Kurekell (Aquilegia) on mitmeaastaste rohttaimede perekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Neid on ca 100 liiki, millest enamus on looduslikult levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Euroopas kasvab looduslikult 20 liiki. Kurekelladele on iseloomulikud dekoratiivsed kolmesõrmised lehed. Õitel on 5 värvilist tupplehte ja sama palju kannustega kroonlehti. Kurekellad vajavad kergemat, huumusrikast mulda, paljud aedsordid ka soojemat kasvukohta. Taluvad hästi poolvarju. Kurekell on talvekindel, võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks, kuid nad on suhteliselt lühiealised taimed, mille eluiga on 5…7 aastat. Paljundatakse seemnetega, mis tuleb märtsis-aprillis külvata kasti ja esimesel võimalusel pikeerida peenrasse, sest taimedel on pikad, sügavale ulatuvad juured. Hea, kui juba külvikast on tavalisest pikeerkastist sügavam. Seemneid võib külvata ka sügisel peenrasse. Kasvukohana eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist, vett hästi läbilaskva ning viljaka ja parasniiske pinnasega paika. Parim istutusvahekaugus on 30…35 cm. Seemnetega paljundamisel õitsevad teisel aastal, seeme idaneb 3…4 nädalat. Juurepuhma jagamise teel paljundades saab õisi näha juba sama aasta suvel. Püsivale kasvukohale on soovitav istutada võimalikult kiiresti, sest taluvad halvasti juurte vigastamist, kuid neil on sügav väheharunenud peajuur. Et kurekellad on risttolmlejad, peaksid seemnete kogumiseks mõeldud taimed paiknema sortide kaupa eraldi. Taimede kõrgus on enamasti 40…80 cm ja õitsevad mais-juunis, umbes kuus nädalat. Pärast õitsemist tuleb inetuks muutunud õievarred ära lõigata, eriti nendel liikidel, mis intensiivselt paljunevad. Kasvuaegse hooldamise juurde kuulub ka umbrohu kitkumine taimede ümbert ning kastmine ja väetamine. Kõik kurekellad on mürgised.
Harilik kurekell (A. vulgaris) kasvab Eestis looduslikult puisniitudel, võsastikes ja lehtmetsades. See on ainuke meil looduslikult leitav liik. Taim on tugevavarreline 50…70 cm kõrgune, pikaroodsed aluslehed on tumerohelised, alt hallikad. Õied on tavaliselt tumesinised, kuid aedades leidub ka roosa-, valge-, mustjaspunast, tumelillat värvi ja täidisõielisi vorme. Need kõik on olnud enne sordid, kuid nüüdseks juba ammu omavahel ristunud ja segunenud
Tõmmu kurekell (A. atrata) on hiljuti taandunud hariliku kurekella alamliigiks (A. vulgaris ssp. atrata), mis on 40…50 kõrgune ja pärit Alpidest ning Apenniinidest. Taim meenutab harilikku kurekella ja erineb mustjaslillade, peaaegu mustade õite poolest.
Aed-kurekell (A. x cultorum) on kõige tuntum ja enim kasvatatav. Siin on näha kahe vanemliigi mõju. Lühikeste kõverkannustega sordid on põhiliselt hariliku kurekella ja pikkade kannustega suureõielised sordid ameerika sinise kurekella (A. caerulea) ja muude lähedaste liikide järglased. Aretuses on kasutatud paljusid teisigi liike ja nende järglasi. Tulemuseks on suurte õitega erksavärvilised sordid, mis on suurepärased rühmapüsikud ja lõikelilled, kuid ei püsi vaasis kaua. Sobib kasvatamiseks püsilillepeenral ning rühmana loodusliku stiiliga avaras aias. Täidisõielistest on tuntud sordirühm ’Barlow’; erineva õiekuju ja mitmevärviliste õitega on `Biedermeieri` rühm jne. Mõningaid sorte: ’Black Barlow’ – tumedate lillakasmustjate täidisõitega, kõrgus 70…80 cm; ’Blue Barlow’ – lillakassinised täidisõied, kõrgus 60…75 cm; ’Blue Star’ – sinivalged õied; ’Crimson Star’ ja ’Red Star’ – punavalged õied; ’Koralle’ – roosade õitega; ’Kristall’ – valgeõieline; ’Nora Barlow’ – erilise välimusega täidisõileine, mille õied on lamedad ja punase-valgekirjud, õitel puuduvad kannused, kõrgus ca 50 cm; ’White Barlow’ – valgete täidisõitega, kõrgus 60…75 cm.
Kanada kurekell (A. canadensis) küündib 90 cm-ni ja liigi tunneb ära kahevärviliste õite järgi, millel on kollased tupplehed ja sarlakpunased kroonlehed ning kannused.
