Leeklill, floks (Phlox) – ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonnast. Neid on kokku üle 60 erineva liigi, mis looduslikult on levinud Põhja-Ameerikas ja Mehhikos. Üks liik kasvab ka Siberis. Leeklille varred on püstised, tõusvad või lamavad. Lehed on enamasti munajad või süstjad ja terveservalised, paiknevad varrel vastakalt või männasena; ülemised sageli vahelduvalt, valdavalt on ühevärvilised. Paljudes värvitoonides viietised lõhnavad õied paiknevad tipmises õisikus – pöörises või kändas, harvemini üksikult.
Leeklilled on vähenõudlikud püsililled, kasvavad rahuldavalt mitmesugustel muldadel. Kiratsema jäävad vaid raskes liigniiskes või suviti sügavalt kuivavas kerges pinnases. Õitsevad rikkalikult päikeselises kasvukohas ja ka poolvarjus, taluvad isegi põhjapoolset kasvukohta, kuid seal õitsemine väheneb.
Leeklille kasvuaegse hooldamise peamisteks võteteks on umbrohu kitkumine, pealtväetamine ja multšimine orgaanilise kompostväetisega, kõrgekasvuliste sortide toestamine, kastmine, kui see on vajalik. Talvekate pole tingimata vajalik, kuid soovitav lumevaese talve korral. Hea hooldamise ja regulaarse väetamise korral võivad leeklilled kasvada samal kohal aastakümneid. Kui aga puhmad kasvavad kokku, muutuvad liiga tihedaks, tuleks nad üles kaevata, tükeldada ja parajate vahedega uuesti istutada
Leeklille paljundatakse peamiselt puhma jagamise teel, kuid saab paljundada ka varre- ja juurepistikutega. Enimlevinud leeklillede paljundamise viis on jagamine. Parim aeg leeklille istutada on mai esimesel poolel või ka augusti lõpus ja septembris. Kuna leeklill on hästi vastupidav, võib vajaduse korral teda ümber istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Selleks tuleks valida võimalikult jahedam ja vihmasem päev. Pärast istutamist kindlasti korralikult kasta. Istutamisel peaksid kasvupungad jääma mullas 3…5 cm sügavusele. Üheaastast suvileeklille paljundatakse aga seemnetega, püsikute puhul saab seemnetega paljundada vaid liike. Selleks külvata veebruarist aprillini seemned potti või kasvuhoonesse kasti. Seemikud võib pikeerida vahedega 5 x 5 cm ning istutada mai lõpul juunis kasvukohale vahedega 20…25 cm. Püsikute puhul võib seemned külvata ka mais kasvukohale ja hiljem harvendada .
Leeklilled on kaunid, rikkalikult õitsevad ja laia värviskaalaga püsililled, mis sobivad hästi kasvatamiseks püsilillepeenardes, rühmadena murus, hoonete, aiapiirete ja ilupuude ning -põõsaste ees ja mujal. Erinevate sortide kõrvuti kasvatamisel tuleks valida omavahel sobivad värvitoonid ja ühtlane kõrgus. Leeklilled on ilusad ka lõikelillena. Et nad vaasis kauem püsiksid, oleks vaja neid lõigata hommikul vara. Üksikud õied püsivad 4…5 päeva, siis pudenevad. Õiepungad puhkevad kõik.
