on begooniatest teinud ühed armastatud taimed paljude lillesõprade seas üle maailma.

Troopikast pärit begooniad sobivad hästi kodu kaunistama, ent nõuavad ka omajagu tähelepanu ja korralikku hoolitsust.

Begooniaid on teada üle 1400 liigi. Enamik neist kasvab troopilistel ja subtroopilistel aladel Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.

1671. aastal võttis Haiiti kuberner Michel Bégon ette ekspeditsiooni Antillide saarestikku. Seal avastas üks ekspeditsioonil osalenutest, Prantsuse botaanik Charles Plumier uue ja senikirjeldamata taime. Taime täpsemalt kirjeldanuna nimetas ta neid begooniateks - austusest oma sõbra ja kuberneri ning kirgliku taimekollektsionääri vastu.

XVIII sajandil jõudsid begooniad Euroopasse. Tasapisi, tänu üha uutele ekspeditsioonidele said kättesaadavaks kõik uued begoonialiigid. Begooniatest olid huvitatud eelkõige sordiaretajad ning üsna pea, juba XIX sajandi teisel poolel oli neil kaunitel taimedel arvukalt sorte, mis tänapäeval tuhandetesse küündivad.

Kõige kaunimad ja uhkemad õied on mugulbegooniatel. Nende kaunid ja erksates toonides õied meenutavad kameelia, nelgi või pojengiõsi. Osadel sortidel võib õie läbimõõt olla ligi 20-30 cm. Mugulbegooniad sobivad kasvatamiseks nii toas kui õues. Viimasel juhul võetakse mugul üles ja tuuakse talvitamiseks sisetingimustesse. Neil on puhkeperiood, mil maapealne osa täiesti ära kuivab.

Kaunite ja dekoratiivsete lehtede tõttu kasvatatakse lehtdekoratiivseid begooniaid. Siia kuuluvad näiteks kuningbegoonia (Begonia rex), masoni begoonia (B. masoniana) jpt. Neid paljundatakse kas jagamise teel või pistikutega. Kasvutingimuste suhtes on nad veidi nõudlikumad, kui nende kauniõielised sugulased. Kuid toataimede seas pole neile lehe ilu poolest palju võrdseid vastaseid.

Põõsasbegooniad on suured - toatingimustes kasvavad kuni kahe meetri kõrguseks. Levinum neist on korallpunane begoonia (B. corallina). Põõsasbegooniad kasvavad kiiresti ja taime hooldamine pole kuigi raske. Lehed on kaunid ja suured ning taimed õitsevad ka tubastes tingimustes kaua ja rikkalikult. Väikesed (läbimõõt vaid 1-2 cm) ja valged, roosad või punased õied on koondunud suurtesse rippuvatesse õisikutesse.

Begoonia nõuded kasvutingimuste suhtes

Begooniad armastavad valget kuni poolvarjulist kasvukohta, kuid ei taha kõrvetavat päikest. Parim kasvukoht on lääne- või põhjasuunda avaneval aknalaual. Kasvatades begooniaid lõunasuunda avaneval aknalaual, tuleks taimi keskpäevaste kõrvetavate päikesekiirte eest kaitsta.

Kuna begoonia juurekava on nõrk, ei taha taim liigset kastmist ega väetistega liialdamist. Rohkemat kastmist vajavad taimed kevadest sügiseni, kuid kastmiskordade vahel lasta mullapinnal veidi kuivada. Väetada 2-3 korda kuus täisväetise lahusega. Talvel kastetakse tagasihoidlikult, kuid mullapallil ei tohi lasta läbi kuivada. Kastmisvigadele reageerivad begooniad lehtede ja õienuppude mahaviskamisega, läbivettinud mullas kimbutavad mädanikud, mis võivad viia taime hukkumiseni.

Begooniad eelistavad kasvuks kõrgemat õhuniiskust. Liialt kuiva õhuga ruumis leheotsad kuivavad ning õienupud pudenevad, taim kaotab oma dekoratiivsuse. Begooniaid ei maksa asetada küttekehade lähedusse. Piserdamine tõstab õhuniiskust, kuid seda tehes jälgida, et veepiisad langeks taimele peene uduna - suured piisad jätavad lehtedele inetuid plekke. Parem oleks niiskuse hoidmiseks kasvatada taimi suuremate rühmadena ning asetada taimed vee ja kergkruusaga täidetud alusele.

Ümberistutamiseks on parim aeg kevad. Uus pott valida vaid õige natuke suurem eelmisest. Potipõhja tuleks asetada vähemalt 1 cm paksune drenaažikiht. Muld valida kobe, toitaineterikas ja nõrgalt happeline.

Refereeritud ajakirjast Любимая Дача

 

Imelised begooniad

20. märts 2012 01:00

Urmas Laansoo, Tallinna Botaanikaaed

Eesti Päevaleht

Begoonia (Begonia) perekonda kuulub 1400 liiki rohttaimi ja jämenenud varrega väikeseid põõsaid. Begoonia kuulub begoonialiste (Begoniaceae) sugukonda, kus on vaid kaks perekonda: begoonia ja hillebrandia (Hillebrandia).
Begooniate seas on ka ronivate vartega liike ja epifüüte ehk puude võrades kasvavaid taimi. Neil on mugulad, lihakad juured, peened narmasjuured või risoomid lisajuurtega. Kuna lehed on sageli asümmeetrilised, kutsutakse begooniat teistes keeltes ka elevandikõrvataimeks. Samuti on lehed sageli sametised ja läigivad mitmes toonis. Kõige erilisemad begooniad on aga sellised, mille varrel on üksainus leht.

Salati sisse roheliseks

Looduslikult kasvavad begooniad troopilises Ameerikas ja Aasias. Lõuna-Ameerika liikide õisi tolmeldavad koolibrid. Kogu maailmas tuntakse üle 10 000 sordi begooniaid. Kuningbegooniat kasvatatakse eelkõige kaunite mustriliste lehtede pärast. Roosbegoonia on uhke ja kauaaegne õitseja. Tema sortidel on õied valged, roosad, kollased, oranžid, punased või isegi mitmevärvilised. Tuntakse nii liht- kui ka täidisõielisi sorte.

Begoonia sobib kasvatamiseks ka algajale ja lastega perele, sest ta pole mürgine, ei torka ega kõrveta. Hapukaid õisi võib kasutada toitude garneerimiseks ja salatis. Mehhikos süüakse ka lihakaid leherootsusid. Arvestama peab siiski seda, et taimepoodides müüdavad taimed on enamasti pestitsiididega töödeldud ja äsja ostetud ilutaime süüa ei maksa. Kui aga begoonia on kasvanud kodus mitu kuud, võib õisi soovi korral ka toiduks tarvitada.

Poti- ja aiataimena on kõige populaarsemad Brasiiliast ja Argentinast pärit alatiõitsev begoonia, Andidest pärit mugulbegoonia, vaid kultuurtaimena tuntud roosbegoonia ja Indiast Assamist pärit kuningbegoonia.

Begooniad vajavad õnnelikuks eluks valget ja mõõdukalt sooja kasvukohta ja lepivad hästi tubaste tingimustega (+16˚C…+23˚C). Suurte ja uhkete lehtedega kuningbegooniad vajavad poolvarjulist või otsese keskpäevapäikese eest varjatud paika. Suveks võib begoonia õue viia ja peenrasse istutada.

Pärast kastmist tuleks potialusele välja valgunud üleliigne kastmisvesi ära kallata. Muidu lähevad liigniiskuse suhtes tundlikud juured kergemini mädanema ja lehtedele sattunud vesi soodustab lehtede seenhaigustesse nakatumist.

Kuningbegooniad on mitmeaastased taimed ja nende lehed püsivad värvilisena aastaid. Kui kuningbegoonia siiski massiliselt lehti langetab, on miski taimele sobimatu. Enamasti on selleks liiga ere päikesevalgus, ülekastmine, liiga toitainerikas substraat vms.
Begooniate paljundamine on ka kodus võimalik. Neid paljundatakse väga mitmel moel: seemnete, lehepistikute ja varrepistikutega ning vana taime jagamise teel. Begoonia seeme on üliväike (tolmpeenike) ja seda ei kaeta pärast külvamist substraadiga. Kes soovib ise alatiõitsvat begooniat seemnest kasvatada, võib seemned enne külvamist niiske puhta liivaga segada – nii külvates saame ühtlasema külvi.

« Tagasi