Kuslapuu (Lonicera) perekonda kuuluvad enamasti suvehaljad, harva igihaljad vastakute lühirootsuliste lihtlehtedega põõsad ja puitliaanid. Liaaniliikidel võrse tipmised lehed tihti alusel kokku kasvanud ja võrset ratasjalt ümbritsevad. Osadel liikidel võrsed säsiga, osadel õõnsad. Õied on tavaliselt kahekaupa või liaaniliikidel tavaliselt 6 kaupa männasjalt, viietised, meerikkad, värvuselt valgest kuni punaseni, paljudel liikidel tugevalõhnalised. Viljad on ühe kuni paljuseemnelised mahlakad marjad, millised tihti kahe- või enama kaupa kokkukasvanud, värvuselt valgest kuni mustani, sinist värvi viljadega liikidel enamasti söödavad. Perekonnas umbes 180 liiki, kasvades põhjapoolkera parasvöötmes. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju teeb väänduvate liikide juurestikule külm, lumeta talv, külmakahjustuste vähendamisele aitab kaasa maapinna multšimine.

Sinine kuslapuu (L. caerulea) 1 (1,5) m kõrgune püstine kodumaine tugevate võrsetega põõsas kasvab Põhja-Euroopast idasuunas kuni Kaug-Idani, lõunasuunas Kesk-Euroopani, kasvades lubjarikastel ja valgusküllasematel kasvukohtadel, hõredate puistute alusmetsarindes jne. Meil esineb enamasti looaladel Põhja-, Lääne- ja Loode-Eestis. Kultuuris pikka aega tagasi. Võrsed punakaspruunid, pruunikarvased, säsi valge, võrsete koor kestendav, vanemad võrsed tume- kuni mustjaspruunid, pungad peaaegu risti võrsega, neid on rohkesti. Lehed ovaalsed, tömbitipulised, paksud, nahkjad, 3…8 x 1…4 cm, hallikasrohelised, alt pehmekarvased. Õied kahekaupa lehtede kaenlas, lehterjad, kuni 1,5 cm pikad, lühiraolised, kollakasvalged, väljast karvased. Viljad kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised, kaetud härmatisega, sisaldades umbes 30 seemet, meenutavad maitselt sinikamarju, söödavad. Sinisest k. saab istutada hekke või kasutada teda üksik- ja grupiistutustel. Talub varju ja tagasilõikust, eelistab lubjarikast parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Kuna on väga tihedavõrseline, siis pakuvad hekid ka lehtedeta ajal tuulevarju ning kaitset. Tasuks senisest palju enam kasutada haljastuses. var. altaica (L. altaica Sweet) – altai k.; püstine põõsas, võrsed karvased; lehed piklik-elliptilised, tömbid kuni teravatipulised, 4…7 cm pikad, mõlemalt küljelt karvased; õiekroon väljast karvane, tolmukad pole kroonist väljaulatuvad; viljad ümarad; Põhja-Euroopa kuni Jaapan; var. edulis– söödav kuslapuu; võrsed karvased; lehed piklik-lantsetjad, karvased; tolmukad kroonist väljaulatuvad; õied kreemikasvalged; viljad kuni 2 cm pikad, piklikud, kaetud härmatisega, tumesinised, hapukad, meenutavad maitselt sinika vilju, 0,3…0,5 gr, VI; Ida-Siber, Kaug-Ida. Siberis (Siberi Aiandusinstituut) tegeldakse ulatuslikult sordiaretusega, mitmeid sorte katsetatakse Pollis, samuti Lätis, Salaspilsi botaanikaaias; ’Zoluška’ – mari kuni 0,7 g, väga magusamaitselised; ’Tomitška’ – kõrgekasvuline, mari, 0,7…0,8 gr; ’Baktšarskaja’ – kõrged kuni 2 m põõsad; suured marjad, hiljavalmiv; ’Roksana’ – suured marjad, C vitamiinirikkad; ’Pavlovskaja’; ’Amfora’; ’Fialka’  Sordid: ’Viridifolia’ – punaste võrsetega püstine põõsas; lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, tipp ja alus ümarad, 1,5…3 cm pikad, pealt erkrohelised, alt heledamad ja lühidalt karekarvased; õied paksud, kuni 1 cm pikad.

