Leeder (Sambucus) perekonda kuuluvad suvehaljad paaritusulgjate kuni kolmetiste liitlehtedega nii abilehtedega kui ka ilma nendeta põõsad, madalad puud ja ka rohttaimed. Õied on väikesed, viietised, asetsevad enamasti tipmistes pöörisjates või kännasjates õisikutes, valged kuni kollakad (kreemikad), enamasti lõhnavad. Viljad on 3….5 seemnelised marjataolised lihakad valminult punased kuni mustad luuviljad, mitmetel liikidel viljad söödavad. Perekonnas üle 20 (40) liigi paras- ja lähistroopilises vöötmes kasvavaid põõsaid Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Kõik liigid armastavad viljakat parasniisket kasvukohta ja päikesepaistet (mõned liigid näit. S. nigra lepivad ka üsna tugeva varjuga). Vanemas eas on võrades üsna palju kuivanud oksi. Paljundatakse seemnetega (vajalik stratifitseerimine), haljaspistikute ja pistokstega.
Kanada leeder (S. canadensis) on suvehaljas, kuni 4 m kõrgune tihedavõrseline põõsas kasvab Põhja-Ameerika idaosas, Kanadast Floridani. Võrsed väheste suurte koorelõvedega, hallikaskollased, kaetud veidi härmatisega. Lehed kuni 30 cm pikad, 7 elliptilise kuni lantsetja lehekesega, 5…15 x 4…5 cm, lehekesed peensaagja servaga, alt pehmekarvased, hiljem karvased vaid roodudelt, alumised lehekesed võivad olla vahel ka veidi hõlmised. Õied kollakasvalged, kuni 30 cm läbimõõdus, lõhnavad. Viljad kerajad, tume-purpurjad, läikivad, siledad, umbes 5 mm läbimõõdus, söödavad. Armastab niisket ning päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Soovitav oleks kevadeti tugevasti tagasi lõigata, et areneksid tugevad ja rikkalikult õitsevad põõsad. var. submollis – lehed altküljelt jäävalt pehmekarvased, pealt vaid piki roodusid karvased, Illinoisist Teksaseni, USA. Sordid: ’Aurea’ – võrsed helerohelised, lehed kuldkollased; viljad helepunased, heamaitselised; ’Acutiloba’ – peenevõrseline, lehekesed jagused, sümmeetrilised, hästi tumerohelised; ’Chlorocarpa’ (’Speer’s Elderberry’)– lehed hele-kollakasrohelised, viljad valmides kahvaturohelised; ’Maxima’ – tugevakasvuline, tihedavõrseline, võrsed allapoole rippuvad, lehed 5-11 lehekesega, 30…45 cm pikad; õisikud kuni 40 cm läbimõõdus, roosakaspunased; viljad põhiliigist suuremad; ’Rubra’ – viljad helepunased.
Must leeder (S. nigra) kasvab nii kõrgema põõsana kui madalama kuni 10 m kõrguse mitmetüvelise üsna sügavarõmelise korkja tüvekoorega puuna Euroopast üle Kaukasuse ja Väike-Aasia kuni Lääne-Siberini, kasvades metsaservades, põllupeenardel, teeservades, parasniisketel viljaka mullaga kasvukohtadel ning tõustes kuni 1200 m üle merepinna. Eestis on liik naturaliseerunud ja levib üle kogu vabariigi. Talub meie kliimat paremini mandri lääneosas ja saartel, Ida- ja Lõuna-Eestis külmuvad karmimatel talvedel üsna tihti viimase aasta võrsete tipmised osad ja vahel isegi vanemad võrsed. Võrsed jämedad, hallid, tihedalt kaetud suurte lõvedega, säsi lumivalge. Lehed (3) 5-7 (9) lehekesega, munajas-piklikud, 4…12 x 1,5…6 cm, teravatipulised, saagjaservalised, pealt tumerohelised, harva roodudelt veidi karvased, alt noorelt roodudelt karvased, heledamad, üsna varapuhkevad, halvalõhnalised. Õied kollakasvalged kuni puhasvalged, lõhnavad, lamedates kuni 20 cm läbimõõduga õisikutes. Viljad säravmustad, kuni 8 mm läbimõõdus, mahlaka viljalihaga, söödavad, 1000 seemne kaal 2…4 g. Põõsad võivad elada umbes 60 a. vanuseks, eelistavad päikesepaistet, kuid lepivad ka poolvarjuga, ei talu väga happelisi muldi. Liik peab hästi vastu linnatingimustele ja talub mulla soolasust ning saastunud õhku. On kiirekasvuline, õitseb ja viljub rikkalikult. Annab rikkalikult kännuvõsu, talub hästi kärpimist. Euroopas ammustest aegadest viljeldud kui marjakultuur ja aretatud marjade suuruse ja