Kontpuu (Cornus) Umbes 40 liigiga heitlehiste ja igihaljaste puude ning põõsaste perekond kontpuulaste (Cornaceae) sugukonnast. Looduslikult levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Lehed tavaliselt vastakad, harva vahelduvad, terveservalised lihtlehed. Õied harilikult neljatised, väikesed, valged, kahesugulised, koondunud võrsete tippu sarikjateks õisikuteks, sisaldavad meenäärmeid. Viljad luuviljad, valgest mustavärviliseni. Paljud liigid on tähtsal kohal haljastuses, olles vähenõudlikud ja dekoratiivsed ning paljudel neist on silmatorkav lehtede sügisvärvus ja erksavärvilised võrsed, millised teevad nad nauditavaks ka lehtedeta olekus. Mitmete liikide vilju kasutatakse toiduvalmistamisel ja põõsaste erinevaid osi ka rahvameditsiinis. Eestis leidub looduslikult kaks liiki, neist üks puitunud ja teine rohtne.
Jaapani kontpuu (C. kousa) leiab kasutamist eelkõige dekoratiivsete õite tõttu, kasvatatakse Kesk- ja Lääne-Euroopas haljasaladel ja koduaedades laialdaselt. Pärineb looduslikult Jaapanist, Hiina keskosast, Koreast ning võib kasvada kodumaal kuni 10 m kõrguseks madalamaks puuks. Euroopas enamasti umbes 4 cm läbimõõduga kreemikasvalgete suurte õiesarnaste kandelehtedega põõsas, milline õitseb pikka aega suve I poolel ja mille viljad on maasikataolised, punased, hapukad, söödavad. Eestis üsna vastupidav ja suhteliselt palju kasutatav, eelistab lubjakat pinnast. Sorte on palju: ’Autumn Rose’; ’Blue Shadow’; ’Laura’; ’Lustgarten Weeping’; ’Madame Butterfly’; ’Radiant Rose’; ’Weberi’ ja paljud teised.
Õiskontpuu (C. florida) kasvab looduses kõrgema põõsana Põhja-Ameerikas Ontariost Mehhikoni valgusküllaste puistute alusrindes, Euroopas on soojanõudlik, 4-st rohekasvalgest kandelehest moodustuvad „õied“ on kuni 9 cm läbimõõduga. Õiskontpuul on palju sorte, millest nimetaks mõned: ’Alba Plena’; ’Autumn Gold’; ’Brave’; ’Cloud Nine’; ’Daybreak’; ’First Lady’; ’Junior Miss’; ’Pink Flame’; ’Purple Glory’; ’Rainbow’; ’Red Giant’; ’Roseus’; ’Rubra’; ’Tricolor’.
Verev kontpuu (C. sanguinea) kasvab kodumaise suvehalja kuni 5 m kõrguse ja vanemas eas sama laia hargneva püstise tugevakasvulise ja tiheda hallikate peenerõmeliste okstega põõsana valgusküllaste sega- ja lehtmetsade alusmetsarindes, metsaservadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel jm. Skandinaavia poolsaare lõunaosast Väike-Aasia ja Kaukasuseni. Meil esineb mandri lääneosas ja läänesaartel. Kultuuristamise aeg teadmata. Võrsed noorelt rohelised, karvadega kaetud, vanemad päikesepaistel veripunased, paljad. Lehed ovaalsed kuni ümarad, lühidalt teritunud tipuga, mõlemalt küljelt hajuskarvased, leheroots 5…15 mm pikk, sügisvärvus punane kuni pronksjas. Õied lamedates tihedates kännasjates õisikutes, valkjad, lõhnavad, õisikuraod 2…3 cm pikad, karvased, hea meetaim. Luuvili kuni 8 mm läbimõõdus, mustad, pole söödavad kuid meeldivad lindudele. Liik kui kodumaine on igati vastupidav meie kliimas, väga dekoratiivne õitsedes ja viljudes ning eriti silmapaistev sügiseti tänu toredale punasele leherüüle. Talub linnatingimusi, tolmu, gaase, kuivust, kärpimist jne. Sobib kasutada kaitseistandikena ja lausistutustel, on lubjalembene ning üsna varjutaluv. Seemnetest valmistatud õli kasutati varem seebi keetmisel ja lambiõlina. Puitu kasutatakse tööriistade käepidemeteks jt. väikeste tarbeesemete tootmiseks. Sordid: ’Compressa’ – kääbusvorm, vaevu 1 m kõrguseks sirguv, püstine ja väga tihedavõrseline; lehed põhiliigist väiksemad; ’Magic Flame’ – võrsed oranžid; ’Midwinter Fire’– 1 ja 2 aastased võrsed talvel päikesepoolselt küljelt hele-pruunikaspunased kuni säravalt punakasoranžid, varjuküljelt rohekaskollased; ’Mietzschii’ – lehed valge marmoreeringuga, sügisel veripunased, roosa marmoreeringuga; ’New Red’ – võrsed punakasoranžid’; ’Variegata’ – lehed kollase- ja valgekirjud; ’Viridissima’ – võrsed ja viljad rohelised; ’Winter Flame’ (’Winter Beauty’) – hollandi sort, võrsed talvel helepunased kuni oranžid; lehed sügiseti oranžikaskollased; ’Yellow Light’ – võrsed kollakad punakate tippudega.
