Kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia L.) Jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia L.) kuulub sugukonda konnarohulised (Alismataceae), perekonda kõõlusleht. Rahvapärased nimetused on kooreleht, konna-lusikas, noolelill, ressahain, veeuba. Mitmeaastane ühekojaline veetaim. Kõrgus (10) 30…80 (100) cm. Ühesugulised kaheli õiekattega kolmetised õied. Tupplehed on kuni 7 mm pikkused, munajad. Kroonlehed tuppelehtedest poole pikemad, valged, violetse alusega. Tolmukapead violetsed, silmatorkavad. Õied asuvad pikal tugeval õisikuraol kolmekaupa männases. Emasõied asuvad õisiku alumises osas ja isasõisikud ülemises. Õitseb juunist septembrini. Viljad on laia tiivaga viltused äraspidimunajad kuni peaaegu ümarad pähklikesed, mis on liitunud lühiraoliseks ümaraks koguviljaks. Koguvilja läbimõõt on 1,5…2 cm. Lehed on terveservalised, asetsevad enam-vähem juurmise kodarikuna. Esineb kolme tüüpi lehti: õhu käes olevad lehed on kolmnurkse labaga ja noolja alusega, ujulehtedest on ühed pikarootsulised, munaja kuni elliptilise labaga, alusel kahe madala hõlmaga, teised paelataolised. Veepinnale tõuseb vaid püstine kolmekandiline lihtne või veidi harunev õisikuraag. Lehed asetsevad veepiirist allpool kodarikus veidi ülestikku, alumiste lehtede kaenlast väljuvad pikad paeljad võsundid. Võsundite tipul moodustuvad sügisel talipungad, milledest kasvavad kevadel uued võsud. Risoom on lühike, arvukate narmasjate lisajuurtega. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomitükkidega ja roomavatel võsunditel moodustuvate talipungadega. Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas, kuid ka Lääne- ja Ida-Siberis. Eestis kõikjal tavaline. Kasvab veekogude kaldaosas ning seisva või aeglaselt voolava veega veekogudes. Taime võsundite tipul moodustuvad mugulad on heaks toiduks sigadele ja veelindudele. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Taimel arenevad sügisel alumiste lehtede kaenlast väljuvate võsundite tipul muguljad tõrukujulised sinised moodustised. Need on tärkliserikkad ja sobivad küpsetatult või keedetult söögiks.
Jõgi-kõõlusleht on meil küllaltki tavaline veetaim. Ta on kergesti äratuntav oma iseloomulike lehtede tõttu. Need on täiesti korrapärase kolmnurga kujuga, sageli peaaegu sirge servaga. Eriti omapärane on aga lehtede alus. Leheroots kinnitub labale peaaegu keskkohas, rootsust tahapoole jäävad aga pikad teravad kolmnurksed hõlmad. Sellist lehte pole ühelgi teisel meie taimel. Kuna jõgi-kõõlusleht kasvab sageli taimestumata veekogu kaldal madalas vees, siis torkab tema lehe kuju ka hästi silma.
Tegelikult näeme me aga tavaliselt vaid ühte osa jõgi-kõõluslehe lehtedest. Peale nende huvitava välimusega lehtede võib tal esineda kuus erinevat lehekuju. Neist üldisemad on siiski kolm. Kirjeldatud lehekuju on iseloomulik veepinnast kõrgemal, õhus kasvanud lehtedele. Kuid vee sees on tal hoopis teistsugused lehed. Ühed neist meenutavad veidi veepealseid lehti. Nad ei ole aga nii kolmnurkjad ning on vaid väikeste hõlmadega lehe alusel, pikema rootsuga. Teised veesisesed lehed erinevad aga ülejäänud lehtedest tunduvalt. Need meenutavad hoopis pikka paela. Viimaste pikkus võib ulatuda isegi enam kui kaheksakümne sentimeetrini.
Kuid lehed pole ainsad, mis jõgi-kõõluslehe juures huvi võiks pakkuda. Sel taimel on näiteks ilusad valged lillade tolmukatega õied. Eriti huvitavad moodustised peituvad jõgi-kõõluslehel aga vee sees. Tal kasvavad sügisel alumiste lehtede kaenlast välja võsundid, mille tipp pakseneb ning meenutab mugulat. Võsundite tipul moodustuvad tõrukujulised ja omapäraselt siniselt värvunud mugulad on tegelikult talipungad, millest kevadel kasvavad uued kõõluslehe taimed. See on jõgi-kõõluslehe oluline paljunemisviis seemnelise kõrval. Kuid neis mugulates on peidus ka noore taime esmaseks kasvuks vajalikud toitained, eelkõige tärklis. Pole raske arvata, mis võiks inimesel olla kasu tärkliserikastest mugulatest. Loomulikult saab neid süüa niisamuti nagu kartulimugulaidki. Paljudes maades seda tehaksegi. Tarvitatakse neid nii küpsetatult, praetult kui ka keedetult. Maitsvatest mugulatest ei ütle aga ära ka sead ja veelinnud.