Kuldkollast kurekella (A. chrysantha) iseloomustavad hallikasrohelised lehed ja kuldkollased õied pikkade helekollaste kannustega.
Lehvikjas kurekell (A. flabellata) kasvab vaid 15…30 cm kõrguseks. Taimel on jäigad hallid lehed ja ilusad lillakate tupplehtede ja valgete kroonlehtedega õied. Õitseb hiliskevadel. Temast on olemas ka hästi madal, 10…15 cm kõrgune teisend jaapani kurekell (A.f labellata var. pumila, syn. A. japonica) ja selle valgeõieline vorm A. flabellata var pumila f. alba. Need madalad kurekellad sobivad hästi kiviktaimlasse, püsikupeenra serva ning potti ja on viimasel ajal üha populaarsust võitnud.
Kurekellad – graatsilised kesksuvised õitsejad
- juuli 2011 Maakodu
Astrid Lepik
Liigirikas perekond kurekell (Aquilegia) kuulub tulikaliste sugukonda. Tegemist on mitmeaastaste rohttaimedega, kes looduslikult kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes.
Oma nime Aguilegia on taimeperekond saanud ladinakeelsest sõnast aquila, mis tähendab kotkast. Õite omapärane välimus on andnud põhjust kutsuda taime inglise keelsete nimetustega nagu columbine, granny´s bonnet, doves in a ring.
Eestis kasvab looduslikult harilik kurekell (A. vulgaris), keda võib kohata valgusküllastes lehtmetsades, puisniitudel, võsastikes, teda kasvavatakse ka aedades ilutaimena. Aedades kasvavatakse peale hariliku kurekella ka mitmeid liike ning hübriidseid sorte. Kurekellade kasvukõrgus sõltub liigist ja sordist ning jääb vahemikku 20-100 cm. Õied võivad olla nii liht- kui täidisõielised. Liigist ja sordist olenevalt varieerub ka õite värvus – valged, erinevates toonides roosad, sinised, punased, violetsed, kollased ning mitmevärvilised.
Kurekelladel on kaunid kolmehõlmalised lehed ja veel kaunimad õied. Õied koosnevad suurtest värvilistest tupplehtedest ja kannusega kroonlehtedest. Õitseb juunis-juulis, on liike, kellede õitseaeg jääb maikuusse.
Kurekellad kasvavad edukamalt poolvarjulisel kasvukohal, kus on niiskepoolne ning huumus- ja toitaineterikas muld. Kui mullaniiskust on piisavalt, kasvavad kurekellad hästi ka päikeselisel kasvukohal. Väga kuivadel ja liivastel muldadel ei taha hästi edeneda. Kuigi taimed armastavad niiskust, ei talu nad siiski liigniisket kasvukohta, kuhu sagedasti kogunevad lumesulamise- ja vihmaveed. Kurekellade (eriti kõrgekasvuliste) kasvukoht võiks olla kaitstud ka tugevate tuulte eest.
Kuigi tegu on hästi talvituvate püsikutega, ei ole kurekellad pikaealised, 5-7 aasta järel tuleks taimi uuendada.
Paljundada saab kurekellasid puhma jagamise teel ja seemnetega. Kuna seemned idanevad 3-4 nädalat, oleks seemnekülviks sobiv aeg märts-aprill. Et mitte häirida taime võrdlemisi sügavale tungivat juurt, tuleks taimed pikeerimisel istutada kohe peenrasse, taime alalisele kasvukohale. Seemnest paljundatud taimedel ilmuvad õied alles teisel kasvuaastal, kevadel puhma jagamise teel paljundatud taimedel saab õisi näha juba samal aastal. Soodsates tingimustes annavad kurekellad sageli ka isekülvi.
Kurekellade kasvuaegne hooldamine ei nõua palju vaeva. Vajadusel tuleb muidugi taime ümbrust rohida ja põuaperioodil ka regulaarselt kasta. Hästi reageerivad kurekellad väetamisele ning huumus- ja toitaineterikka komposti või kõdusõnniku lisamisele.
Kurekellad sobivad nii kiviktaimlasse, püsilillepeenraisse kui loodusaeda. Et kurekellade kaunis õieilu varju ei jääks, sobivad nad paremini kokku madalakasvuliste püsikutega.
Kurekellad oma õrnade õite tõttu pikaldast transportimist eriti ei talu. Kui aga õnnestub neid korjata vaasi otse koduaiast või loodusest, seisavad nad vaasis võrdlemisi hästi. Kuna kurekellad on mürgised, tasuks vältida taimemahla sattumist limaskestadele. Vaatamata sellele on kurekella õisi ja seemneid kasutatud keskajal põletike, löövete ja kasvajate ravimiseks, ta on olnud kasutusel ka kui afrodisiakum ehk armukire tekitaja.