Siberi kontpuu (C. alba) on laialt haljastuses kasutatud suvehaljas põõsas kasvab kuni 3 m kõrguseks, noorelt püstiste, vanemas eas rippuvate korallpunaste võrsetega põõsas kasvab niiskematel ja üleujutatavatel jõelammidel ja võsastikes laialdasel maa-alal Ida-Euroopast üle Siberi ja Kaug-Ida Jaapanini. Võrsed erekorallpunased, vahakirmega, paljad. Lehed laimunajad kuni elliptilised, teritunud tipuga, pealt tumerohelised, harvade karvadega, alt sinakad, hajuskarvased, leheroots tumepunane, sügisvärvus violetne kuni punane. Õied kuni 8 cm läbimõõduga tihedates, lamedates kännasjates õisikutes, kollakasvalged. Luuviljad piklik-kerajad, kuni 8 mm pikad, sinakasvalged kuni valged, kaetud kirmega. Siberi kontpuu on haljastuses meil kindlasti koos arvukate sortidega kõige enamkasutatud liik perekonnas. Väga dekoratiivse võrsevärviga, ilusate viljadega, lehtede sügisvärvusega ja rikkaliku õitsemisega põõsad paeluvad imetlejate tähelepanu alati. Tihti õitseb soojadel sügistel veel teistkordselt. On külmakindel, varjutaluv, vähenõudlik ja linnatingimusi taluv liik. Tugevas varjus muutuvad siiski põõsad hõredaks. Lisaks haljasaladele kasutatakse nõlvade, veekogude kaldaalade jm. pinnase kinnistamiseks. Sordid: ’Aurea’ – 2…3 m kõrgune laiuv põõsas, erkkollaste lehtedega kogu suvel, sügisvärvus pruunikaspunane; võrsete koor erkpunane; ’Argenteomarginata’ (’Variegata’) – lehed korrapäraselt valgete servadega, sügisel karmiinpunaseks värvuvad; ’Behnschii’ – lehed punakalt ja valkjalt marmoreeritud kuid üsna muutlikud; ’Elegantissima’ – lehed suuremad kui sordil ’Argenteomarginata’, leheserv laia valge ebaühtlase ääristuse ja valgete laikudega; ’Gouchaultii’ – heakasvuline, lehed puhkedes roosa servaga, tihti osaliselt serv ka valge- kuni kollasekirju, lehelaba keskosa roheline, hiljem kollaste laikudega; aetakse segi sordiga ’Spaethii’; ’Kesselringii’ – seemikutest valitud; püstja kasvuga, võrsed mustjaspruunid, puhkedes tumepruunid; lehed puhkedes purpurjad, hiljem pruunikasrohelised; ’Rosenthalii’ – lehed suured, laia kuldkollase servaga, keskosa hallikasroheline; ’Sibirica’ – põhiliigist veidi nõrgema kasvuga, võrsed särav- korallpunased, lehed rohkem laimunajad, hästi varjutaluv; ’Sibirian Pearl’ – püstised, heakasvulised põõsad, erkpunaste võrsetega, lehed rohelised; ’Sibirica Variegata’-lehed üsna ebaühtlaselt laia valge servaga; ’Spaethii’ – nõrgakasvuline; lehed puhkedes pronkskollased, hiljem laia kuldkollase leheservaga, osaliselt ka üleni kuldkollased; ’Variegata’ (’Argenteomarginata’).