Harilik kuslapuu (L. xylosteum) puidul head tugevusomadused. Rahvapärased nimetused kohlap, kuusmapuu, kukepuu, takispuu, kuusmann jne., milledest mitmed viitavad sellele, et tiheda alusmetsapõõsana on ta üsna takistav ja tülikas põõsas metsas toimetades. Tavaliselt 1….2 (3) m kõrguseks kasvav püstine ja tugevasti hargnevate peente võrsetega suvehaljas kodumaine põõsas kasvab üle kogu Euroopa ja Põhja-Aasia kuni Amuuri oblastini Venemaal, edenedes hästi niiskematel, toitainerikastel muldadel (laane- ja salumetsades) alusmetsarindes. Pikka aega kultuuris. Hübridiseerub tatari k. vt. L. tatarica; Hübridiseerub kollaseõielise kuslapuuga vt. L. chrysantha. Võrsed hallikarvased, pungad võrsest eemalehoiduvad, koonilised, karvased, seriaalsed, võrsed seest õõnsad. Lehed munajad kuni ovaalsed, 3…7 x 2…6 cm, ripsmelise servaga, pealt hajusalt karvased, alt pehmekarvased, leheroots alla 1 cm pikk. Õied kahekaupa lehtede kaenaldes, kroon lehterjas, kahehuuleline, kuni 1,5 cm pikk, kollakasvalge punaka varjundiga, õitsemise lõppedes kollane, lõhnata. Viljad kerajad, paarikaupa koos paiknevad tumepunased kuni 0,7 cm läbimõõdus marjad, nõrgalt mürgised, maitsevad lindudele, 1000 seemne mass umbes 5 g. Liik on väga vähenõudlik, leppides tagasihoidlike kasvutingimustega. Külmakindel, linnatingimusi taluv, tuult, kuivust, varju ja mulla soolsust taluv, samuti talub kärpimist metsloomade poolt ja tugevat tagasilõikust. Hea meetaim. Juurestik maapinnalähedane, kuid tihedate narmasjuurtega. Annab hõlpsasti juurevõsu. Puit nagu öeldud tugev, lülipuiduline, kollakaspruun, tihe ja kõva, valmistatakse väikseid tarbeesemeid, rehapulki, puitvarnasid, jalutuskeppe jne. Vilju on kasutatud rahvameditsiinis kõhuhädade puhul lahtistina. Sordid: ’Compacta’ (’Nana’; ’Emerald Mound’) – kuni 1,5 m kõrguseks kasvav poolkerajas, aeglasekasvuline põõsas, tihedam kui põhiliik; ’Hedge King’ – tihe, madal ja kompaktne kasv.

Alpi kuslapuu (L. alpigena) – hallikooreliste võrsetega suvehaljas kuni 2 m kõrguseks ja sama laiaks kasvav põõsas on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, kasvades sealsete mäestike mägede nõlvadel ja eriti pöögimetsade alusrindes. Võrsed nõrgalt neljakandilised, rohekad, karvased. Lehed piklikud kuni elliptilised, 6…10 x 3…5 cm, ümardunud kuni laikiilja alusega ja teritunud tipuga, leheserv ripsmeline, pealt tumerohelised ja veidi läikivad, alt heledamad, läikivad, noorelt karvased. Õied tumepunased, tuhmid, kahehuulelised, kuni 2 cm pikad, meerikkad, väljastpoolt kaetud pruunika kirmega, pikkadel (kuni 5 cm) õieraagudel. Viljad säravpunased, meenutavad väikesi kirsse kuid piklikumad, nõrgalt mürgised. Ilusa tumerohelise läikiva lehestikuga ja dekoratiivsete õite ning viljadega talvekindel liik meil laiemalt kasvatamiseks. Võib istutada nii üksikpõõsastena kui grupiti, talub varju. Vajaks enamat kasutamist. f. nana – põhiliigist poole madalama kasvuga, lehealus ja – roots karvased; õied tumepunased ja väiksemad. Sordid: ’Macrophylla’ – lehed põhiliigist suuremad, täiesti paljad, kandelehed väikesed, õied väljast paljad.

