Kolmiklill

 

Kolmiklill (Trillium) kuulub paljude harrastusaednike arvates kõige ilusamate püsikute hulka. Perekonda kuulub 30 liiki risoomjuurelisi kevadelõitsevaid taimi Põhja-Ameerikast ja Ida-Aasiast. Kahjuks kasvatatakse ussilakaliste (Trilliaceae) sugukonda kuuluvat kolmiklille, nagu paljusid muidki varjupüsikuid, meil harva. Täielike varjutaimedena kasvavad need hästi ainult varjulises metsaaias või puude ja põõsaste all rammusas mullas. Kahjuks istutatakse nad sageli siiski päikese kätte, kus jäävad virelema. Nimi kolmiklill kirjeldab hästi taime välimust: lehti on kolm, samuti õie tupplehti ja kroonlehti. Paljundatakse seemnetega, mis aga arenevad harva välja. Vanu, pikalt ühel kohal kasvanud taimi võib paljundada ka neid ettevaatlikult jagades.

Suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum) esineb looduses Põhja-Ameerika idaosa metsades. Ovaalsed teravatipulised lehed. Õite kroonlehed on laipiklikud valged, õitsemise lõpul muutuvad roosaks. Tegu on ühe perekonna kergemini kasvatatava liigiga. Kasvamiseks vajab piisavalt niiskust kevadel ja vähemalt poolvarjulist kasvukohta. Kasvukõrgus ca 45 cm. Sort ’Flore Pleno’ valgete täidisõitega.

Püstine kolmiklill (T. erectum) kasvab samuti looduslikult Põhja-Ameerika idaosa metsades. Suured helerohelised kergelt tekstuursed lehed on mõnikord kergelt kroogitud servadega. Lehtede kohal istuvad kevadel ebameeldiva aroomiga tumevelvetjaspunased, harva valged, kitsaste kroonlehtedega kolmetised õied. Kasvukõrgus 50 cm.

Kollane kolmiklill (T. luteum) pärineb USA kaguosast. Laiad, ovaalsed teravatipulised kirjud lehed. Õied on kollased kuni kollakasrohelised sidrunilõhnalised kitsaste, kuni 8cm pikkuste kroonlehtedega. Kasvab ca 45 cm kõrguseks.

Raotu kolmiklill (T. sessile) pärineb USA kirdeosast. Elliptilised kuni ümarad, tumeda mustriga, sageli kergelt longus lehed ümbritsevad õisi. Muskuselõhnalised kolmetised õied on tumelillakaspunaste kroonlehtedega. Rohelised tupplehed on samuti punakate märgistega. Kasvult jääb eelmistest madalamaks (30…40 cm).

Trillium nivale pärineb samuti USAst. Ovaalsed sinakasrohelised lehed ja varakevadel valged elliptiliste kroonlehtedega õied. Sobiv kasvukoht on parasniiske kuni niiske. Erinevalt teistest kolmiklilledest eelistab see liik lubjakat, liivast või kruusast pinnast.

Lainjas kolmiklill (T. undulatum) on suurte odajate sinakasroheliste lehtedega USAs looduslikult kasvav metsapüsik. Õitseb kevadsuvel valgete kitsaste kroonlehtedega õitega, mille südamikku ümbritseb punakasvioletne sõõr.

Kaunid kevadõied varjuaias

Aarne Kähr

Maaleht

24. mai 2012 10:08

Veidrate ja samas elegantsete õitega kolmiklilled on paljude aednike meelest ühed kaunimad püsilillede seas.

Kui aastaid tagasi esimest korda kolmiklilli (Trillium) nägin, mõtlesin, et on aga veidrikud. Aeg läks edasi ja nuputasin, mida küll aiasõbrad selles taimes leiavad: vaid kolm männaselist lehte õie all varrel. Püstise varre tipus aga püstine raotu või raoga longus õis. Kas pole sürrealistlik!

Aastad kulgesid ja hakkasin selle taime välimusega harjuma. Suure armastuseni läks veel aega. Nüüd on mul ehk paarkümmend nimetust neid veidrikke. Enamik kolmiklilli on tellitud USAst, osa saadud taimede vahetuse kaudu Taanist.

Kolmiklilled pärinevad Põhja-Ameerikast (35 liiki) ja Ida-Aasiast (viis-kuus liiki). Perekond jaguneb õieraagudega ja raotute õitega alamperekonnaks.

