Lepp (Alnus) on heitlehiste ja pooligihaljaste kiirekasvuliste pioneerpuude umbes 30 liigiline perekond kaseliste (betulaceae) sugukonnas, mis looduses on levinud peamiselt põhja poolkera parasvöötmes. Perekonda kuuluvad ühekojalised, tuultolmlejad, heitlehised puud ja põõsad. Pungad vahelduvalt, rootsulised või rootsutud, lehed on saagja servaga lihtlehed, ovaalsed kuni lantsetjad abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, isasurvad 3…9 kaupa võrsete tippudes, emasõied peajates õisikutes, 3…10 kaupa, kinnitudes kas õieraagudele või olles peaaegu istuvad, arenedes viljaurvad puituvad ja muutuvad mustjaspruuniks. Enamus liike õitsevad kevadel enne lehtimist. Vili on üheseemneline lapik pähklike kahe külgmise kitsa pruuni puitunud tiivaga. Seemned levivad põhiliselt kevadiste lumesulamisvete ja tuule abil. Viljakandvus üksikpuudel algab enne 10. eluaastat, puistus 15…30 aasta vanuses. Lepad viljuvad pea igal aastal. Leppade juurtel elavad mügarbakterid ja kiirikseened on võimelised siduma õhulämmastikku ja lämmastikurikaste lehtede varisedes viiakse see uuesti ringlusse nüüd juba taimedele omastatava mullalämmastikuna. Eesti floorasse kuulub 2 liiki, Euroopas 4 liiki. Erinevate lepaliikide elueaks on 50…100 aastat. Enamus neist annab kergesti kännuvõsu, mõned ka juurevõsu. Liike paljundatakse seemnetega, samuti vääristamise teel ja pistikutega. Lepp oli valitud Eestis aasta puuks 2004. aastal.
Sanglepp e. must lepp (A. glutinosa) on meie kodumaine ja harilik puuliik, kasvades suure, kuni 35 m kõrguse puuna liikuva põhjaveega lodualadel. Üldareaal ulatub Põhja-Aafrikast kuni Põhja-Euroopasse, idas üle Kaukasuse ja Väike-Aasia Lääne-Siberisse. Noorelt koor tumepruun, vanemas eas tume rõmeline korp. Puude eluiga tavaliselt kuni 150 aastat. Noored võrsed kaetud kleepuvate näärmetega, kandilised, paljad, pungad rootsulised. Lehed äraspidimunajad, tavaliselt sopistunud tipuga, ebaühtlaselt saagja servaga, rohelised, läikivad, altküljelt näärmete tõttu kleepuvad, 5…8 roodudepaariga, roodude nurkadest võivad olla noorelt nõrgalt karvased, leheroots 1…2 cm pikk. Isasurvad 3…7 kaupa võrsete tipus, kuni 7 cm pikad, emasurvad võra alaosas, 3-5 kaupa. Viljadeks on „käbid“, mis kinnituvad selgelt raagudele, kuni 2 cm pikad, seeme kitsa tiivaga. Annab hästi kännuvõsu kõrge eani. Üsna valgusnõudlik puuliik, juurestik sõltuvalt pinnasest maapinnalähedane ja laiuv või sügavamale tungiv. Puit muutub õhuga kokku puutudes tumepunakaks. Tänu puidu heale tekstuurile ja värvusele, kasutatakse seda mööbliks, leili- ja puhkeruumide siseviimistluseks jne. Hea liha- ja kalasuitsetamise puu, samuti toodetakse puidust grillsütt. Muistsed esivanemad on sangleppa pühaks puuks pidanud, sellest annab tunnistust Pühalepa kihelkonna nimetus Hiiumaal. Haljastuses kasutatakse sanglepa sorte tavaliselt üksikpuudena, vanades parkides ka vesiste, liikuva põhjaveega paikade haljastamiseks. Tuntakse mitmeid teisendeid; var. barbata – habelepp; lehed piklikmunajad, peenhambulise servaga, alt karvased; var. denticulata – lehed laielliptilised kuni äraspidimunajad, tömbid, 5…10 cm pikad, leheserv peenelt ja ebaühtlaselt kahelisaagjas, pikkvõrsetel veidi hõlmine, 7…9 roodudepaariga, lehealus ahenev, harva ümar; f. graeca – lehed põhiliigist väiksemad, paksud, nahkjad, kuni 3,5 cm pikad; f. lacera – põõsas või madal puu, lehed piklikud kuni ovaalsed, kuni 7 cm pikad ja kuni 4 cm laiad, tipuosas 5…6 jämeda, sügavhambulise hõlmaga.