Kirss-kontpuu (C. mas) – kodumaal umbes 10 m kõrguseks sirguv ja kuni 60 cm tüvediameetriga puu, meil enamasti 3…4 m kõrguseks kasvav tihedalt hargnev püstine, hallikate, soomusjalt kestendavakooreliste okstega põõsas kasvab looduslikult Lõuna-Euroopast kuni Väike-Aasiani valgusküllase alusmetsapõõsana leht- ja segapuistutes, peamiselt tammemetsades, metsaservadel, võsastikes jm. Väga pikaealine taim. Võrsed rohekad kuni pruunikad, hallikarvased. Lehed piklikmunajad, teritunud tipuga, leheserv laineline, pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, rood mõlemalt küljelt liduskarvased, sügisvärvus kollakas kuni oranz. Õied puhkevad varakult enne lehtimist, paiknevad sarikjates õisikutes, kollased, väga rikkalikult, meerikkad. Viljad on punased, piklikud, kuni 2 cm pikad, suure luuseemnega, söödavad, valmivad septembris. Talub linnatingimusi, on noorelt kehva konkurentsivõimega. Talub tugevat tagasilõikust, tuult, põuda, samuti varju. Tänu tihedale võrale ja lehtede hilisele langusele hea hekitaim, samuti meetaim. Meie oludes kahjustuvad külmadel talvedel õiepungad ja siis õitseb nagu forsüütiadki maapinnalähedastelt okstelt, millised talvitusid kaitsva lumekihi all. Kontpuu puidust valmistatakse suurt tugevust nõudvaid esemeid, tööriistade ja nugade käepidemeid, puidust nööpe, puukingade detaile jm. Viljub rikkalikult, marjad on maitselt hapukad ja neid kasutatakse laialdaselt toiduainete tööstuses ja hoidiste valmistamisel. Vilju kasutatakse ka rahvameditsiinis maohaiguste ja külmetushaiguste raviks. Viljade maitseomaduste parandamiseks on aretatud terve rida sorte. Kuid rikkalikult on aretatud aegade jooksul sorte ka haljastuse otstarbeks: f. sphaerocarpa – viljad kerajad, mitte piklikud; ’Alba’ – viljad peaaegu valged; ’Aurea’ – lehed kollased, viljad punased; ’Elegantissima’ (f. aureomarginata) – lehed osaliselt laiade roosade või kollaste servadega, osaliselt üleni kollased; ’Flava’(f. xanthocarpa) – viljad kollased; ’Macrocarpa’ – viljad suuremad kui põhiliigil, pirnjad; kultuurtaimena Balkanimaades, Kaukaasias; ’Nana’ – ümara kääbusja kasvuga; ’Pyramidalis’ – kasv sirge, püstine, võrsed vaid veidi laialivajuvad; ’Tricolor’ (’Aurea Elegantissima’) – eriti aeglasekasvuline, lehed kollasetäpilised, roosaka varjundiga; ’Variegata’(’Argenteomarginata’) – lehed korrapäraselt laialt valgeservalised; ’Violacea’ – viljad violettpunased.