Oma ladinakeelse nime on kolmiklill saanud lehtede ja õieosade kolmetise asetuse järgi. Õis, mis koosneb kolmest rohelisest tupplehest ja kolmest värvilisest kroonlehest, ilutseb kolme lehe taustal, mis paiknevad kimbuna varre tipus. Laimunajad lehed on umbes 10 cm pikkused ja hoiavad horisontaalselt.

õied otse lehekolmiku peal n-ö istuvalt, osal tõstab õieraag õie lehtede tasapinnast kõrgemale. Õied on tavaliselt valged või punased, aga leidub ka kollaseid ja kahvaturohelisi.

Paljudel liikidel on kirjud lehed, neid katab ebakorrapärane heledatest või tumedatest laikudest dekoratiivne muster.

Varjulise metsa lill

Looduses kasvavad kolmiklilled poolvarjulistes metsades savikal neutraalsel kuni happelisel niiskel mullal. Suurem osa kolmiklilli armastab neutraalset või kergelt happelist mulda.

Aga on ka erandeid. Väga happelist mulda vajab lainjas kolmiklill
(T. undulatum). Neutraalset kuni aluselist kasvukohta armastavad suur kolmiklill (T. chloropetalum), talbjas kolmiklill (T. cuneatum), püstine kolmiklill (T. erectum), suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum), kollane kolmiklill (T. luteum), munajas kolmiklill (T. ovatum) ja raotu kolmiklill (T. sessile).

Kuigi kolmiklilled on metsataimed, saavad mõned liigid hakkama ka päikeselisel kohal, kui on piisavalt niiskust. Sellised on püstine kolmiklill, suureõieline kolmiklill moond-kolmiklill (T. smallii) ja munajas kolmiklill.

Hästi niiskes paigas tahab kasvada aga kamtšatka kolmiklill (T. camschatcense).

Enamik kolmiklilli kasvab 30–40 cm kõrguseks.

Esimesed liigid hakkavad meil õitsema juba aprilli lõpus, viimased mai lõpus. Nii on kogu lehekuu kestel näha aias nende põnevaid õisi. Taime maapealsed osad kuivavad suve teiseks pooleks.

Lehepraht jätke peenrale

Metsalillena tahab kolmiklill ka aias kasvada varjulises nurgas, kus muld on niiske vihmavaeselgi ajal. Taime mitme cm jämedused kühmulised risoomid ei talu läbikuivamist.

Kolmiklilled on meil külmakindlad. Kui kasvukoht on sobiv, ei vaja nad väetamist. Vajadusel võib neid turgutada rodoväetisega. Küll võiks aga mahalangenud lehed ja peenemad oksad jätta taimede vahele, et imiteerida looduslikku kasvukohta.

Niisugused leheprahi ja oksarisuga kaetud peenrad ei jäta just kõige korralikuma aedniku muljet, aga kolmiklilledele on see ideaalne. Risukiht hoiab niiskust ja aeglasel lagunemisel annab taimedele toitu. Aga jälgige, et teod ja nälkjad lilledele liiga ei teeks.

Muide – looduslähedane metsataimede kasvatamise trend levib läänemaades juba ammu. Kuid eks meile jõuab ju kõik väikese hilinemisega.

Kolmiklilled pääsevad paremini mõjule, kui kasvavad suurema rühmana. Eriti kauni nurgakese saate varjuaeda, kui kujundate sinna üksteise kõrvale eri liikidest suured laigud. Hästi sobivad kolmiklilled kokku sinilillede ja ülastega

Kolmiklille võib jagada juba kolm nädalat pärast õitsemise lõppu, kuid hilissuvine paljundamine on taimedele parem.

Istutusaugu põhja, 8–10 cm sügavusele, lisage 20 grammi kaaliumsulfaati ja superfosfaati. Katke väetis mõne cm paksuselt mullaga, et vältida juurte põletust. Kõige sobivam on lehemuld koos kõdusõnnikuga. Kolmiklilli võib ümber istutada ka kevadel enne õitsemist.

Talveks on taimed soovitatav multšida puulehtede või puukoorekompostiga.

Seemnetega paljundada on vaevaline. Idanemiseks vajavad nad kaht külmaperioodi ehk kaht talve. Kunstlikult külma- ja soojaperioode vaheldades võib saada seemned idanema ka ühe aastaga. Õitsema minekuni läheb seemnest kasvatades aga 4–6 aastat.

