Kullerkupp (Trollius) – püsikute perekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Taimeperekonda kuulub umbes 25…30 rohttaime liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt põhjapoolkera arktilises ja parasvöötmes. Kullerkuppude lehed on sõrmjalt lõhestunud, kerajatel õitel on 10…16 kollast kroonjat tupplehte. Juured on tumedad, narmasjad. Kullerkupud on mõnevõrra mürgised. Eesti mandriosa niitudel leidub rohkelt harilikku kullerkuppu (T. europaeus), mida kasvatatakse ka aias. Aedades kohtab veel hiina kullerkuppu (T. chinensis syn. T. ledebourii), mis on tuntud ka ledeburi kullerkupu nime all ning avaõielist kullerkuppu (T. stenopetalus) ja nende sorte. Taimede kõrgus on keskmiselt 40…50 cm. Kullerkupud eelistavad päikeselist kasvukohta, kuid kasvavad üsna hästi ka poolvarjus ja niisket pinnast. Iluaianduses kasutatavaid liike ja sorte on sobiv kasvatada rühmiti veekogude ääres, põõsaste ees murus, samuti peenra- ja lõikelillena. Parim viis paljundamiseks on juurepuhmiku jagamise teel, kuid saab paljundada ka seemnetega. Taimed istutatakse kasvukohale mais, augustis või septembris. Võimalusel on soovitav ümberistutamiseks valida kevadine aeg, siis saavad meie kliima jaoks pisut õrnavõitu hübriidse päritoluga isendid talvitumiseks paremini valmistuda. Sobivaks vahekauguseks on umbes 40 cm üksteisest.
Aedkullerkupu (T. x cultorum) erinevad vormid on saadud peamiselt hiina- ja hariliku kullerkupu ristamisel. Aed- ja hiina kullerkupud õitsevad tavaliselt mais juunis, avaõieline kullerkupp ka juulis. Ei ole sugugi haruldane ka teistkordne rikkalik õitsemine suve teisel poolel ja isegi sügiskülmadeni välja. Kullerkuppude aiailutaimena kasvatamise eelised on: vähenõudlikkus, kerge hooldada, lehestik on ilus ka pärast õitsemist, saab kasvatada niiske mullaga kasvukohal, kus paljud teised püsikud ei taha hästi edeneda. Kullerkupu kasvuaegse hooldamise peamised võtted on; põhjalik kastmine põuaperioodidel, pinnase kobestamine lehepuhmiku all koos umbrohtude kitkumisega. Vähesel määral võib ka väetada. Multšimiseks parim aeg on hilissügis, mil multš täidaks ka talvekatte ülesannet. Sordid: ’Alabaster’ – harvaesineva kreemikasvalge õievärviga aeglasekasvuline sort kompaktse kasvukujuga, sobib hästi konteineraianduses viljelemiseks, kõrgus 45 cm; ’Fire Globe’ – küütlevate oranzhide õitega pika õitsemisajaga sort, kõrgus 75 cm, hõlpsasti konteinerites kasvatatav; ’Lemon Queen’ – sidrunkollaste ilusate täidisõitega kõrgekasvuline (80 cm) sort, väga õiterikas; ’Orange Princess’ – suurte ilus-oranzide õitega umbes 65 cm kõrguseks kasvav tore sort; ’Prichard’s Giant’ – suurte kollaste õitega kordusõitsev kuni 90 cm kõrguseks kasvav sort, väga hea lõikelilleks; ’Superbus’ – väga tumeda lehestikuga võimsakasvuline (60…90 cm) kollaste õitega sort, mis sobib soojemale niiske pinnasega kasvukohale.
Kuidas kasvatada kullerkuppe
1.juuni 2011 Maakodu
Astrid Lepik
Kaunid kullerkupud armastavad niiskust ning huumus- ja toitaineterikast mulda.
Metsaservalt või taimeärist koju toodud ning lillepeenrasse istutatud uhke kullerkupupuhmik ei pruugi aias sugugi edukalt kasvada. Eriti kui valida talle kasvukohaks päikesele avatud peenar, mis on lahja ja liivaseguse mullaga. Viimane kuivab taime jaoks kuuma suvepäikese käes liialt ära. Taim jääb kiratsema, heal juhul peab aastakese vastu ja annab tuleval kevadel üksikuid väheldasi õisi.
Meil kasvab looduslikult üks liik – harilik kullerkupp (Trollius europaeus), kes koos umbes 30 liigiga kuulub tulikaliste sugukonda, samasse sugukonda kuuluvad ka nt sinililled, ülased ja varsakabjad. Lisaks harilikule kullerkupule kasvatatakse koduaedades veel hiina kullerkuppu (T. chinensis), aasia kullerkuppu (T. asiaticus) ning hübriidse aed-kullerkupu (T. cultorum) rohkeid sorte.
Kullerkupud on madalad kuni poolkõrged mitmeaastased rohttaimed. Nende lehed on sõrmjalt lõhestunud, vars lihtne või harunenud, püstine. Keraja kujuga, umbes 3 cm läbimõõduga õied võivad olla valged, kollased või oranžid. Õitele annavad keraja kuju kroonlehelaadsed nõgusad tupplehed, mida võib olla 5-15.
Kullerkupp on niiskete ning huumus- ja toitaineterikaste kasvukohtade taim. Nii võibki meie harilikku kullerkuppu leida kasvamas niisketel märgadel aasadel, sooniitudel, oja- ja kraavikallastel, jõeluhtadel, niisketel metsaservadel. Vaid paksus metsas, kuhu ei ulatu päikesekiired, ei kasva kullerkuppe, taimele on seal lihtsalt liiga vähe valgust.
Ka koduaias tuleks kullerkuppudele leida päikeseline või poolvarjuline kasvukoht, kus oleks huumus- ja toitaineterikas muld ning jaguks piisavalt mullaniiskust, st võrdlemisi sarnane nende looduslikule kasvukohale. Mullaviljakuse parandamiseks võib taime kasvukohta multšida nii sõelutud kõdusõnniku, turba kui kompostimullaga. Sügisene multšimine aitab õrnematel kullerkuppudel ka paremini talvituda.
Põuasel suvel tagada regulaarne kastmine, vastasel korral jääb tuleva aasta õitsemine kasinaks. Kui kullerkuppude kasvukohas on kõrge mullaviljakus ning head niiskusolud, võivad need kaunid kullakerad ühel kohal kasvada probleemideta aastaid, ilma et neid oleks vaja ümber istutada.
Paljundada saab kullerkuppe puhmiku jagamise teel. Selleks on sobivaim aeg kas varakevad või sügis. Õitsvate taimede jagamisest võimalusel pigem hoiduda.
Kullerkuppe võib istutada veekogude kallastele, loodusaeda, püsilillepeenraisse, pea-asi, et seal jaguks niiskust ja muld oleks viljakas. Vältida vaid kullerkupu istutamist aladele, kus tallavad kariloomad või mida niidetakse, seda taim ei talu ja läheb üsna pea välja. Kaaslaseks sobivad teisedki mõõdukat niiskust ja toitaineterikast mulda armastavad taimed nagu võhumõõgad, kellukad, siniladvad jpt.
Õigel hetkel korjatud kullerkupud on ka head lõikelilled. Samas tuleb arvestada, et tulikaliste sugukonna esindajana on temagi mürgine ja võib põhjustada nahaärritusi.
Väga erinevatel põhjustel (taime rohke korjamine, metsastumine, maaharimine jms) on kahjuks kullerkuppude kasvukohti järjest vähemaks jäänud. Seega tuleks taime korjamisel või koduaeda toomisel käituda mõistlikult.