Laiguline leeklill (P. maculata) on Eesti oludes talvekindel ca 90 cm kõrgune püsilill. Tema varred on püstised, lehed on lineaalsed kuni munajad, 6…13 cm pikad, tumerohelised, läikivad. Viljakal pinnasel kasvades võib vajada toestamist kuna õisikute raskus võib painutada varred maha, eriti tugeva vihma ja tuule korral. See on ka põhjus, miks tuleb taimede väetamisel olla ettevaatlik, mineraalse lämmastiku liig soodustab vegetatiivsete osade vohamist, kuid samas võib vars jääda nõrgaks, et kanda rasket õisikut. Õisikud on laigulisel leeklillel tõeliselt suured, 20…30 cm pikad, koonusja kujuga, lõhnavate õitega, sobib suurepäraselt lõikelilleks. Laigulist leeklille on lihtne kasvatada. Ta eelistab viljaka pinnasega, päiksepaistelist kuni kergelt varjutatud kasvukohta. Kuiva perioodil vajab kastmist. Parim viis paljundamiseks on jagamise teel, kuid saab ka seemnetega ja pistikutega. Sobivaim aeg on selleks mai kuu, mil taim pole veel hoogsat kasvu alustanud. Sügisel ümberistutatud taimed on soovitav talvekülmade eest kaitseks katta kuuseokstega, turbaga, puulehtedega vms. Istutamisel tasub jälgida, et kasvupungad jääksid mullas 3…4 cm sügavusele. Laigulised leeklilled on jahukaste suhtes vastupidavad. Sordid erinevad õitseajaalguse, õite värvuse ja puhma kõrguse poolest: ’Alpha’ – sirelilillade õitega, mis alustab õitsemist juba juuli alguses ja närtsinud õite tagasilõikamisel jõuab septembris kordusõitseda, puhma kõrgus 90…100 cm; ’Delta’ – alustab õitsemist juuli algusest ja on õrnroosade õitega, mille keskel on lillakasroosa ring; ’Omega’ – eelmistega sama kõrge, valgete õitega, mille keskel on lillakaspunane ring, alustab õitsemist juuli keskel; ’Nataša’ – alustab õitsemist juuli lõpust, on teistest veidi madalam, 80…90 cm ja õied on lillakasroosa ja valgetriibulised.
Karoliina leeklill (P. carolina, syn. P. suffruticosa) sarnaneb laigulisele leeklillele, kuid erineb oma läikivate, pisut nahkjate lehtede ja varasema õitseaja, alates juuni lõpust, poolest. Tema plussideks teiste ees ongi pikk õitseaeg ning vastuvõtmatus jahukastele. Tuntuim sort: ’Bill Baker’ – erkroheliste lehtede ja lillakasroosade õitega, kõrgus kuni 45 cm.
Aed-leeklill (P. paniculata) ehk rahvakeeles floks on igas aias leiduv püsik, mis moodustab paljuvarrelisi puhmaid. Elliptilised kuni munajassüstjad lehed paiknevad varrel vastakalt, ülemised varrelehed vahelduvalt. 1,5…2,5 cm läbimõõduga. Lõhnavad valged kuni sirelilillad õied on koondunud varte tippudes suurtesse pööristesse, õitseb juuli keskelt külmadeni. Liiki kasvatatakse meil tänapäeval harva, kuigi seda võib kohati leida vanades aedades. Selle tunneb ära 1…1,5 m kõrgustest, veidi kaarduvatest vartest ja väikestest õitest. See ei nakatu ka jahukastesse nagu võib juhtuda sortidega. Sordid on liigist madalamad, tugeva varrega ja erinevad puhma kõrguse (50…130 cm), õitseaja, õite ja lehtede värvuse ning õite suuruse poolest: ‘Amethyst’ – heledama servaga puhaslillade õitega juulis-augustis õitsev ca 80 cm kõrgune puhmas; ‘Blue Boy’ – väga tugevakasvuline malvasiniste keskelt valge südamikuga õitega ca 90 cm kõrgune juuli lõpust õitsev sort; ‘Blue Paradise’– suurte lillakassiniste lõhnavate õitega juulis-augustis õitsev ca 75 cm kõrgune jahukastekindel sort; ‘Brigadier’ – 90 cm kõrgune roosakaspunaste oranzi alatooniga õite ja tumeroheliste lehtedega juulis-augustis õitsev sort; ‘Bright Eyes’ – sama kõrge puhasheleroosade õitega, mille südamik on punane juulist septembrini õitsev jahukastele vastupidav sort; ‘David’ – õitseb oma valgete õitega juulist septembrini, puhma kõrgus ca 75 cm, plussiks jahukastekindlus; ‘Europa‘ – 75…80 cm kõrgune augustist õitsev valgete, keskelt karmiinpunase südamikuga õitega sort; ‘Eventide‘ – 90 cm kõrgune lavendelsiniste õitega septembris õitsev sort; ‘Graf Zeppelin‘ – ca 80 cm augustis õitsev valgete, punase silmaga õitega sort; ‘Laura‘ – sinakaslillad valge silmaga õied, 90…100 cm kõrgune juulis-augustis õitsev sort; ‘Lilac Time‘ – ca 80…90 cm kõrgune lillade, keskelt veidi tumedama südamikuga augustist õitsev sort; ‘Mia Ruys’ – puhasvalgete 3…4 cm läbimõõduga õitega, õitseb juulis-augustis, puhma kõrgus 56…60 cm; ‘Mies Copijn‘ – ca 80 cm kõrgune augustist õitsev roosade, tumedama südamikuga õitega sort; ‘Miss Elie‘ – erksate roosade veidi tumedama südamikuga õitega, mis avanevad augustis-septembris, puhma kõrgus ca 90 cm, jahukastele vastupidav sort; ‘Miss Holland‘ – ca 75 cm kõrgune augustis-septembris õitsev valgete punase silmaga õitega jahukastele vastupidav sort; ‘Miss Jessika‘ – lillad, ääre poolt keskele liikudes helenevad, kuid seest tumeda silmaga õied, ca 50 cm kõrgune augustis-septembris õitsev sort; ‘Miss Jill‘ – kreemikasvalgete, pisikese tumeroosa silmaga õitega, ca 55 cm kõrgune jahukastele vastupidav sort; ‘Miss Mary‘ – punaste õite ja tumerohelise lehestikuga ca 55 cm kõrgune augustis-septembris õitsev sort; ‘Nicky‘ – purpursete õitega, ca 75 cm kõrgune juulis-augustis õitsev jahukastele vastupidav sort; ‘Orange Perfection‘ – oranžikaspunaste õitega ca 80 cm kõrgune septembris õitsev sort; ‘Picasso‘ – 50…60 cm kõrgune, roosa-valgetriibuliste õite ja tumerohelise lehestikuga juulis-augustis õitsev sort; ‘Rijnstroom‘ – tumeroosade õitega juulist septembrini õitsev ca 80…90 cm kõrgune sort; ‘Tenor‘ – augustis-septembris õitsev suurte 3…4 cm läbimõõdus karmiinroosade punase silmaga õitega ja ca 80…90 cm kõrge sort; ‘Uspech‘ – suurte, 4…4,5 cm läbimõõdus, tumelillade tähtjate valge silmaga õitega juulis-augustis, kõrgus 80…90 cm; ‘Valentina‘ – heleroosade pisikese tumeda silmaga õite ja tumeda lehestikuga 80…90 cm kõrgune juulis augustis õitsev sort; ‘White Admiral’ – suur tihe õisik, kuid õite suurus veidi väiksem, õitseb juulis-augustis, puhma kõrgus küünib 90 cm; ‘Windsor‘ – punakasroosade, purpurse südamikuga õitega ca 90 cm kõrgune augustis õitsev sort.