Lõhnav kuslapuu (L. caprifolium) on suvehaljas, kuni 5 m kõrguseni väänduv tugevakasvuline põõsas, pärit Euroopa kesk- ja lõunaosast, ulatudes Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse, kasvades lehtpuupuistute alusrindes, metsaservadel, võsastikes, kaitseistandikes jm. Võrsed kollakaspruunid, veidi läikivad, hõrekarvased. Lehed laielliptilised kuni ovaalsed, 4…10 x 2…6 cm, pealt tumerohelised, paljad, alt sinakad, noorelt karvased, lühirootsulised, ülemised lehepaarid alusel kokkukasvanud. Õied kuuekaupa männastes võrsete tippudes, 3…5 cm pikad, seest kollakasvalged väljast tihti punakad, karvased, õhtuti tugevasti lõhnavad, nektaririkkad, puhkevad mais-juunis. Viljad kuni 8 mm läbimõõdus, oranžpunased. Liik on lubjalembene, vastupidav ja dekoratiivne. Eelistab parasniiskeid muldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Juurestik peaks jääma päikesevarju ja niiskemasse mulda. Haljastuses lehtlate, seinte, tugimüüride haljastamisel aga ka pinnakattetaimena kasutatav. Talub kärpimist, tugevakasvuline. Varjus ei õitse, kasvatab vaid vegetatiivset osa. Sordid: ’Pauciflora’ – õiekroon väljast purpurjas, seest kollakasvalge, 2…3 cm pikk; ’Praecox’ – lehed heledamad, rohkem hallikasrohelised; kõige varasem õitseja, õiekroon kahvatupunane kuni puhasvalge, hiljem tuhmkollane.

Peitõieline kuslapuu (L. involucrata) – tihedavõrseline, kuni 1,5 m kõrguseks sirguv püstine põõsas kasvab laialdaselt Põhja-Ameerika lääneosas alates Alaskast kuni Mehhikoni, alusmetsas ja metsaservadel. Võrsed neljakandilised, hallikasrohelised, paljad. Lehed munajaselliptilised kuni pikliklantsetjad, 5…10 x 2…6 cm, teritunud tipu ja laikiilja kuni ümara alusega, alt noorelt karvased, pealt tumerohelised. Õied paarikaupa lehtede kaenaldes, torujad, kuni 1,5 cm pikad, kollakad, kandelehed punakad, karvased. Viljad läikivad, punakasmustad, ümbritsetud laiade tumepunaste tagasikäändunud kandelehtedega. Dekoratiivne kuslapuuliik, milline sobib hästi hekitaimeks, taludes kärpimist ja poolvarju. On kasvutingimuste suhtes leplik, ilusate õite ja eriti dekoratiivsete viljadega. Silmatorkav ka üksikpõõsana või grupiti istutatult. var. flavescens (L. flavescens) – kuni 12 cm pikkuste lantsetjate paljaste heleroheliste lehtedega; f. humilis Koehne – Kolorado mäestikust pärit, noorelt karvaste võrsetega madal, kuni 60 cm kõrgune väiksemate lehtede ja veidi punakate karvaste õitega põõsas; f. serotina – umbes 1 m kõrgused paljaste lehtede ja oranzkollaste õitega ja alles VII-VIII õitsevad põõsad, viljade kandelehed pole tagasikäändunud; Sordid: ’Lycsele’ – suurte tumeroheliste lehtedega, varakult lehtiv püstja kasvuga hea hekipõõsas.