Võsund-kontpuu (C. sericea) on väänlevate ja kergestijuurduvate okstega kuni 3 m kõrgune üsna hõredavõraline põõsas kasvab Põhja-Ameerika idaosas, eelistades niiskemaid kasvukohti veekogude läheduses. Võrsed võsund-kontpuul on noorelt ere- kuni pruunikaspunased. Lehed lantsetjad kuni munajad, teritunud, 5…10 cm pikad, pealt tumerohelised, alt sinakasrohelised, paljad, leheroots 1…2,5 cm pikk. Õied paiknevad lamedates kuni 5 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, õied kollakasvalged. Viljad piimvalged, kerajad veidi alla 1 cm läbimõõduga, luuseeme umbes 5 mm pikk, ribiline. Liik on meie oludes täiesti külmakindel ja heakasvuline. Talub varju, kärpimist, linnatingimusi. Hooldamata jäetud põõsastikud kipuvad metsistuma. Haljastuses kasutatakse suhteliselt tagasihoidlikult. var. coloradensis– võrsed pruunikad, oksad rippuvad; lehed väiksemad põhiliigist; viljad sinakasvalged; f. baileyi – Bailey kontpuu. – kasv põhiliigist veidi tagasihoidlikum, võrsed lühemad, võrsed ja lehed altküljelt tihekarvased; Sordid: ’Flaviramea’ – võrsed ookerkollased kuni oliivrohelised; ’Kelseyi’s Dwarf’ (’Kelseyi’) – laisakasvuline tihe kääbusvorm, väikeste lehtedega, talvel kollakasroheliste, tipuosast punakate võrsetega; ’Variegata’ – püstiste punaste võrsetega, leheservad kitsa valge äärega; ’White Gold’ – keskmisekasvuline põõsas, lehed valge ääristusega.
Kontpuu toob talve sära
- september Maakodu
Rein Sander
Alles talvel ringi sõites näeme, kui palju kasvab meil aedades ja teeservades kontpuid.
Siberi kontpuu (Cornus alba) noored võrsed on läikivpunased, mida kevade poole, seda enam. On aretatud erepunase koorega sorte, nagu ‘Sibirica’ ja ‘Siberian Pearls’.
Punakad võrsed on ka võsund-kontpuul (C. sericea), ehkki selle liigi puhul hinnatakse rohkem kollaste võrsetega sorti ‘Flaviramea’. Suuremasse maa-aeda või parginurka saab kollase- ja punasevõrselistest sortidest moodustada kontrastse värvilaigu.
Võrsete värv tuleb paremini esile hooldatud põõsastel: iga-aastase mõõduka harvendamise korral kasvab noori erksavärvilisi võrseid rohkem. Aga ka vanad vabalt kasvanud taimed on ilusad – võra välimises kihis on palju lühikesi üheaastasi võrseid, mis loovad põõsale tugeva punaka kontuuri.
Kontpuud on üldiselt vähenõudlikud, kasvades igasuguses aiamullas. Ometi meeldib neile rohkem natuke niiskem ja viljakam pinnas. Päikesepaistelises kasvupaigas õitsevad nad enam, tugevam on ka lehtede sügisvärvus.
Väiksemasse aeda sobivad hästi kontpuude kirjulehised sordid, nendega saab suvel luua ilusaid värvilaike. Nemadki kasvavad aja jooksul kõrgeks ja laiaks, aga kääridega saab ju piirata.
Siberi kontpuu sortidest on vanad ja tuntud valgete leheservadega ‘Argenteo-marginata’ ja kollase randiga ääristatud ‘Spaethii’, viimane on teistega võrreldes madalakasvulisem. Mõlemat sorti on meil rohkesti paljundatud, kõige lihtsam on seda teha pistokstega. Ka haljaspistikud juurduvad suurema vaevata.
Kontpuudele on lähedane kirss-kontpuu (C. mas). Mõned taimesüstemaatikud käsitlevad teda eraldi perekonnana, teised liidavad kontpuudega – ja nõnda vahelduva eduga juba mitukümmend aastat.
Oma kodus Ukrainas, Moldovas ja Kaukaasias kasvab kirss-kontpuu väikeseks puuks, meil jääb aga tavaliselt madalaks põõsaks. Ukrainas peetakse teda üsna perspektiivseks viljapuuks – erinevalt teistest kontpuudest on tema viljad söödavad. Paari sentimeetri pikkused punased luuviljad küpsevad suve lõpul.
Kirss-kontpuu kasvab paremini lubjarikkas värskes mullas, talub põuda, kuid ei armasta liigniiskust. Talvekülmaga saab ta meil samuti hakkama. Ainuke häda on selles, et ta õitseb väga varakult, juba aprillis. Lätist on teada juhtum, kui aprillis paariks päevaks kevadlume alla jäänud õitsvad põõsad kandsid rohkelt marju. Aga kevadilmad pole igal pool ühesugused. Palju oleneb ka põõsast endast. Läti teadlasel Gunvaldis Vēsmiņšil kulus aastakümneid selleks, et välja selgitada kirss-kontpuu külmakindlamad kloonid.