Kevad-leeklill (P. divaricata) on tuntud ka kääbusfloksi nime all, kasvab looduslikult Kanadas ja USA põhjaosas metsalagendikel. Võib kasvada 30…35 cm kõrguseks ja õitseb mais juunis rikkalikult tugevalt lõhnavate tähekujuliste helesiniste õitega tipmistes kobarates. Erineb aed-leeklilledest eelkõige pooligihaljaste, sulgjate ning karvaste lehtede ja ülitugeva lõhna poolest. Eestis seni tagasihoidlikult levinud talvekindel püsilill. Eelistab kasvamiseks soovitavalt poolvarjulist, keskmise niiskusega ja viljaka pinnasega kasvukohta. Aeda sobib grupina või ka üksiku puhmana põõsaste kõrvale, samuti muru sisse. Kasutatav ka lõikelillena. Sobivaim istutusaeg on maikuu. Pärast istutamist tuleks taime kindlasti korralikult kasta. Istutamisel peaksid kasvupungad jääma mullas 3…5 cm sügavusse. Paljundatakse juurepuhma jagamise teel. Talveks võib katta kasvukoha kuuseokstega või turbaga. Võib jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks. Sordid erinevad üksteisest peamiselt õievärvi poolest: ‘Blue Perfume’ – tume lillakassiniste õitega; ‘Clouds of Perfume’ – helelavendellillade õitega; ‘White Perfume’ – valgete õitega.
Douglasi leeklill (P. douglasii) on pärit Põhja-Ameerika lääneosa mäestike lubjarikastelt rinnakutelt. Seda poolkeraja kasvukujuga igihaljast pinda katvat umbes 10 cm kõrgust puhmastaime iseloomustavad lühikesed nõeljad tumerohelised lehed, mis paiknevad varrel männasena. Õitseb mais-juunis väikeste, ca 1,5 cm läbimõõduga valgete, lavendelsiniste või roosade õitega, mis paiknevad 1…3 kaupa varre tippudes. Sordid erinevad peamiselt õite värvuse poolest: ‘Iceberg’ – valgete, veidi helesinise alatooniga õitega; ‘Red Admiral’ – tume karmiinpunaste õitega; ‘Violet Queen’ – tume punakaslillade õitega; ‘Waterloo’ – karmiinpunaste õitega; ‘White Admiral’ – puhasvalgete õitega.
Suvileeklill (P. drummondii) nagu nimigi ütleb, on üheaastane taim ja teda saab paljundada vaid seemnetega. Enamik sorte on madalakasvulised, ulatudes 20…30 cm. Nende eeliseks on väga lai värvigamma ja erinevad õiekujud ning esindatud on juba ka täidisõielised sordid. Et leeklilled õitseksid terve suve, tuleks taimed ette kasvatada. Kui taimed on 8…10 cm kõrgused on soovitav latv kärpida. Suvifloksid puhkevad õide keskmiselt 70 päeva pärast külvi ning õitsevad rikkalikult kuni sügiseste öökülmadeni. Kõige paremini kasvavad nad kergel viljakal pinnasel päikeselisel ning soojal ja tuulevarjulisel kasvukohal.
Lamav leeklill (P. x procumbens, syn. P. amoena, syn. P. stolonifera x P. subulata) on pooligihaljas lamavate varte ja roheliste läikivate elliptiliste lehtedega pinnakattetaim, mis õitseb mais – juunis ca 2 cm läbimõõduga purpursete õitega, taime kõrgus ca 10 cm. Sodil ‘Variegata‘ on rohelised lehed kreemide äärtega ja tumeroosad õied.
Roomav leeklill (P. stolonifera) levib maapealsete võsundite abil ja moodustab tiheda katva taimevaiba, millel on munajad kuni 5 cm pikkused tumerohelised varrel vastakuti asetsevad lehed ja hele- kuni tumepurpursed õied, kõrgus kuni 10 cm. Roomav leeklill kasvab kõige paremini poolvarjus ja sobib ka pinnakattetaimeks. Igihalja taimega võib avatud kasvukohas lumeta talvel kergesti kannatada kevadpäikese põletuse käes ning tuleks seetõttu katta kuuseokstega. Sordid: ‘Ariane’ – heleroheliste lehtede ja valgete õitega; ‘Blue Ridge’ – helesiniste õitega; ‘Mary Belle Frey’ – roosade õitega.