Hall lepp e. valge lepp (A. incana) – kodumaise üsna lühiealise puuliigina kasvab kõikjal pioneerliigina, viljakatel muldadel, kuni 25 m kõrguse, lookleva tüvega puuna. Liik on hea mullaparandaja. Üldareaal ulatub Põhja- ja Kesk-Euroopast kuni Lääne-Siberini samuti Põhja-Ameerikasse, kasvades põhjas kuni 70 kraadi põhjalaiuseni. Tüve koor sile, hallikas, puude eluiga jääb 50…60 eluaasta piiresse. Tunnustelt väga varieeruv liik. Võrsed hallid, noorelt karvased, pungad karvased, lühirootsulised. Lehed ovaalsed või munajad, terava või teravneva tipuga, kahelisaagja servaga, alt hallid ja lühikarvased, leheroots 1…2 cm pikk. Isasõied 3…5 kaupa pikad pruunid rippuvad urvad, emasõied 8…10 kaupa, püstised, väikesed ja punakaspruunid. Emasurvad valminult puitunud, tumepruunid, elliptilised, kuni 1,5 cm pikad. Seemned alustavad varisemist kohe pärast valmimist, massiline varisemine siiski talvel. Hall lepp on üsna varjutaluv. Kasvab hästi parasniisketel muldadel. Mahajäetud ja harimata maad uuenevad tihti just halli lepaga. Annab rikkalikult juurevõsu ja nõrgalt ka kännuvõsu. Puit on pehme, kerge, punakasvalge, õhuga kokku puutudes muutub punakaks. Üsna kuivad kooreta lepahalud on parimad liha ja kala suitsetamiseks, andes kollase tooni ja omapärase maitse. Lepakoor sisaldab palju parkaineid, kasutatakse loomanahkade parkimisel. Lepahagu oli varasemal ajal tähtsal kohal küttematerjalina ja praegugi kasutatakse lepapuitu kütteks nii puiduhakkena kui halupuuna ahjudes ja kaminates, samuti põletatakse sellest grillsütt. Lepavihaga viheldes raviti kehal olevaid vistrikke, haudunud kohti, sügelisi jm. Rahvameditsiinis kasutatakse lepakäbidest valmistatud keedist seedehäirete ja soolepõletike raviks. Värskeid lepalehti kasutati kambripõrandal kirbutõrjeks. Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli, maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid. Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. Halli lepa seemned on talvetoiduks urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele. Lepavihtasid valmistati lammastele ja kitsedele talviseks lisasöödaks, noorte kuni 10 aastaste leppade tüvekoort ja alumiste okste võrseid koos lehtedega söövad lambad ja kitsed meelsasti suvelgi. Lepakoort, pungi, võrseid ja lehti tarvitavad toiduks vähesel määral põdrad, metskitsed ja koprad ning kuni sajakonna putukaliigi valmikud ja vastsed. Viljakandvus algab seemnetekkelistel puudel 8…10 eluaastal, võrsetekkelistel veelgi varem. Õitseb meil harilikult sanglepast nädal kuni paar varem. Seemneid aitab levitada tuul, neid kas lennutades või mööda lund ja jääd lükates ning samuti kevadine sulavesi. Tühjad emasurvad jäävad mõneks ajaks veel puudele. Puude kasv on kiire esimesel 15 eluaastal, hakates seejärel selgelt aeglustuma. Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel. Tuntakse mitmeid teisendeid; var. hypochlora – lehed elliptilised kuni laimunajad, lühidalt teritunud tipuga, leheserv nõrgalt ümaratipuliste hõlmadega, alt roheline, nõrgalt karvane kuni paljas, 8…10 roodudepaariga; viljad raotud, 1…1,5 cm pikad; f. blyttiana – lehed munajad kuni laielliptilised, tömbid, leheserv madalate ümaratipuliste hõlmadega, lehtede alakülg nõrgalt karvane, 7….8 roodudepaariga, viljad raotud; f. microphylla – esineb põhiliigi areaali piires; lehed põhiliigi sarnased; f. parvifolia – lehed väga väikesed, ümarad, 1…1,5 cm pikad ja sama laiad, alt hallikasrohelised, 5…7 roodudepaariga, „käbid“ istuvad või väga lühiraolised.
Põõsaslepp (A. fruticosa) on napi kasvuga madal kuni 5 m kõrgune puu või areaali põhjaosas lausa roomav põõsas on laia areaaliga, kasvades jõeäärsetes orgudes, metsaservadel ja lehtpuumetsades Euroopa põhjaosast üle Uraalide Lääne-Siberi, Ida-Siberisse ja esineb ka Kaug-Idas ning Kirde-Hiinas. Võrsed noorelt pruunikaspunased, kollakate koorelõvedega. Lehed laimunajad, teravatipulised, ümara, kahelisaagja leheservaga, pealt läikivad tumerohelised, alt roodudelt karvased ja veidi kleepuvad, leheroots kuni 1 cm pikk. Emasõied kuni 6 cm pikad, isasõied 1…3 kaupa. Viljadeks on „käbid“, ovaalsed, kuni 2 cm pikad. Tore liik, suure lehestikuga, kuid haljastuses pole eriti kasutamist leidnud. Sarnane Euroopas kasvava liigiga A. viridis.
Kaljulepp (A. viridis) on tüüpiline põõsasja kasvuga 3…4 m kõrgune rohkesti harunev tumehalli sileda tüvekoorega lepaliik kasvab Kesk-Euroopa mäestikes üle 1500 m. merepinnast koos mägimänniga. Võrsed veidi lapikud, võivad olla veidi karvased, pungad rootsuta kuni lühirootsulised, tipud võrsest eemalehoiduvad. Lehed piklikmunajad, teravatipulised, laikiilja alusega, pealt ererohelised, alt hallikamad, noorelt paljad või roodude nurkadest karvased, ebaühtlaselt teravsaagja servaga. Õied ilmuvad peale lehtimist, isasurvad algul püstised, hiljem rippuvad teevad põõsa väga dekoratiivseks. Viljadeks on „käbid“ umbes 1 cm pikad, kollakaspruunid, 3…5 kaupa koondunud, seeme lapik, kahe laia kileja tiivaga. Külmakindel ja tugeva juurestikuga vähenõudlik liik, annab kergesti juurevõsu. Haljastuses sobiks senisest enam kasvatada, moodustab madalaid tihedaid võsasid, olles atraktiivse tumeda lehestiku ja dekoratiivsete urbadega. Alamliik ssp. crispa – mägilepp; kuni 3 m kõrgune või sageli maadjakasvuline põõsas, võrsed paljad kuni hõrekarvased, pungad rootsulised; lehed munajad kuni laielliptilised, 3…8 cm pikad, peensaagja servaga, lehealus ümar kuni nõrgalt südajas, noored lehed veidi kleepuvad ja aromaatselt lõhnavad, erkrohelised.
