Kuldvits (Solidago) – korvõieliste (Compositae) sugukonnast pärinev perekond, kuhu kuulub umbes 100 liiki. Looduslikult kasvab enamik liike Põhja-Ameerikas, vaid üksikud Lõuna-Ameerikas ja Euraasias. Eestis on looduslikult levinud ravimtaimena tuntud harilik kuldvits (S. virgaurea). Harva võib leida kraavi- ja teepervedelt või mahajäetud talukohtades ilutaimena kasvatatavaid ja metsistunud kanada kuldvitsa (S. canadensis) ja sügis-kuldvitsa (S. gigantea) või neist aretatud aedvorme ja sorte. Kuna eri vormide ja sortide päritolu täpne määramine on problemaatiline, on viimasel ajal ühendatud ilutaimedena kasvatatavad sordid ja vormid ühte liiki: aed-kuldvits, mõningate autorite järgi hübriid kuldvits (S. hybrida). Kasvutingimuste suhtes on kuldvitsad vähenõudlikud, kasvavad igasugusel aiamullal, päikeselisel kuni poolvarjulisel kohal. Rikkalikuks õitsemiseks vajavad päikeselist kasvukohta ja eelistavad liivast vett hästi läbilaskvat pinnast. Kõige lihtsam ja enamlevinud paljundamisviis on puhma jagamine. Parim aeg paljundamiseks ja istutamiseks on kevad, kuid seda võib teha ka sügisel. Liike (mitte sorte) võib paljundada seemnetega, mis külvatakse kas kevadel ette kasvatades kasti või sügisel otse peenrasse. Kuldvitsad külvavad ka ise seemneid ja just liigid ning vormid võivad muutuda niimoodi umbrohuks. Kuldvitsad on head meetaimed, täiesti talvekindlad, pika õitseajaga ja vaasis kauapüsivad lõikelilled. Lõigata tuleb siis, kui pooled õitest on alles nuppus. Hea on neid koos kasvatada samal ajal õitsevate ja sarnase kõrgusega püsikutega nagu monardad, päevakübarad, heleeniumid, leeklilled, sügisastrid, virgiinia tonditupik jne.
Aed-kuldvitsad (S. hybrida) on erinevate kuldvitsaliikide ristamisel saadud hübriidid. Moodustavad tiheda püstise kasvuga puhma, mille kõrgus olenevalt sordist on 40…100 cm. Ristamisel on kasutatud peamiselt kanada kuldvitsa, harilikku kuldvitsa ja S. shortii-liiki. Enamlevinud on kõrgemad vormid ja sordid (80…150cm), kuid viimasel ajal aretatakse rohkem madalakasvulisi sorte, mis on tuultele vastupidavamad (ei lamandu). Taime iseloomustavad vastakad lineaalsed lehed, mille pikkus ulatub 10…30 cm-ni ja väikesed kollased korvõisikud, mis on koondunud varte tippudes suurtesse tihedatesse liitõisikutesse (isegi 20…30 cm pikad). Õitsemist alustavad mõned sordid juba juuli lõpus, kuid enamasti õitsevad kuldvitsad augustist kuni külmadeni. Sobivad eelkõige kasvatamiseks rühmadena murus, kuid ka püsilillepeenardes ja madalakasvulised sordid kiviktaimlates. Sorte: ’Golden Gates’ – varakult, juba juulis õitsev, 45…60 cm kõrge sort; ’Golden Mosa’ – kuldkollase akaatsiataolise õisikuga alates juulist õitsev sort, kõrgus 70 cm; ’Goldkind’ – 60 cm kõrge; ’Lemore’ – 75 cm kõrge, laiuva õisikuga; ’Leraft’ – 75 cm kõrgune, kompaktse püstise õisikuga.
Kanada kuldvits (S. canadensis) on ammu tuntud dekoratiivtaim, mis mitmes Euroopa riigis on levinud laialt loodusesse. Õisik on püramiidjas ning alumised ja suurimad harud on kaarduvad. Taim levib nobedalt isekülvi teel. Temalt saab kollast värvainet tekstiilide värvimiseks.
Sügis-kuldvits (S. gigantea) on üks Ameerika kuldvitsaliike, mida on meil metsistununa leitud. Taim kasvab kõrgeks, isegi kuni 2,5 m kõrguseks. Vars on kuni õisikuni paljas ning õisikuharud ei ole kaarduvad, vaid püstised.
Harilikku kuldvitsa (S. virgaurea) ei kasvatata meil aiataimena praktiliselt üldse. Looduses on see tavaliselt ühevarreline ja väheste õisikutega. Aias aga, kasvõi ainult lahja mullaga nõmmeaeda tooduna, hakkab see hoopis lopsakamalt kasvama ning ajab aastate järel üha uusi õievarsi. Mõne aastaga muutub see võrratult kauniks püsikuks.
Kuldaster (x Solidaster luteus) on eriline, kahe eri taimesugukonda kuuluva taime, kaljuastri (Aster ptarmicoides) ja kuldvitsa (Solidago ssp.) hübriid. See on 50…70 cm kõrge, kitsaste lehtedega taim väikeste kuldkollaste korvõitega. Kuldaster on vastupidav ja kaunis lõike- ning rühmapüsik.