Nõeljalehine leeklill ehk padjand-leeklill (P. subulata) kasvab Põhja-Ameerika idaosas kuivadel, kivistel või liivastel metsarinnakutel avatud või poolvarjulistes kohtades happelises mullas. Ka padjandfloksina tuntud igihaljas tihedat vaipa moodustav 10…20 cm kõrgune pinnakattetaim ei vaja mingit hooldust. Tema lamavad varred on tihedalt kaetud nõeljate igihaljaste läikivroheliste lehtedega, mis paiknevad varrel kimpudena. Õied on lühiraolised ja tähekujulised, õitsevad rikkalikult maist juulini kolm nädalat. Värvilt varieeruvad ka looduslikel vormidel valgest lilla, helesinise ja punase varjunditeni. Nõudmised kasvukohale on pea olematud, sestap ei ole ime, et see kasvab meil väga edukalt ja on populaarne kiviktaimla- ning nõmmeaiataim. Mõnikord tekitab lumiseen mättas surnud laike, eriti kui muld on liiga rammus. Pinnasest eelistab toitainetevaest pinnast ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta, viimases õitseb kauem. Kasvatatakse peamiselt aretatud erinevat värvi õitega sorte: ‘Amazing Grace’ – heleroosade tumepurpurse südamikuga õitega; ‘Benita‘ – õrn roosakassiniste õitega; ‘Candy Stripes‘ – valge-roosatriibuliste õitega; ‘G.F.Wilson‘ – tume lavendelsiniste õitega; ‘Maischnee‘ – valgete õitega; ‘White Delight‘ – suurte valgete õitega, kuid alustab õitsemist hiljem; ‘Purple Beauty’ – nagu nimigi ütleb, on purpursete õitega; ‘Rosette‘ – tumeroosade punase silmaga õitega; ‘Scarlet Flame‘ – suurte karmiinpunaste õitega.
Floksid on jälle moes
- august 2012 05:00
Urmas Laansoo, Tallinna Botaanikaaed
Eesti Päevaleht
Floks ehk leeklill kuulub siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonda. Tema lähimad sugulased on kolloomia (Collomia), giilia (Gilia), linaõis (Linanthus), sabalill (Ipomopsis), ogalatv (Navarretia) ja sinilatv (Polemonium). Floksi ainus sugulane Eestis on harilik sinilatv (P. caeruleum).
Meeldib vihm ja jahedus
Eestis kasvatatakse üheaastase suvetaimena suvifloksi, tihedaid kauneid padjandeid moodustavaid nõeljalehist floksi (P. subulata), Douglasi floksi (P. douglasii), roomavat floksi (P. stolonifera) jt. Püstiste vartega liikidest kasvatakse Eestis sagedamini kevadfloksi (P. divaricata), laigulist floksi (P. maculata) ja aedfloksi (P. paniculata). Harvem kasvatatakse meil aiataimena karoliina floksi (P. carolina), siledat floksi (P. glaberrima), meelisfloksi (P. amoena) jt.
Tänavune vihmane ja jahedam suvi meeldib floksidele väga. Floksile valige aias parasniiske, viljaka pinnasega päikesele avatud või poolvarjuline kasvukoht. Kõige paremini sobib floksile selline kasvukoht, kuhu paistab hommiku- ja õhtupäike, kuid mis on keskpäevase kõige eredama otsese kiirguse eest kaitstud.
Floksile sobib hästi istutusauku lisatud kõdusõnnik või viljakas kompostmuld. Mineraalväetistega ei maksa liialdada, eriti niisugustega, kus on palju lämmastikku. Floksi kahjustavad sagedasemad seenhaigused on tahmlaiksus ja jahukaste. Need ei ole taimele surmavalt ohtlikud, kuid vähendavad taime dekoratiivsust. Jahukastet tekitav pisiseen nakatab aedfloksi kergemini põuastel suvedel. Seepärast on väga oluline põuaga floksipeenart kasta ja liiga tihedaks kasvanud taimi hõredamalt istutada.