maitseomaduste parandamiseks palju kultuursorte ning ka arvukalt sorte iluaianduses kasutamiseks. Viljad on kõlbulikud vaid valminuna, toorelt (rohelistena) sisaldavad inimorganismile mürgist sinihapet. Neist valmistatakse mahla, želeed, kompotti, marmelaadi jne. Õisi, vilju, tüvekoort, lehti ja juuri kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis. Sordid: ’Alba’ viljad tuhmvalged, veidi läbipaistvad; ’Albopunctata’ – põhiliigist nõrgemakasvulisem, lehed puhasvalgete täppidega, triipude ja marmoreeringuga, puhkedes tihti õrnroosad; ’Albovariegata’ – lehed suurte valgete laikudega; ’Aurea’ – lehed kuldkollased, leherootsud vähem või rohkem punased; ’Dwarf Form’ – kuni 30 cm kõrguseks kasvav kääbussort; võrsed on lühikesed ja asetsevad tihedalt; lehed väikesed, kolmetised, lehekesed ümarad; ’Hessei’ – põõsa välimiste okste tipud allapoole rippuvad; lehekesed peaaegu istuvad, kuni 12 cm pikad, ja vaid kuni 5 mm laiad, lineaalsed, ilma hõlmade ja hammasteta; leheserv kergelt laineline, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad; ’Laciniata’ – lehekesed korrapäraselt ja sügavasti lõhestunud, kuid mitte narmastunud; ’Latisecta’ – lehekesed külgedelt 4-5 kumeratipulise hõlmaga, meenutades tammelehti, tumerohelised; ’Macrocarpa’ – suurte maitsvate viljadega; ’Nana’ (f. pumila Barbier) – kasv nõrk, kerajas, kuni 1 m kõrge; ’Pendula’ – põõsa oksad kasvavad vastu maapinda ja vaid kõrgemale alusele vääristatuna kasvab kui rippoksaline leinasort; ’Plena’ – õied pooltäidisjad, muidu nagu põhiliik; ’Purpurea’ – lehestik metaljalt purpurpronksjas üksikute roheliste laikudega, õied roosaka varjundiga, tolmukad roosad.
Punane leeder (S. racemosa) – selle 3…4 m kõrguse lopsakakasvulise põõsa kodumaa on Kesk- ja põhjapoolne Lõuna-Euroopa kuni Lääne-Aasia, kuid ta on meil laialt naturaliseerunud. Kasvab kõikjal, kuhu linnud on seemneid levitanud; prahipaikades, hoovides, majaseinte ääres, teede servades, põllupeenardel, metsalagendikel, metsistunud parkides jne. Võrsed helepruunid, peened, looklevad, siledad, säsi helepruun. Lehed tavaliselt (3) 5-7 lehekesega, elliptilised kuni piklikmunajad, 5……8 x 3…..4 cm, pikalt teritunud lehetippudega, lühirootsulised, jämesaagja servaga, pealt mattrohelised, alt heledamad, varapuhkevad. Õied kollakasvalged, püstised kuni 8 cm pikkused pöörisjad õisikud. Viljad kuni 5 mm läbimõõdus, 3 luuseemnega, leekivpunased, 1000 seemne kaal 2…3 g. Punane l. on kiirekasvuline ja vähenõudlik liik. Armastab päikesevalgust, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Taimedele ei meeldi eriti lubjarikas niiske pinnas, taluvad hästi linnatingimusi ja kärpimist. Sobib istutamiseks parkide alusrindesse, olles heaks pesitsuspaigaks laululindudele, samuti on tema viljad lindude seas maiuspalana tuntud. Viljadest valmistatakse ka moosi, želeed, marmelaadi kuid nad jäävad maitselt kaugele maha musta l. viljadest. Seemneid ei tohi söögiks tarvitada, need on mürgised. On ka sorte: ’Goldenlocks’ – vaid umbes 75 cm kõrgeks kasvav; lehed kollased, sügavate sisselõigetega, talub hästi avapäikest; ’Laciniata’ – lehed puhkedes rohelised, sümmeetrilised, lehekesed sügavate sisselõigetega; lehelaba narmastunud; ’Moerheimii’ – meenutab väga sorti ’Plumosa’, kuid graatsilisema väljanägemisega; õied valged, viljad punased; ’Ornata’ – lehed puhkedes violetsed; lehed erinevalt lõhestunud; esimesed 8…10 lehte nagu sordil ’Plumosa’, edasised meenutavad peen-narmasja lõhestuse tõttu sorti ’Laciniata’; ’Plumosa’ – lehed puhkedes violetsed; lehekesed kuni lehelaba keskosani sisselõigetega, hambad pikad ja kitsad; ’Plumosa Aurea’ – nõrgakasvuline; lehekuju nagu sordil ’Plumosa’, kuid värvuselt kuldkollane, eriti avapäikeses kasvades.
