Leseleht (Maianthemum bifolium (L.) F. W. Schmidt. Rahvapärased nimetused metsviinamari, oravalill, täuhein, ussimarjad, viinalilled. Kuulub sugukonda liilialised, perekonda leseleht. Uuemal ajal loetakse sugukonda maikellukeselised (koos maikellukese ja kuutõverohuga). Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 8¼25 cm. Õiekate on lihtne ja lahklehine, värvuselt valge kuni kreemikas. Õied on mõlemasugulised, vängelt lõhnavad ja väga väikesed (läbimõõdus 1..2 mm) ning koondunud kahekaupa 10¼30-õielisesse tipmisesse kobarasse. Kobara pikkus on 2,5¼3 cm. Õitseb mai lõpust juulini. Viljadeks on 5¼8 mm suurused kerajad või neerjad marjad, mis on noorelt hallid, rohekaspunakate täppidega ja valminult kirsipunased. Seemned on veidi lapikult kerajad, helepruunid ning 3¼5 mm suured. Valmivad augustis või septembris. Lehed on piklikmunajad südaja alusega helerohelised kaarroodsed lihtlehed. Asuvad vahelduvalt varre ülemisel kolmandikul lühikesel rootsul. Õitsevatel vartel on kaks, teistel üks leht, rudimendina võib esineda ka kolmas leht. Lehe pikkus on 3¼10 cm ning laius 1,5¼5,5 cm. Leherood ja -roots on veidi karvased. Enamik varrest on maa-aluse risoomina. Risoom on roomav ja peenike. Narmasjuurestik on keskmiselt arenenud. Paljuneb peamiselt risoomi abil, harvem seemnetega. Levinud kõikjal Euraasia parasvöötmes. Eestis kõikjal sage. Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Marjad on toiduks mitmetele metsloomadele. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: marju on kasutatud rahvameditsiinis. Taime vesileotist on tarvitatud neeru-, südame- ja külmetushaiguste raviks, ka palaviku korral. Kuid nii marjad kui kogu ülejäänud taim on mürgised ja mõjuvad eeskätt südamele. Mürgistus on samasugune kui maikellukese puhul: iiveldus, oksendamine, peapööritus, kõhulahtisus ja kiirenenud ebakorrapärane pulss, raskematel juhtudel võib lõppeda teadvuse kaotuse ja surmaga.
Leseleht on meie metsade ühe tavalisema rohttaime jaoks natuke nukker nimi. Eks ole ju leseks jäämine ja lesk olla alati kurb. Ilmselt on ta nime saanud seepärast, et sageli on taimel näha vaid üksik nukker leht. Teise lehe kasvatab leseleht endale alles vahetult enne õitsema hakkamist. Kellele pole aga õisi ja viljade saamist sel aastal ette nähtud, selle leht jääbki üksikuks.
Kuid vanarahvas teab leselehe kohta ka palju teisi nimesid. Ilma abikaasata on ka neitsi ja nii on leselehele nimeks antud ka hellitavalt metsaneitsi. See nimi sobibki talle ehk rohkem, sest kunagi võivad ju ka üksikud lehed endale paarilise saada. Laialt on levinud ka nimed viinamarjad, viinalilled, viinaleht ja teised seesugused. Need nimed on tulnud sellest, et tema marjade, aga ka lehtede söömine võib inimese purju teha. Tegelikult võib selline mõnu otsimine väga kurvalt lõppeda. Nimed jänesemari, linnumari, rebasemari ja ussimari kinnitavad aga seda, et leselehe marjad on heaks toidupooliseks metsloomadele. Selleks leseleht oma marju kasvatabki: loomad levitavad punase viljaliha sees peidus olevaid seemneid. Need seemned loomade seedeteedes ei hävi ja leiavad koos väetisega uue kasvukoha. Kuid leseleht ei rahuldu vaid selle levimisviisiga. Ilmselt kardab ta, et seemned ei satu sobivasse kohta või jääb talle nii vallutatavatest aladest väheseks. Igal juhul on tema peamiseks levimisviisiks saanud risoomi abil levimine. Nii moodustub ühest taimest mitmekümne ruutmeetri suurune tihnik. Metsas leselehe tihnikut vaadates ja tema pisikesi marju imetledes tekib mõte, et äkki on tal seepärast risoomi abil levimise võimalus, et taimi oleks ühes kohas rohkem koos. Sel juhul viitsivad metsloomad neid sööma tulla (kes ikka viitsib üksikut marja otsida!) ja leiavad taimed ka kergemini üles.
Rääkima peab veel sellest, et leseleht on tuntud ka ravimtaimena. Taime vesileotisega on ravitud neeru-, südame- ja külmetushaigusi, ka palaviku korral on temast abi saadud. Toimeained on samad, mis maikellukesel. Ning samamoodi peab hoiatama, et seespidine tarvitamine on küllaltki ohtlik. Raskem mürgistus võib lõppeda teadvuse kaotuse ja isegi surmaga. Punased marjad ahvatlevad end sööma, seega peab ettevaatlik olema just laste puhul. Kergema mürgistuse korral tekib iiveldus, kõhuvalu, oksendamine ja peapööritus.