Jahukastesse nakatunud taimelt on parem esimeste haigustunnuste ilmnedes nakatunud lehed ära korjata ja põletada. Hommikuse kastega võib raputada lehtedele ja taimede vahele pinnasele õhukese kihi puutuhka, mis muudab keskkonna leeliselisemaks ja seentele vähem meeldivaks.
Õitseb kuni kuus aastat
Tugeva nakkuse korral pole puutuhast tõhusat abi ja ei aita ka keemilised seenevastase toimega fungitsiidid. Fungitsiidid on samuti tõhusamad haiguspuhangu algstaadiumis.
Hoopis kavalam on valida aeda uuemaid floksisorte, mis ei nakatu nii kergesti jahukastesse. Vastupidavamad sordid on „Katherine”, „Danielle”, „David”, laigulise floksi (P. maculata) sordid jpt.
Flokse paljundatakse taime jagamise teel kevadel mais või pärast õitsemist sügisel. Talvekatet vajavad floksid vaid pakaselisel lumeta talvel. Ühel kasvukohal võib floks kasvada viis-kuus aastat või kuni taim enam ei õitse ja on muutunud liiga tihedaks. Uuemad sordid on pisut nõudlikumad ja vajavad sagedasemat taime väljakaevamist ja väiksemateks osadeks jagamist.
LEEKLILLED
Kodumaa on Põhja-Ameerika
Floksi (Phlox) nimetus tuleneb kreeka keelest ja tähendab tõlkes leeki. Kogu maailmas tuntakse 69 liiki leeklilli ehk flokse. Nende kodumaa on Põhja-Ameerika. Väljaspool Ameerikat kasvab Aasia kirdeosas vaid üks liik – siberi floks (P. sibirica). Euroopas ja Eestis kasvatatakse flokse vaid aiataimena, looduslikult neid meil ei kasva.
Paljudel floksiliikidel on väga ere punane, oranž või roosa õievärvus. Floksi perekonnas on madalaid igihaljaid padjandtaimi, püstiste vartega puhmikuid, poolpõõsaid ja üheaastaseid liike nagu USA Texase osariigist pärit suvifloks (P. drummondii). Looduslikult kasvavad floksid alpiniitudel, tundras, hõredates valgusküllastes metsades ja jõgede niisketel kallastel. Looduses toituvad floksilehtedest ja vartest hirved, jänesed ja ümisejad.
Soovitus
Uued sordid on vastupidavamad
Uued floksisordid on haigustele vastupidavamad, sageli madalamad (40–50 cm kõrgused), mitmevärviliste või tavatu värvikombinatsiooniga õitega. Sordil „Sherbet Coctail” on kahvatukollaste servadega õied, sortidel „Natacha”, „Peppermint Twist” ja „Twister” on triibulised õied, sordil „Jade” on roheka servaga õied, valgeõielisel sordil „Graf Zeppelin” on kontrastne purpurne õieneel.
Väga erilised on sellised floksid, kelle õie värvus on päeval ja õhtul loojangupäikese valguses erinev. Niisugused on „Lilac Time”, „Amethyst”, „Lavendelwolke”, „Fondant Fancy” jt. Täidisõielistest floksidest on tuntumad „Feelings”-rühma sordid ja puhasvalgete täidisõitega „Tiara”. Kirjulehistest floksisortidest on väga eriline suurte roosade õitega „Elizabeth” ja väiksemate õitega „Nora Leigh”.
Kollaseservaliste lehtedega on „Goldmine”. Kirjulehistest floksidest on Eestis müüdud veel sorte „Creme de Menthe”, „Darwin’s Joyce” ja „Becky Towe”. Kõige tumedamate purpurpunaste või lillakaspunaste õitega on floksidest „Aida”, „Nicky”, „The King”, „Junior Dream”, „Septemberglut” jt. Uued sordirühmad on „Adessa”, „Peacock” , „Junior”, „Miss” ja „Sweet Summer”.
