Laugud (Allium) kuuluvad lauguliste (Alliaceae), varasemate andmete kohaselt liilialiste (Liliaceae) sugukonda. Perekonda kuulub ca 800 sibul- või risoomtaime, mis õitsevad kevadest sügiseni. Enamik kasvab looduses põhjapoolkera mägistel või kuivadel aladel. Eesti tingimustes enamik talvekindlad püsikud, looduses kasvab 12 liiki.
Õied moodustavad laukudel enamasti keraja sarikõisiku ja värvus varieerub valgest lillani. Paljundatakse tütarsibulatega ja seemnetega kevadel või sügisel olenevalt liigist ja sordist. Võivad moodustada ka sigisibulaid. Sibulad pannakse mulda ca kolme sibula suuruse sügavusele.
Mitmeid lauguliike ja neist aretatud sorte kasvatatakse köögiviljadena, kuid samas on nad ka dekoratiivsed lillepeenral. Seega sobivad ühendama iluaeda köögiviljaaiaga. Köögiviljadena kasvatatakse enamasti harilikku sibulat (A. cepa) ja tema rohkearvulisi sorte; küüslauku (A. sativum), mis on tuntud ka loodusliku antibiootikumina; longuslauku (A. nutans);murulauku (A. schoenosprasum); porrulauku ( A. porrum) ; talisibulat (A. fistulosum) ja teisi sibulaliike, millest on aretatud ka hulgaliselt sorte.
Porrulauk (A. porrum) on laugu perekonda kuuluv Ees-Aasiast pärit kaheaastane taim. Sinakasrohelised, enamasti lailineaalsed tugevate pikiroodudega lamedad lehed on alusel renjad. Lehetuppedest moodustub õrnroheline kuni valge ebavars. Teisel kasvuaastal moodustub paljuõieline suur kerajas õisik. Porrulauku kasvatatakse delikatessköögiviljana. Toiduks tarvitatakse õrnakoelist ebavart koos selgelt eristumata sibulaga (sisaldavad kuni 10% sahhariide ja 2% valke, rohkesti mineraalaineid ja eeterlikke õlisid) ja noori lehti (sisaldavad rohkesti C-vitamiini) toorelt või keedetult. Porrulauku kasvatatakse rohkesti Lääne- ja Kesk Euroopas ning Põhja-Ameerikas, Eestis vähe. Kasvatamiseks sobivad huumuserohked parasniisked liivsavimullad. Porrulauk on suhteliselt külmakindel, talub avamaal kasvades –5…–7C. Saagikus 10-20 t/ha.
Harilik sibul, rahvapäraselt ka söögisibul (A. cepa) on peamiselt Edela-Aasiast pärinev laugu perekonda kuuluv köögiviljataim. Harilik sibul on püstise varrega 30-80 cm kõrgune rohttaim. Tema sibul on lapik-kerajas või piklik, kattunud kollaste, kollakaspruunide, valkjate, roosakate või violettpunaste kuivade soomustega. Lehed (pealsed) ja vars on ruljad ja õõnsad, varre tipus paikneb suur rohkeõieline tihe kerajas sarikõisik (õitseb juunist augustini), vili on kupar. Harilik sibul on valgusnõudlik pikapäevataim, ta vajab nõrgalt happelist kuni neutraalset huumuserohket parasniisket kerget kuni keskmist saviliivmulda. Kasvab hästi kuivendatud soomullal ja veekoguäärsel lammimullal. Teda paljundatakse seemnetega ja sibulatega. Seemnest kasvatatakse kõigepealt tippsibulad, järgmisel aastal nendest omakorda tarbesibulad. Sibula keemilisest koostisest johtuvalt rühmitatakse sibulasordid kibedateks, poolkibedateks ja magusateks. Taimes on väävlit sisaldavat eeterlikku õli (annab eripärase lõhna ja maitse) fütontsiide, saponiine, õun-ja sidrunhapet. Sisaldab kuni 14% suhkruid, C-vitamiini, karotiini, mineraalaineid. Kui tarbesibulat soovitakse saada samal aastal, peab seemne külvama märtsi teisel poolel. Maikuu teisel poolel tuleks istutada taimed peenrale. Sealjuures on tähtis, et istutussügavus oleks täpselt sama, kui oli istikukastis. Sügavamal ei moodustu korralikku sibulat. Kiirekasvulisi sorte võib külvata otse peenrale, kuid siis sõltub saak ilmaoludest. Kui on soov kasvatada tippsibulat, tuleb kevadel esimesel võimalusel (aprillis või mai algul) külvata seeme peenrasse. Tippsibul tuleb maha panna maikuu teisel poolel. Ainult ilutaimedena kasvatatakse erinevaid lauke, neist mõned näited.