Ledebouri kuslapuu (L. ledebourii) on umbes 1,5 m kõrguseks kasvav suvehaljas, püstine tihedavõrseline põõsas kasvab looduslikult USA lääneosas, põhiliselt Kalifornia osariigi piires. Võrsed noorelt neljakandilised, paljad kuni hajuskarvased. Lehed munajaspiklikud kuni piklikud, 6…12 x 2…6 cm, teritunud tipuga ja laikiilja kuni ümardunud alusega, pealt tumerohelised, läikivad, paljad, alt heledamad ja pehmekarvased, leheroots 0,3…0,5 cm pikk. Õied paarikaupa lehtede kaenaldes, 1,5…2 cm pikad, kollakad kuni punakasoranžid, õisikuraod punased. Viljad mustjaspunased, läikivad, umbes 1 cm läbimõõdus, ümbritsetud punakate kattelehtedega. Liik talub varjulist kasvukohta ja on meie oludes enam-vähem külmakindel. Talub pügamist kuid tore kasutada põõsaid üksikasetuses.

Maacki kuslapuu (L. maackii) on suvehaljas, kuni 5 m kõrgune sirgete helehallide võrsetega põõsas kasvab Hiina põhjaosas, Korea poolsaarel, Jaapani põhjaosas, Venemaa Kaug-Ida osas tamme ja jalakapuistute alusrindes ning jõgede kallastel. Vanemas eas vihmavarjutaolise kujuga. Võrsed noorelt lühikarvased, pungad väikesed, karvased, tihti seriaalsed. Lehed munajas-elliptilised, 5…8 x 2…3,5 cm, teravneva tipuga, aluse osas ahenev või harva ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt heledamad, mõlemalt küljelt roodude nurkadest karvased. Õied paarikaupa lehtede kaenaldes, 2-huulelised, valged, lõhnavad, lühikestel karvastel õieraagudel. Viljad kerajad, kuni 7 mm läbimõõdus, säravpunased, vabad. Liik on täiesti külmakindel, kindlasti üks dekoratiivsemaid, hea meetaim. Õitsedes kaetud rikkalikult valgete õitega, sügisel punaste marjadega, millised jäävad põõsastele ka pärast lehtede langemist. var. podocarpa – kasvab rohkem laiuti; lehed laiemad, munajad, teritunud tipuga, tumerohelised ja hästi karvased; õied väiksemad; viljad punased, dekoratiivsed. Sordid: ’Erubescens’ – eelmise teisendiga sarnane, kuid õied roosaka varjundiga; ’Red Rem’ – haiguskindel, rikkalikumalt viljuv ja viljad püsivad talvel põõsal kauem kui põhiliigil.

