Leesikas (Arctostaphylos) perekonnanimi tähendab kreeka keeles karumarja (arctos = karu ja staphylos = mari). Igi- või suvehaljad kääbuspõõsad kuni madalad dekoratiivse tüvekoorega puukesed, tihedalt paiknevate vahelduvate lehtedega. Õied kobarjates või pöörisjates õisikutes, väikesed, viietised, vili marjataoline 5 seemnega kuiv jahune kuni mahlakas luuvili. Putuktolmlejad. Perekonnas umbes 50 (70) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast (enamuses Califonia Sierra Nevada mäestikust), kaks liiki tsirkumpolaarse levikuga. On head pinnakattetaimed, paljundatakse seemnetega, külvates neid kohe pärast valmimist või pistikutega. Meie oludes tuleb eeskätt leppida siinkirjeldatud liikide kasutamisega haljastuses, kuna ülejäänud liigid on külmaõrnad ja lumeta talvedel hukkuvad isegi Kesk-Euroopas.
Harilik leesikas (A. uva-ursi) on mõnekümne sentimeetri kõrgune maadjas igihaljas kääbuspõõsas, mis levib juurekaelast kuni paari meetri kaugusele. Eestis tavaline taim, kasvades valguslembese taimena suuremate või väiksemate tihedate padjanditena loometsades, liiva-aladel, luidetel. Üldlevikult tsirkumpolaarne, kasvades kõikjal põhjapoolkera metsatundra- ja metsavööndi aladel. Võrsed paljad või peaaegu paljad, vanematel võrsetel kestendava koorega. Lehed äraspidimunajad, 1,5…3 x 0,5…1 cm, pealt paljad, läikivad, tumerohelised, alt heledamad. Õied paiknevad 3-10 kaupa tipmistes kobarates, kellukjad, roosad või valged, seest karvased. Viljad on valminult punased, jahused, maitsetud luuviljad. Paljuneb enamasti vaid vegetatiivselt varreharude abil, seemned idanevad halvasti. Leesikalehed on tuntud ravimtee komponent, teega ravitakse põiepõletikku ja neerukive. Leesikalehti kasutatakse ka nahkade parkimiseks ja värvimiseks. Indiaanlased on leesikalehti kasutanud ka piibutubakaka aseainena suitsetamisel. Leesikalehtede varumisega tuleks olla ettevaatlik, kuivõrd aeglase paljunejana on teda kahjustada kerge. Haljastuses kasutatakse leesikat pinnakattetaimena, eriti kuivadel liivastel aladel. Teada on ka mõned teisendid; var. adenotricha – noored võrsed ja leherootsud pikkade karvadega, kleepuvad, karvade hulgas ka tumedaid näärmeid; var. coactilis– võrsed ja leherootsud lühikarvased, ilma näärmeteta; Sort: ‘Snowcap’ – tihedamate ja suuremate lehtedega põhiliigist; ’Massachusetts’; ’Radiant’; ’Vancouver Jade’.
Mägileesikas (A. alpinus) on madal, tihe, kuni 20 cm kõrgune suvehaljas puhmas, kasvab Euraasia põhjaosa mäestikes, samuti Alpides kuid ka Põhja-Ameerikas. Võrsed väänlevad, veidi punakad. Lehed äraspidimunajad kuni -lantsetjad, 2…3 x 0,5…1,5 cm, saagjaservalised, kiilja alusega, mõlemalt küljelt võrkroodsed, sügisvärvus rubiinpunane. Õied 0,2…0,5 cm pikad, valged, krooni tipmed tagasikäändunud servadega. Viljad mustad kuni punakasmustad, kuni 1 cm läbimõõduga söödavad marjad.