Turkmeenia lauk (A. christophii) õitseb mais-juunis. Vajab päikeselist viljaka pinnasega kasvukohta. Taime kõrgus ca 30 cm, istutussügavus 20 cm ja sibulate vahekaugus 30 cm. Talvekate pole tingimata vajalik, kuid soovitav kohtades, kus ei kogune talvel lund.
Karatau lauk (A. karataviense) on parim lauk potis kasvatamiseks. Õisik on meeldiva maheda lõhnaga. Eelistab päikeselist kuni poolvarjulist hästiõhustatud pinnasega kasvukohta. Taime kõrgus on u 10 cm, istutussügavus 15 cm ja taimede vahe 20 cm. Talvekate on soovitatav.
Hiidlauk (A. giganteum) on keskvarane püsilill, mis sobib kasvatamiseks päikeselisel kuid tuulte eest kaitstud sõmera ja viljaka pinnasega kasvukohal. Kõige kõrgem lauk. Erilise lõhnaga tõrjub aias mutte ja mügrisid. Talvekate pole tingimata vajalik, kuid soovitav kohtades, kus ei kogune talvel lund.
Kuldlauk (A. moly) õitseb mais-juunis. Eelistab hästiõhustatud viljaka ning parasniiske pinnasega päikeselist kuni kergelt varjutatud kasvukohta. Sobib hästi lõikelilleks. Efektne istutatud gruppidena. Talvekate on soovitatav.
(A. flavum) e. kollane lauk sobib oma sidrunkollaste hõrekobarjate õitega suurepäraselt kasvatamiseks peenras äärelillena, heki- ja aiapiirde ääres ja mujal. Taim kasvab kuni 20 cm kõrguseks. Kasvuks vajab päikeselist, viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Vaenlasteks on sibulakärbes, varreuss, sibula valgemädanik ja roosteseen. Paljundatakse seemnetega. Kindlamini talvitub katte all. Lõhnab meeldivalt.
(A. ’Purple Sensatsion’) e. aedlauk sarnaneb üsnagi hiidlaugule, olles viimasest siiski kasvult madalam (kasvab kuni 1 m kõrguseks) ja õisiku värvilt sügav – purpurne. Soovitav kasvatada tugevate tuulte eest varjatud paigal. Õis on meeldiva lõhnaga.
- caereleum syn. A. azareumtuntud ka kuitaevassinine lauk, kasvab kuni 60 cm kõrguseks. Eelistab päikeselist, viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Õied meeldiva lõhnaga. Talvekate on vajalik. Paljundatakse tütarsibulatega või ka seemnetega.
(A. ostrowskianum syn. A. oreophilum) ehk mäestikulauk kasvab looduslikult Kesk-Aasias, kus taime kutsutakse ka mägede armastuseks. Hõrekobarjas õisikus asetsevad purpursed mahedalõhnalised õied avanevad juuni algul. Taim kasvab 15 – 25 cm kõrguseks. Nagu kõik teisedki laugud, eelistab päikeselist, viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Vaenlasteks on sibulakärbes, varre uss, sibula valgemädanik ja roosteseen. Kindlamini talvitub katte all.
Nectaroscordum tripedale e. A. roseum ssp persicum, syn.siculum ehk pärsia mesilauk, õitseb alates juunist. Õisik on meeldiva maheda lõhnaga. Eelistab hästiõhutatud, vett läbilaskva ning viljaka pinnasega päikeselist kuni kergelt varjulist kasvukohta. Efektne on istutatult gruppidena aias, kiviktaimlas ja mujal. Suurepärane lõikelill. Võib jääda samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest, kuid vajab talvekülmade eest kaitseks katmist turba-, puulehtede- või kuuseokstega. Talvekate pannakse peale pärast pinnase külmumist ning eemaldatakse kevadel, kui päevane õhutemperatuur on püsivalt üle null kraadi. Paljundatakse tugevalt täis kasvanud mugulsibula pesakonna jagamise teel ning istutatakse kohe uuesti maha.
