Lehis (Lárix) – oksad männasjalt, tugevad, puud laikoonusja võraga, kiirekasvulised, vanemas eas tüved paksukorbalised, külmakindlad puud. Puit on väga kvaliteetne, mädanemiskindel ja peaaegu veest raskem, kasutatakse mööbli, vesiehitiste, liiprite ja sillataladena. Meil on püütud seoses kvaliteetse puidu ja kiire kasvu tõttu ulatuslikult kultiveerida. Tähtis koht haljastuses, väga kenad on lehised kevadel puhkedes ja sügisel okaste kolletudes. Okkad asetsevad lühivõrseil 20…75 kaupa kimbus, käbid samuti lühivõrsetel, 2…8 cm pikad, pruunikad, jäävad valmides mitmeks aastaks puule. Seeme varustatud tiivaga. Lehiste perekonda kuuluvad ühekojalised, suured suvehaljad puud, kokku umbes 20 liiki. Kasvavad põhjapoolkeral, moodustades kohati metsatundra põhjapiiri, nii puht- kui segapuistutena. Eestis on neist püütud kasvatada üle 10 liigi. Lehised eelistavad kuivi kasvukohti, juurestik tugev ja sügavale tungiv. Valgusnõudlikud okaspuud, paljundatakse põhiliselt seemnetega. Noori puid kahjustavad jänesed ja metskitsed. Pikaealised (kuni 500 a.) puud.
Euroopa lehis (L. decidua) toodi Eestisse 18. sajandi alul ja asuti kohe ka ulatuslikult kultiveerima. 30…50 m kõrge puu, tüveläbimõõt võib ulatuda kuni 1,5 meetrini. Levilaks Alpid ja Karpaadid, kasvab kuni 1800 m. kõrgusel, koos Picea abies, Abies alba, Pinus mugo ja P. cembra. Võrsed peened, kollakad, paljad. Pungad koonusjad kuni poolkerajad, tipupungad vaigused, pruunide soomustega. Okkad 1,5…3 cm pikad, kitsas-lineaalsed, pehmed, tömbi või lühidalt terava tipuga, lühivõrseil 30…40 kaupa kimbus, pikkvõrseil üksikult. Hõõrudes lõhnavad vaigu järele. Noored käbid on punakad kuni rohekad, valmides pruunid, 2…5 cm pikad, munajad, umbes 2 cm läbimõõdus. Noortel käbidel kattesoomused pikemad kui seemnesoomused, valminud käbidel on seemnesoomused nähtavad vaid pisikeste teravikena käbi alaosas. Seemnesoomused kaetud pruunide karvadega, nahkjad, tipp kolmnurkne või rombjas, varisevad mais. Eestis on euroopa lehist palju kultiveeritud, ilusaim puistu kasvab Viljandimaal, Loodi Püstmäel. Euroopa lehis on väga kiirekasvuline noores eas, seetõttu sobib suurematesse parkidesse grupiti, alleedena jne. On tuntud ka mõned sordid: ‘Pendula’ – tugevakasvuline leinavorm, oksad allapoole rippuvad, ebakorrapärase kujuga; ‘Repens’ – kääbusvorm, oksad laiuvad.
Siberi lehis (L. sibirica) kasvab kuni 40 m kõrguse ja 1…1,5 m tüveläbimõõduga puuna laialdasel maa-alal. Areaal põhjast kuni 70. põhjalaiuskraadini, lõunast kuni 46. põhjalaiuskraadini, idast Baikali järveni ja läänest Obi jõeni. Kasvab mägedes kuni 2500 m kõrgusel. Võrsed kollased, läikivad, rõmelised, paljad. Pungad kerajad, vaigused, tumepruunid. Okkad 15…30 kaupa kimbus lühivõrsetel, kimbu servas lühemad keskel pikemad okkad. Okkad pealt tumerohelised, alt helerohelised, okka mõlemal küljel õhulõheribad. Okkad 2…3,5 cm pikad, hõõrudes lõhnavad rohu järele. Käbid 2,5…4 cm pikad, umbes 2,5 cm läbimõõdus, tömbid, ebasümmeetrilised, noorelt rohelised, valminult pruunid, tihedalt roostekarvased. Kattesoomuste tipud ei ulatu seemnesoomuste tagant välja. Kasvuks sobivad enam lubjarikkad mullad, ei talu eriti liigniiskust. Noortel puudel võra kitsas, hiljem külgoksad kasvavad pikaks ja võra muutub kuhikjaks. Noorelt kiirekasvuline, puit omadustelt üks parimaid lehiste hulgas. Meil on palju siberi lehise kultuure rajatud pärast II maailmasõda peamiselt Altai piirkonnast varutud seemnega. Siberi lehist on teada suurte eksemplaridena paljudes vanades mõisaparkides, märgime siinkohal Taagepera, Laatre, Sangaste jne. Siberi lehis kui suureks sirguv metsapuu on sobiv suurematesse parkidesse ja haljasaladele. Selle liigi juures väärib märkimist meil samuti sageli kasvatatav vene lehis (Larix russica), millist varem käsitleti ühise liigina siberi lehisega.
Kuriili lehis (L. gmelinii var. japonica) – nagu nimetus ütleb, leidub kuriili lehist kasvamas Venemaa Kuriili saarestiku lõunapoolsetelt saartelt ja samuti Sahhalini saarelt. Kuriili lehis on lehiste seas varasemaid puhkejaid kevadel ja sama varajane okaste kolletaja sügisel. Seetõttu väärib haljastuses senisest enam kasutamist, et torkab teiste liikide seas varase elutegevuse tõttu välja. Käbid väikesed, kuni 2 cm pikad, seemnesoomused hoiduvad harali ja ahenevad tugevasti tipu suunas. Teiste lehiseliikide hulgas paistab kuriili l. silma sirge tüve, õhukese tüvekoore ja kiire kasvuga. Lisaks haljastusele pakub liik tänu eelmainitud omadustele huvi ka metsanduses.
Ameerika lehis (L. laricina) on meil kohatavatest lehiseliikidest kõige väiksemate käbide poolest kergesti äratuntav. Kasvab Põhja-Ameerikas laialdasel maa-alal, ulatudes Atlandi ookeani rannikult kuni Alaskani ning esinedes enamasti soostunud muldadel. Liigi mõõtmed on kodumaal tagasihoidlikud, ulatudes umbes 20 m kõrguseni. Meil parematel muldadel on kasvanud ka üle 30 m kõrgeks (Oru park). Kahjuks haigestub tihti võrsevähki ja seetõttu kasutamisvõimalused nii metsanduses kui haljastuses üsna piiratud.
Jaapani lehis (L. kaempferi) on nimetatud saksa arsti ja botaaniku E. Kaempferi järgi. 30…40 m kõrguseks kasvav sirgetüveline ja õhukesekooreline liik, kasvades Jaapanis Honshu saarel kuni 2500 m kõrgusele merepinnast, moodustades segapuistuid sealsete liikidega. On lihtsalt käbide järgi äratuntav – käbidel on seemnesoomuste tipuosa tugevasti väljapoole ja tagasi käändunud. Eestis on suurimad puud kasvamas Sangaste metsapargis. Suuri puid kasvab veel Järvseljal, Oru pargis jne. On varane puhkeja ja tasuks kasvatada enam nii metsanduses kui ka haljastuses. On üsna resistentne lehisevähi suhtes. Sordid: ’Blue Dwarf’ – madal pallikujuline sinakashallide lühikeste okastega tihe sort; ’Diana’ – 8…10 m kõrgune aeglasekasvuline korgitserikujuliselt keerdunud võrsetega sort.
