Kuldking (Cypripedium) Kuldking (Cypripedium) on käpaliste sugukonda kuuluv taimeperekond. Perekonda kuulub 47 liiki külmakindlaid käpalisi, mille levilaks on põhjapoolkera parasvööde ja lähisarktiline vööde. Mõned liigid kasvavad Alaska ja Siberi tundras. Need suudavad taluda madalaid miinuskraade, kasvada lume all ning puhkeda lume sulades õitsele. Kuldkinga perekonna liike ohustab elupaikade hävitamine ja taimede väljakaevamine, sest sageli soovitakse teda koduaedadesse viia.
Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus L.) kuulub sugukonda käpalised, perekonda kuldking. Rahvapärased nimetused on käoking, kukulinnupätad, käopätt, neitsiking. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (20) 25…40 (50) cm. Ühe risoomi eluiga on 20…25 a. Mõlemasugulised ühe sümmeetriateljega suured õied (kuni 10 cm suurused). Õiel on suur läikiv sidrunkollane kingakujuline õõnes huul (pikkus kuni 4 cm), mille siseküljel on punakad täpid ja sooned. Ülejäänud õiekattelehed on lamedad, meenutavad teritunud paela, lillakaspruunid (nende pikkus on kuni 6 cm). Taimel on 1…3 õit, tavaliselt 2. Õite alusel on ka kandelehed, mis sarnanevad varrelehtedega. Õitseb mai lõpust juuli alguseni. Õitel on nõrk vanillilõhn, mis meelitab ligi väikeseid putukaid. Putuktolmleja. Taimel on 3…4 cm pikkune kitsas näärmekarvadega kaetud kupar. Taimel on 3…4 elliptilist teravatipulist varreümbrist kaarroodset lehte. Alumisel pinnal ja servadel on need kaetud pehmete karvadega. Lehe pikkus on 10…15 (20) cm ja laius 4…7 (9,5) cm. Maapealne vars on püstine, ümar, näärmekarvadega kaetud, alusel 3…4 lehetupega. Risoom on jäme, paljude pikkade nöörjate juurtega, harunev. Ta asetseb mullas horisontaalselt 4…6 cm sügavusel. Juured mükoriisaga. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomiharudega. Seemneid on küll palju, kuid taim paljuneb tavaliselt vegetatiivselt, sest seemned arenevad aeglaselt ja õitsemisikka jõudmiseks kulub vähemalt 15 a. Seemned on väga väikesed ja kerged ning levivad õhuvooludega. Seemnelisel paljunemisel on vajalik sobiva seene olemasolu. Levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia parasvöötmes, ka Põhja-Ameerikas. Esineb hajusalt, kuid kõikjal vähesearvuliselt. Kasvab varjukates laane- ja salumetsades, vähem soo- ja lodumetsades, puisniitudel ja põõsastikes. Lubjalembene. Eelistab huumusrikast parasniisket mulda ja poolvarju. Taime juurtel on mükoriisa, vastastikku kasulik kooselu seentega. Õisi tolmeldavad putukad, kuid osa neist ja ka juhuslikult sinna sattunuist hukkub huules, sest viimasest on raske välja pääseda. Õie huulel ootab sageli saaki kollasevärviline krabiämblik. Taime lehti söövad mitmed liblikate röövikud ja teod. Taim vajab puude varju. II kategooria kaitsealune taim. Taime ohustab nii korjamine lõikelilleks kui ka väljakaevamine koduaeda toomiseks. Looduslikest vaenlastest on ohtlikumad metssead, kes kuldkinga risoome välja tuhnivad. Taim on väga dekoratiivne ja sobib hästi iluaedadesse, kuid loodusest ei tohi teda aeda tuua. Ta on mükoriisast vähem sõltuv kui enamik teisi meie käpalisi. Vahel on teda kasvatatud ka potitaimena. Ta on ka mõningal määral mürgine. Kasutatud ravimina mitmete närvisüsteemihaiguste puhul ja närvisüsteemi tugevdamiseks. Saarlased on taime kasutanud palaviku vastu. Kaunis kuldking on ilmselt ainuke meie käpaline, kelle enamik inimesi tunneb eksimatult ära. Võib ka julgelt ütelda, et ta on meie kõige ilusam käpaline. On ju kauni kuldkinga õied kuni kuue sentimeetri suurused ja ainulaadse kujuga. Tema õiel on suur mitme sentimeetri pikkune sidrunkollane kingakujuline huul. Kuid kingal on olemas ka pikad tumedad punakaspruunid “paelad”. Kuldkinga juures torkavad silma veel suured kollakasrohelised lehed, millel on sügavasti sissevajutatud kaarjad rood.
Erinevates murretes on kinga nimeks kas pätt, kott või pastel. Enamik kuldkinga nimesid kajastavadki just õie välimust ning neis sisaldub sõna “king” erinevates varjundites. Nimi “kuldking” pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud “käokingana”. Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi “käoking” on aga juba antud ühele teisele taimele. Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking. Ja ilmselt on kaunis kuldking temasugusele iludusele ka igati vääriline nimi. Ladina keeleski tähendab tema nimi “jumalanna Aphrodite kingakest”.
Sellel “kingal” on aga ka oma tähtis ülesanne. Nimelt osaleb ta tolmeldamisel. Erksavärvilise õie või nõrga lõhna peale lendavad kuldkinga juurde paljud putukad. Nad loodavad leida mesimagusat nektarit. Nii laskuvad nad kaunile “kingakesele” või suurele õietolmuta tolmukale. “Kinga” sisemusest tuleb aga meelitav lõhn. Järsku ongi putukas lupsti “kinga” sisemuses. Kuid oh pettust, kuldkinga õies polegi nektarit! Õie sisemine külg on selle asemel hoopis limaga kaetud. Nii osutub mõnel putukal õiest väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektari vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad, mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. Putukas ei ole aga veel eluga pääsenud. Õiest välja jõudes võib teda oodata näljane krabiämblik.
Kuldking on oma ülesandega hästi hakkama saanud: tema kupardes valmib meeletul hulgal imepisikesi seemneid. Kuid kas te ka teate, kui raske on nende seemnete elu? Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.
Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa – risoom. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine.
Siiski peab teadma, et kuldking on looduskaitse all, mistõttu ei tohi teda noppida, rääkimata risoomide kogumisest.