Kuldlauk – säravkollaste õitega kaunitar
- juuni 2011 Maakodu
Astrid Lepik
Säravkollaste õitega kuldlauk on kaunis nii peenras kui vaasis.
Laukude perekond on esindatud enam kui 700 liigiga. Lõuna- ja Edela-Euroopas ning Vahemeremaades looduslikult kasvav kuldlauk (Allium moly) kuulub lauguliste perekonda ning on üks väheseid kollaseõielisi lauguliike.
Kuldlauk on madalakasvuline, taime kõrguseks jääb umbes 20 cm. Tema püstised lehed on sinakasrohelised. Tähtjad, kuldkollased õied on koondunud kuni 40 õielistesse sarikõisikutesse, millede läbimõõt võib olla kuni 7 cm. Keraja sibula läbimõõt on umbes 2 cm.
Oma säravkollaseid õisi näitab kuldlauk juuni keskpaigast kuni juuli keskpaigani. Õitsemisaja algus ja kestvus sõltuvad sel perioodil valitsevatest ilmadest. Kui on soe ja kuivapoolne, alustab taim õitsemist varakult ning õitseaeg jääb lühemaks.
Vähenõudliku taimena pole kuldlaugu kasvatamine raske. Kasvukoht võib olla nii päikeseline kui poolvarjus. Päikselisel kohal kasvatades jälgida vaid, et sademetevaesel ajal saaksid taimed regulaarselt kastetud. Liiga kuivas mullas närbuvad ja koltuvad lehed ruttu ning õieilu jääb kasinaks. Kasvukoha muld võiks olla kerge, keskmise toitainetesisaldusega ja vett hästi läbilaskev.
Väetamisega ei maksa üle pingutada, piisab, kui kevadel-sügisel lisada peenrasse sõelutud kompostimulda. Talvekate pole oluline, kuna sibulad talvituvad võrdlemisi hästi. Kehvapoolne, kui mitte öelda halb on talvitumine juhul, kui taimed on istutatud mulda, kuhu kevadel ja sügisel kogunevad sademeteveed.
Kui kuldlaugu puhmik on liiga laiaks kasvanud ja õitsemine kasinaks muutunud, on paras aeg taimi ümber istutada. Üldjuhul tulekski ümberistutamist ette võtta umbes 3-4 aasta tagant. Istutamiseks on parim aeg sügis, aga õnnestub ka, kui seda teha varakevadel. Sibulad on paras istutada umbes 10 cm sügavusele.
Kuldlauke võib kasvatata nii kiviktaimlas kui püsikupeenrais kuhu nad istutatakse kas rühmadena (jälgida vaid, et kaunite õitega taimed ei jääks kõrgekasvuliste taimede varju) või peenra ääristajaina. Peenra ääristajaina kasutades võiks koltunud lehtede hilisemaks varjamiseks istutada taimede vahele mõned lopsakad suvelilled.
Vaatamata oma väheldasele kasvule ja iseloomulikule küüslaugu lõhnale on kuldlauk ka hea lõikelill. Vaasi lõikamiseks on parim aeg siis, kui umbes pooled õitest on avanenud.
Karulauk – tervistav kevadekuulutaja
- mai 2013 Maaleht
Toivo Niiberg, Räpina Aianduskooli kutseõpetaja
Juba müüakse turuväravas laiadest piklikest lehtedest koosnevaid punte, mis lõhnavad nagu küüslauk – tegu on karulauguga.
Tegelikult on karulauk (Allium ursinum L.) Eestis kolmanda kategooria kaitsealune taim ning tema korjamine loodusest ja ka turustamine on keelatud. Küll tasuks teda külvata ja kasvatada enam koduaedades.
Karulaugu seemneid saab osta seemnekauplustest. Karulauk on 15−40 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars on kolmekandiline ning taim õitseb mais ja juunis. Tema õied on valged või roosad ning lõhnavad. Looduslikult kasvab karulauk salumetsades.
Karulauku kasutatakse toidu-, ravim- ja dekoratiivtaimena ammustest aegadest peale. Toiduks tarvitatakse noori võrseid ja lehti värskelt (salatiteks), aga ka maitseainena marineeritult, hapendatult, soolatult ja kuivatatult.
Karulauk omab tugevat antibakteritsiidset ja toniseerivat mõju ning on efektiivne ka igemehaiguste, arteroskleroosi, hüpertoonia ja ainevahetushäirete raviks.