Tatari kuslapuu (L. tatarica) – püstine, tihedavõrseline kuni 3 (4) m kõrgune kollakashallide okstega kõrgem põõsas või harva ka madalam puuke kasvab looduslikult metsaservades ja hõredamas alusmetsarindes Kagu-Euroopast üle Lääne-Siberi kuni Ida-Siberini, ulatudes ka Kesk-Aasiasse. Eluiga 60….80 aastat. Sordid: ’Alba’ – ümar, tugevasti karvaste võrsetega põõsas; õied valged, äraõitsenult kollakad, rikkalikult õitsev ja tugeva meeldiva lõhnaga; ’Arnoldiana’ – rippuvate okstega põõsas; lehed hallikasrohelised, 2…3 cm pikad, pikliklantsetjad; õied puhkedes valged roosaka varjundiga, hiljem puhasvalged, peaaegu 3 cm läbimõõdus; ’Rosea’ – heleroosade kuni lihakarva õitega, millised pleekivad õitsedes kiiresti kollakaiks. Kuslapuudest kindlasti üks enamkasutatud liike, alates vanade mõisaparkide haljastuses kuni linnade haljasaladeni. Vähenõudlik kasvutingimuste suhtes, eelistades siiski päikeselist kasvukohta. Sobib nii vabakujulisteks kui pügatavateks hekkideks, lausistutusteks ja üksikpõõsastena. Talub hästi linnatingimusi, on tolmule ja gaasile resistentne, talub kloriide. Paljundatakse seemnetega ja võrsikutega, annab põõsaid vigastades ka juurevõsu. Põõsaste dekoratiivsust vähendab suve teisel poolel lehtede nakatumine jahukastesse ja samuti haigestuvad põõsad teatud viirushaigusesse, mille tagajärjel kuivavad ja kõverduvad võrsete tipud. Rikkalik sordivalik: ’Alba’ – õied puhasvalged; ’Alborosea’ – õied suured, heleroosad; ’Angustifolia’ – piklikmunajate kuni –lantsetjate lehtede, helepunaste, valgeservaliste väikeste õitega sort; ’Arnold Red’ – õied suured, kuni 2,5 cm laiad, tumepunased, viljad kuni 1 cm läbimõõdus, tumepunased; ’Discolor’ – õied seest heleroosad, serv ja pealmine külg karmiinpunased, viljad oranzid; ’Fenzlii’ – lehed kollasekirjud; ’Gracilis’ – õied suured, valged, roosaka varjundiga; ’Grandiflora’ – on kõigist sortidest tugevamakasvulisem, lehed puhkedes helerohelised, õied väga suured, puhasvalged; ’Nana’ – kääbusja kasvuga väikeste roosade õitega rikkalikult õitsev sort; ’Punicea’ – meenutab sorti ’Rosea’ kuid õied ühevärviliselt roosad; ’Rosea’ – õied kuni 2 cm läbimõõdus, heleroosad, viljad tume-sarlakpunased; ’Sibirica’ – väikeselehine, laia valge servaga tumepunased õied kuni 2 cm läbimõõdus; ’Splendens’ – tumepunaste pungade ja õitsenult roosakaspunaste õitega sort; ’Zabelii’ – tugevakasvuline 3…4 m kõrgune ja sama laiuv põõsas säravalt purpurpunaste õitega ja helepunaste viljadega; ’Virginalis’ – õied suured ja puhasvalged, viljad sarlakpunased.

Väänduv kuslapuu (L. periclymenum) kasvab erinevatel andmetel 2…6 meetri kõrguseks. Õied kuni 5 cm pikkused kreemvalged, pealt mõnikord roosakad. Vanemad õied on tumedamad. Õitseb  juulist septembrini. On hinnatud väga pika õitsemisaja tõttu. Õied lõhnavad tugevasti, eriti õhtuti. Meeldiv lõhn meelitab kohale palju nektarist toituvaid putukaid (mesilasi, liblikaid jne). Väänduvat kuslapuud on aedades ammustest aegadest kasutatud. Pinnase suhtes on üsna ükskõikne. Ta on nõus kasvama nii tugevasti aluselises kui ka happelises pinnases. Loomulikult ei ole tavaline aiamuld talle vastumeelne. Eelistab olla nii, et tema juured oleksid mõnusas jaheduses (varjualal), aga kõik ülespoole pürgivad väädid saaksid peesitada päikeses. Vähenõudliku taimena on nõus kasvama ka varjulises kohas. Paraniiske muld meeldib talle väga, aga täielikult juurdunud taim kannatab välja ka pikema põuaperioodi. Punased viljad on nõrgalt mürgised, aga tõsise mürgistuse saamiseks peab neid hulgakaupa manustama. Kuna nad ei ole eriti maitsvad, siis oleks marjade isukas söömine omaette vägitegu. Väänduva kuslapuu mitmesuguseid osiseid on aegade hämarusest alates kasutatud rahvameditsiinis erinevate tõvede tohterdamiseks. Paraku väga kuulus ravimtaim ta siiski ei ole. Talvitumisega ei tohiks väänduval kuslapuul probleeme olla. On mõned laialtlevinud sordid: ‘Belgica’ – ka ‘Belgica Select’ – varase õitsemisega sort, esimene õilmitsemislaine tuleb esile juunis, teine puhang langeb suve lõppu, algul oranzid viljad värvuvad sügiseks punaseks, õied on seest kollakad, väljast tumeroosad kuni punased, lõhnavad tugevasti; ‘Graham Thomas’ – sarnaneb liigiga, õied on kreemkollased ja lõhnavad tugevasti, viljad on oranzhpunased, on teistest sortidest pikem; ‘Sweet Sue’ – eelmisega väga sarnane sort, õied on pisut suuremad ja ehk ka kollakamad; ‘Serotina’ – hilisema õitsemise algusega sort, tema õietorud on väljastpoolt üsna redispunased, lõhnavad tugevasti, marjad on purpurpunased, lehtedel esineb pronksjat jumet; ‘RedGables’ – ‘Serotina’-ga väga sarnane, aga kompaktsema kasvuga.