Olen ka ise kolmiklilli seemnest kasvama saanud, aga mitte igal korral. Aastaid tagasi sain ühelt Uus-Meremaa aednikult valitud kolmiklillehübriidide seemneid. Need idanesid keskmiselt, mõni aasta tagasi sain sealt meretagusest riigist uuesti seemneid, aga seekord ei olnud õnn minuga.

Kuna kolmiklilled hübridiseeruvad hästi, on aianduses liikvel lugematul arvul hübriide. Nende hulgas võib olla väga põnevate õievärvidega eksemplare. Nii et kas alati tasubki ihata vaid puhtaid liike.

Alustage leplikumatega. Kõige vähemnõudlikud on järgmised liigid.

– Püstine kolmiklill (T. erectum). Tumepunased õieraoga õied, kõrgus 30 cm.

– Põlv-kolmiklill (T. flexipes). Valged õieraoga õied, kõrgus kuni 50 cm.

– Suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum). Valged õieraoga õied, kõrgus kuni 40 cm. Üks aias paremini kasvavaid liike. Eriti hinnatud on täidisõielised sordid ‘Flore Pleno’ ja ‘Snowbunting’.

– Suur kolmiklill (T. chloropetalum). Tumepunased õieraota õied, kõrgus kuni 45 cm.

– Talbjas kolmiklill (T. cuneatum). Rohelised kuni purpursed õieraota õied, kõrgus kuni 30 cm.

– Kollane kolmiklill (T. luteum). Kollased õieraota õied, kõrgus kuni 40 cm. Samuti üks paremaid aias kasvavaid liike.põõsalt ka luuaga ära pühkida.

ÕITSEAEG

Õisi aprilli lõpust mai lõpuni

Aprillis õitsevad roheline, raotu, unajas ja oja-kolmiklill.

Mai alguses õitsevad suureõieline, talbjas, suur, kamtšatka ja püstine kolmiklill.

Mai lõpus – longus, lainjas, kollane, moond- ja käänd-kolmiklill.

 

Kirjutis väljaandele AED

Tekst ja fotod: Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

Kolmiklill (Trillium). Mingil perioodil peeti meil kolmiklille kohustuslikuks aia komponendiks – see lihtsalt pidi igal endast vähegi lugupidaval aiapidajal olemas olema, või siis vähemalt tuli tegeleda selle hankimisega. Nüüdseks on aru saadud, et kolmiklill ei tule iga soovija aeda vaid edeneb hästi nendes paikades, kus on tema jaoks sobivad kasvutingimused. Eestikeelne ametlik nimi on hetkel antud juba 31-le kolmiklille liigile. Liikide täpne arv pole täpselt teada, kuid ilmselt 40 ringis neid umbes on. Tegemist on kaunite taimedega, kuid iluaianduses nende laialdast kasutamist on takistanud taimede teatud pirtsakus. Näiteks ei taha nad sageli anda idanemisvõimelisi seemneid.

Suurem osa kolmiklille teadaolevatest liikidest pärineb looduslikult Põhja-Ameerika Apalatši mäestikust. Taimeperekonna nimi tuleneb sellest, et lehed, õite kroonlehed ja tupplehed paiknevad vartel kolme kaupa. Tegemist on väga kaunite ja väärtuslike aiailutaimedega. Nad on huvipakkuvad nii oma laia õievärvi skaala poolest kui ka lehtede ja viljade tõttu. Mitmed liigid kannavad aromaatseid õisi. Väljakutse sordiaretajatele ja hübridiseerijatele kolmiklille puhul on eesmärk saada suurepuhmikulisi lihtsasti paljundatavaid ilusa värvigammaga lõhnavate õitega sorte.

Kasvukoht tuleks valida kolmiklillede jaoks arvestusega, et looduslikult on tegemist metsataimedega. Seega peaks kasvukoht aias olema varjuline ja paiknema savikal viljakal parasniiskel ja soovitavalt neutraalsel kuni kergelt happelisel pinnasel. Erandina, kellele sobib neutraalne  või pisut aluseline pinnas, tuleks mainida järgmisi liike; suur kolmiklill, talbjas kolmiklill, püstine kolmiklill, suureõieline kolmiklill, kollane kolmiklill, munajas kolmiklill ja raotu kolmiklill. Kasvumulla kuivus on paha ja liigne niiskus ei ole hea. Kevadine lumesulavesi ja sadevesi peaksid saama kiiresti ära valguda. Pisut rohkem kuivust kesksuvel võivad tulenevalt kasvutingimustest nende looduslikul levialal taluda kolmiklilled küll. Nad taluvad hästi ka puude ja põõsaste juurekonkurentsi, mis võimaldab neid hästi kombineerida ja paigutada just sinna, kus valgustingimused kasvuks on sobivad. Talvekülmade osas on kolmiklilled Eesti aladel vastupidavad.