Rahvameditsiinis kasutatakse karulauku palaviku, reuma ja köha puhul ning skorbuudi ja atero-skleroosi raviks, kilpnäärmehaiguste puhul ning rögalahtistava vahendina. Tal on toniseeriv ja peptolüütiline ning kergelt diureetiline mõju.
Karulaugust tehakse pirukatäidiseid, lisatakse liharoogadele, antakse lauale suupistena. Selleks et eemaldada tugevat lõhna, valatakse karulauk enne soolamist või hapendamist üle kuuma veega.
Karulauku kogutakse kevade lõpul, kõige suurema vitamiinidefitsiidi ajal, lõigates ära taime kogu maapealse osa. Karulaugus on C-vitamiini 10−15 korda rohkem kui sidrunis või apelsinis. 100 g karulauku annab 35 kcal energiat.
Vegetatsiooniperiood on karulaugul lühike. Lehed kasvavad täis kohe pärast lume sulamist 24−29 päeva jooksul. Õisikuvars moodustub juuni algul, õitsemine algab kuu keskel. Vegetatsiooniperiood lõpeb augusti algul.
Karulauk paljuneb üldiselt vegetatiivselt, kuid paraku on paljunemisjõudlus väike. Igal aastal kasvab ühest sibulast ainult kaks. Seega on karulauku õigem paljundada seemnest. Enne külvi peab seemne stratifitseerima, leotades seemneid 3−4 tundi vees ja pannes niiske riide sisse. Seejärel hoida seemneid suletud purgis ja külmkapis +4° juures umbes kaks kuud. Alles siis võib seemned mulda panna. Külvata võib ka sügisel (n-ö talve alla). Agrotehnika on sel juhul sarnane söögisibula omaga.
Kasvukohale istutatakse taimed vahekaugusega 20 x 20 cm. Karulauk talub edukalt ka poolvarju ning teda võib kasvatada dekoratiivtaimena. Tõusmed ilmuvad seemnetest alles teisel aastal pärast külvi. Aprillis moodustub kaks lehte, juunis kasv katkeb. Sügiseks tekib uinuv pung, millest arenevad lehed. Alles kolmandal aastal taim haruneb ja neljandal õitseb.
Toite karulaugust
Lohutuseks neile, kelle aias karulauk ei kasva − samades retseptides võib karulaugu asemel kasutada ka noori taliküüslaugu lehti.
Kevadine turgutav salat
– 200 g värskeid nurmenukulehti
– 100 g karulaugulehti
– 100 g noori naadilehti
– 1−2 sl taimeõli
– 2−3 sl veiniäädikat
– maitsestamiseks soola, suhkrut või mett
Peske lehed, nõrutage ja lõigake peenteks ribadeks. Segage hulka taimeõli, veiniäädikas ning maitsestage soola ja suhkruga. Tõstke salat pooleks tunniks külmikusse, seejärel segage veel kord hoolikalt läbi ning serveerige.
Karulaugu ja keedetud peedi salat
– keskmine keedetud peet
– peotäis karulauku
– poole sidruni mahl
– 1 sl peeneks riivitud mädarõigast
– 1 sl taimeõli
– maitseks soola
Riivige peet jämedalt, segage hulka kõik muud koostisained, maitsestage.
Karulauk kodujuustu ja Kreeka pähklitega
– 200 g kodujuustu,
– 100−150 g peenteks ribadeks lõigatud karulaugulehti
– 1 dl jämedalt purustatud Kreeka pähkleid
– 1 dl hapukoort või jogurtit
– maitseks veidi soola
Segage kodujuust ribadeks lõigatud karulaugulehtedega, lisage Kreeka pähklid, maitsestage soolaga ning segage hulka hapukoor või jogurt.
Kevadine karulaugusupp
– 1 l aedvilja- või kanapuljongit
– 3−4 keskmise suurusega kartulit
– 2−2,5 dl peenteks ribadeks lõigatud karulaugulehti
– 1−2 keedetud muna
– 2 dl hapupiima või kefiiri
– 1 sl peenestatud peterselli
Keetke kuubikuteks lõigatud kartuleid 5−10 minutit puljongis. Seejärel lisage peenteks ribadeks lõigatud karulauk ja keetke veel mõni minut. Serveerige taldrikul koos keedetud munaviiludega, valage juurde hapupiima või kefiiri, segage ning maitsestage soolaga.