Hunnitu aroomiga lõhnav kuslapuu

  1. oktoober 2009 Maakodu

Rein Sander

Kuslapuu perekonnas on nii põõsaid kui ka ronitaimi. Tihti näeme aedades lõhnavat kuslapuud, mis mõne meetri kõrguse väänkasvulise põõsana katab seinu.

Väänkasvulistest kuslapuudest ongi meil tavalisim lõhnav kuslapuu (Lonicera caprifolium). Seina ääres tugede najal kasvab ta tavaliselt räästani, kuid võib sirguda ka kuni 5 meetri kõrguseks.

Lõhnava kuslapuu pungad puhkevad varakult, aga õnneks kergem maikuine öökülm neile liiga ei tee. Hoopis hullem on soe talv – 2007. aastal haljendas kuslapuu rõõmsalt enne krõbedaid jaanuarikülmi ning kevadel nägi välja väga niru.

Lõhnav kuslapuu hakkab enamasti õitsema jaanipäeva paiku, see kestab paar nädalat. Õied on pungades roosakad, hiljem valkjaskollased. Võrse kaks ülemist lehte on lehealusel omavahel kokku kasvanud, õiekobar asub selle kandelehe peal nagu väikesel liual.

Õied lõhnavad eriti tugevasti sumedal õhtul ja öösel, meelitades juurde surusid, kes on mihklid taime tolmeldama. Lõhnav kuslapuu õitseb rikkalikult üksnes soojas päikeselises kohas. Suve lõpus valmivad herneterasuurused oranžpunased marjad.

Lõhnava kuslapuu õied on alati kuuekaupa, selle järgi on põõsast lihtne eristada talle lähedasest väänduvast (väätivast) kuslapuust (L. periclymenum), kellel õiekobaras õisi rohkem.

Õiepungad ise on väänduval kuslapuul tugevamat punakat tooni. Õitsema hakkab ta nädalapäevad hiljem kui lõhnav kuslapuu, tehes seda rikkalikult septembrini. Ta ongi hinnatud väga pika õitseaja tõttu. Suured kollakasvalged õied lõhnavad tugevalt.

Väänduval kuslapuul ei ole kaks ülemist lehte kunagi kokku kasvanud, vaid vabad. Lehelabad on teravatipulised (lõhnaval kuslapuul ovaalsed), lehevärv tugevam läikivroheline. Väänduv kuslapuu jääb kasvult natuke madalamaks, kuid katab võrestikke ühtlasemalt.