Kolmiklilled on aeglased kohanejad ja laisad juurdujad. Täieliku juurdumiseni võib kaubandusvõrgust soetatud istikul kuluda 2-3 aastat. Nad levivad aeglaselt pinnalähedaste risoomide abil moodustades aastate jooksul pikkamisi suuremaid või väiksemaid kolooniaid. Kui sobiv koht on leitud, siis järgmisena tuleb mõelda istutussügavuse peale. Võimalusel tasub käia tuttava kolmiklille kasvataja juures uurimas taimede paiknemist pinnases. Looduses paiknevad risoomid enamasti lehevarise all. Kolmiklilledel on küll olemas nö tõmbjuured, mille abil taim saab pisut oma kasvusügavust ise reguleerida, kuid see ei tähenda, et reguleerimine õnnestub kas liiga sügava või hooletu istutamise korral. Pigem saab kasvusügavuse reguleerimisega hakkama ikkagi juba juurdunud taim.

Istutamisel tasub segada mullaga veidi hästi lagunenud orgaanilist materjali. See võib olla aiakompost, lehekõdu või isegi väga hästi mädanenud sõnnik. Kolmiklilled on suhteliselt aplad ja rohke huumuse ning hea nö toidulaua olemasolu tagab taimedele jõulisema kasvu ja parema õitsemise. Liiva lisand kasvumullas on kasulik valkjale, suurele ja rait-kolmiklillele.

Paljundamine ei ole lihtne, mistõttu istikute hind kaubandusvõrgus on teinekord ehmatavalt kõrge. Nagu eelpool mainitud on taimedelt raske saada idanemisvõimelisi seemneid. Kui tuntud Saksa seemnefirma Jelitto pakub adoonise ja koerahamba seemneid koos keeruka idandamise retseptiga, siis kolmiklille seemneid sellest firmast hankida ei saa. Kodusel teel kolmiklille paljundamiseks jääb üle üksnes püüda seda ettevaatlikult teha jagamise teel. Ja sedagi alles siis, kui taim juba mõned aastad kenasti kasvada saanud. Jagamine tuleks ette võtta mõned nädalad pärast õitsemist. Kui õnnestub seemneid saada, siis need külvatakse kohe. Edukaks idanemiseks on seemnetel vaja läbida kaks talveperioodi. Seemnelisel paljundamisel võib külvist õitsemiseni kuluda 5-7 aastat.

Kasvuaegne hooldamine. Kolmiklill on nagu kass. Nimelt kolmiklille vaates elab aednik tema juures, mitte kolmiklill ei ole tulnud aedniku juurde. Konkreetse kasvukoha sobivuselt lähtuvalt kolmiklill kas vajab pisut hoolt või ei vaja.

Väetamine. Väetamisega on kerge asja ära rikkuda. Kui tõesti tundub, et on vaja väetada, siis kasutada vähesel määral ainult osmokootset väetist, millega on üleväetamise risk väiksem. Vastavalt kolmiklille liigile valida kas hapulembestele taimedele ettenähtud väetis või muu osmokootne aia täisväetis. Kui väetise tootja soovitab kasutada näiteks normi 40 gr/m2-le, siis pange pool normi. NB! Mõistagi – väetada võib kolmiklille taimi, mis on juba juurdunud.

Koristamine. Mõistlik on puulehti ja muud taimset prahti kasvukohalt mitte ära riisuda. Risu hoiab pinnast niiskena ja pakub kolmiklille risoomidele kaitset väliste tegurite eest nagu näiteks talvekülm, leevendab juhusliku tallamise survet jms. Risukihi lagunemine aitab hoida pinnase happesust (ph) stabiilsena ja tekitab juurde toitainete rikast huumust.

Tigude ja nälkjate rohkes kasvukohas võib osutuda tarvilikuks vastavate biotõrje abinõude rakendamine.

Suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum) esineb looduses Põhja-Ameerika idaosa metsades, kus moodustab pilkupüüdvaid kolooniaid. Ovaalsed teravatipulised lehed. Õite kroonlehed on laipiklikud valged, õitsemise lõpul muutuvad roosaks. Tegu on taimeperekonna ühe kergemini kasvatatava, hõlpsamini hangitava ja odavama liigiga. Kasvamiseks vajab piisavalt niiskust kevadel ja vähemalt poolvarjulist kasvukohta. Kasvukõrgus ca 45 cm. Tuntuim sort, kuid põhiliigist siiski märksa haruldasem on ’Flore Pleno’ kes saab uhkeldada puhasvalgete täidisõitega.

