Levkoi (Matthiola) on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ning poolpõõsaste perekond ristõieliste (Brassicaeae) sugukonnast. Levkoisid on umbes 55 liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt Vahemeremaadel, Sise-Aasias ja Lõuna-Aafrikas. Eestis kasvatatakse enamasti üheaastase taimena suvilevkoid (M. incana) ja öölevkoid (M. longipetala). Taim on karvane, lehed terved või lõhised, õied paiknevad kobaraina või tähkadena, vili on kõder. Taime kõrgus varieerub 20…70 cm vahel. Õitseb juuni lõpust septembrini, mõned sordid lausa külmadeni välja. Peale õiteilu on levkoil kordumatu lõhn. Mõnes mõttes ongi levkoi öö- või õhtulill. Kui päike on loojunud, elustub levkoi silmnähtavalt. Lõhngi tuleb esile alles siis. Kahjuks on levkoide õitsemiseaeg suhteliselt lühike. Seepärast asendatakse äraõitsenud taim sageli teistega, näiteks astritega. Levkoitaimi pole eriti lihtne kasvatada. Seeme tuleb külvata vähemalt aprilli keskel poolsooja lavasse või tuppa pottidesse. Pikeeritud taimedel kipuvad idulehed välja venima ja taimed võivad haigestuda. Tasub teada, et levkoil on kahesuguste õitega taimi: liht- ja täidisõielisi. Seemet saadakse ainult lihtõielistelt taimedelt. Kui meie eesmärk pole just levkoilt seemne saamine, tuleb lihtõielised taimed pikeerimise eel lihtsalt eemaldada. Kuidas neid ära tunda? Lihtõielised taimed on värvuselt tumedamad kui täidisõielised. Levkoi istutatakse välja pärast öökülmi, päikeselisele viljaka mullaga kasvukohale. Levkoi on ka suurepärane lõikelill, neist saab lopsaka hästilõhnava ja kauaseisva lillekimbu. Seemned võib taimede ettekasvatamiseks külvata märtsis aprillis. Idanemine kestab temperatuuril 18ºC keskmiselt 1–2 nädalat. Seemikud tasub pikeerida kastidesse vahedega 5×5 cm. Taimed saab istutada kasvukohale pärast öökülmade ohu möödumist juuni algul. Mõnede sortide seemneid võib külvata mais ka otse kasvukohale.