Vähem on meil levinud Browni kuslapuu (L. x brownii). See on hübriidne liik, mille eri kloonid ja sordid erinevad õite värvi, eelkõige aga külmakindluse poolest. Õied on väljastpoolt tume- kuni punakasoranžid, seest kollased, selgelt torukujulised. Õitseb rikkalikult juunist septembrini, kasvab kuni 4 m kõrguseks.

Müügilt võib leida veel teisigi ronivaid kuslapuid. Sinakasrohelise lehestikuga Heckrotti kuslapuu (L. x heckrottii) on rohkem põõsasjas kui ronija, roosakaspunased õied lõhnavad väga meeldivalt. Tellmanni kuslapuu (L. x tellmanniana) on säravrohelise lehestiku ja kollaste lõhnatute õitega. Õitseb rikkalikult juulist septembrini.

Söödava kuslapuu marjad valmivad aias esimesena

  1. juuni 2010 Maakodu

Allikas: Targu talita arhiiv

Kalju Kask

Aias esimesena valmivad söödava kuslapuu sinised marjad on maitsvad ja sisaldavad rohkem C-vitamiini kui maasikad.

Söödava kuslapuu sordid pärinevad väga vormirohkest sinisest kuslapuust (Lonicera caerulea). Sellel looduslikult kasvaval põõsal on enamasti mõrkjad marjad. Kõik maitsvad sordid on aretatud Kaug-Idast (Kamtšatkalt, Sahhalinilt ja Siberist) korjatud marjade seemneist.

Noores eas on põõsad ke­nad, tumeroheliste lehtedega. Aastatega kasvavad nad kõrgeks (mõned sordid mehel üle pea) ja tihedaks ning põõsa külgoksad vajuvad laiali. Harvenduslõikus on niivõrd vaevaline, et seda ei tasu ette võtta, pealegi ei suurenda see marjasaaki. Tavaliselt lõigatakse ära vajunud oksad ja kärbitakse latvu.

Söödav kuslapuu on pikaealine. Kuna vananedes kaotavad põõsad esialgse ilu, soovitan istutada nad vähem silma alla jäävasse kohta.

Söödava kuslapuu piklikud, sageli ebakorrapärase kujuga sinised marjad värvivad käsi ja suud nagu mustikad. Keskmine marjakaal on 0,6–0,8 g, mõnel sordil ka 1 g. C-vitamiini sisaldavad nad 65–75 m% (milliprotsenti), mis on natuke rohkem kui maasikates.

Kuslapuumarjadest saab imemaitsvat toormoosi, kompotti ja mahla, mida võib värviks lisada igale söögile-joogile.

Aeda peaks istutama vähemalt kaks sorti, et putukad saaksid õisi tolmeldada (risttolmleja taim). Kuid olen kuulnud, et mõnes aias kannab üksikpõõsaski marju. Koduaeda võib põõsad istutada ühes reas. Kui pole vaja põõsaste vahelt läbi pääseda, võib nad panna tiheda vahega, 1–1,5 m.

Mulla suhtes on kultuur leplik, edeneb hästi ka liivmullal. Kuigi juurestik on pindmine, ulatub osa juuri päris sügavale. Seepärast ei kannata istik veepuuduse all. Pole märganud, et põud oleks neile liivmullal liiga teinud.

Üks kuslapuu iseärasus on see, et ta hakkab sügise hakul teist korda õitsema. Ehkki teist saaki sellest ei tule, arvatakse, et õitsemine vähendab järgmise aasta marjakogust.

Kahjureid kuslapuul peaaegu pole. Arvestada tuleb vaid lindude rüüstega. Esialgu ei oska nad nii varakult valmivaid marju leida, kui aga jaole saavad, võivad iga päev põõsas nokitseda.

Suve hakul võib esineda lehetäisid, kuid väga vara lõppeva kasvu tõttu noori lehti juurde ei tule ning täidele muud ei meeldi. Täide tekitatud kahju on pigem iluviga: mõned rullunud ja kollasekirjud lehed põõsal.