 Püstine kolmiklill (T. erectum) mõnelpool tuntud ka kui punane kolmiklill, kasvab looduslikult USA põhjaosas ja Kanadas moodustades lopsakaid puhmikuid. Suured helerohelised kergelt tekstuursed lehed on mõnikord kergelt kroogitud servadega. Lehtede kohal istuvad kevadel ebameeldiva aroomiga tumevelvetjaspunased, harva valged, vahel ka rohekaskollastes toonides kroonlehtedega kolmetised õied. Kasvukõrgus kuni 50 cm.

 Kollane kolmiklill (T. luteum) pärineb looduslikult Appalatši mäestikust USA-s. Laiad, ovaalsed tekstuures pinnaga teravatipulised kirjud lehed väärivad tähelepanu. Õied on kollased kuni kollakasrohelised sidrunilõhnalised kitsaste, kuni 8cm pikkuste kroonlehtedega. Õied enamasti avanevad vaid pisut ja lasevad vaid aimamisi oma ilu tabada. Kasvab ca 45 cm kõrguseks.

 Raotu kolmiklill (T. sessile) pärineb USA kirdeosast. Elliptilised kuni ümarad, tumeda mustriga, sageli kergelt longus lehed ümbritsevad õisi. Muskuselõhnalised kolmetised õied on tumelillakaspunaste kroonlehtedega. Rohelised tupplehed on samuti punakate märgistega. Kasvult jääb eelmistest madalamaks (30…40 cm). Raotu kolmiklille teisendil kalifornia kolmiklillel (T.sessile var. californicum) on õied üllatuslikult valged.

Trillium nivale , mõnel pool tuntud ka kui lumi-kolmiklill (eestikeelne ametlik nimi veel puudub) pärineb samuti USAst. Ovaalsed sinakasrohelised lehed ja varakevadel valged elliptiliste kroonlehtedega õied. Sobiv kasvukoht on parasniiske kuni niiske. Erinevalt paljudest teistest kolmiklilledest eelistab see liik lubjakat, liivast või kruusast pinnast.

 Lainjas kolmiklill (T. undulatum) on suurte odajate sinakasroheliste lehtedega USAs looduslikult kasvav metsapüsik. Õitseb kevadsuvel valgete kitsaste kroonlehtedega õitega, mille südamikku ümbritseb punakasvioletne sõõr.

Omapäraseima kõlaga on ehk suitsumägede kolmiklill (T. simile), kes on püstise kolmiklille (T.erectum) üks paljudest teisenditest. Looduslik kasvukoht asub Apalatšide mäestiku lõunaosas USA kagu regioonis. Põhiliik püstine kolmiklill kasvab USA põhjaosas ja Kanada lõunaosas.  Kas suitsumägede kolmiklille ka meie kaubandusvõrgust või laiemalt ka Euroopa Liidust selle nimetuse all hankida õnnestub, siis vaevalt. Kaubandus paneb tavaliselt sellistele keerukate nimedega vormidele ja teisenditele põhiliigi nimetuse külge ja paiskab lettidele. Antud näite puhul siis püstine kolmiklill. Kes soovib hankida kindlasti just suitsumägede kolmiklille, peaks otsima seda pigem USA-st kui Euroopast.

Hea teada. Väga happelist mulda vajab lainjas kolmiklill (T. undulatum).

Teistest leplikumad rohke päikesevalguse suhtes on Püstine kolmiklill (T. erectum), suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum), moond-kolmiklill (T. smallii), ja munajas kolmiklill (T. ovatum). Tuleb arvestada asjaoluga, et kui on rohkem päikest siis see tähendab rohkem niiskust pinnases.

Väga niiskes pinnases soovib kasvada kamtšatka kolmiklill (T. camschatcense).

Varajasemad õitsejad alustavad aprillis: roheline kolmiklill (T. viride), raotu kolmiklill (T. sessile), munajas kolmiklill ja oja-kolmiklill (T. rivale).

Hilisemad õitsejad alustavad mai lõpul: longus kolmiklill (T. cernuum), lainjas kolmiklill, kollane kolmiklill (T. Luteum), moond-kolmiklill ja käänd-kolmiklill (T. recurvatum).

Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik