Kolmiklill (Trillium) kuulub paljude harrastusaednike arvates kõige ilusamate püsikute hulka. Perekonda kuulub 30 liiki risoomjuurelisi kevadelõitsevaid taimi Põhja-Ameerikast ja Ida-Aasiast. Kahjuks kasvatatakse ussilakaliste (Trilliaceae) sugukonda kuuluvat kolmiklille, nagu paljusid muidki varjupüsikuid, meil harva. Täielike varjutaimedena kasvavad need hästi ainult varjulises metsaaias või puude ja põõsaste all rammusas mullas. Kahjuks istutatakse nad sageli siiski päikese kätte, kus jäävad virelema. Nimi kolmiklill kirjeldab hästi taime välimust: lehti on kolm, samuti õie tupplehti ja kroonlehti. Paljundatakse seemnetega, mis aga arenevad harva välja. Vanu, pikalt ühel kohal kasvanud taimi võib paljundada ka neid ettevaatlikult jagades.
Suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum) esineb looduses Põhja-Ameerika idaosa metsades. Ovaalsed teravatipulised lehed. Õite kroonlehed on laipiklikud valged, õitsemise lõpul muutuvad roosaks. Tegu on ühe perekonna kergemini kasvatatava liigiga. Kasvamiseks vajab piisavalt niiskust kevadel ja vähemalt poolvarjulist kasvukohta. Kasvukõrgus ca 45 cm. Sort ’Flore Pleno’ valgete täidisõitega.
Püstine kolmiklill (T. erectum) kasvab samuti looduslikult Põhja-Ameerika idaosa metsades. Suured helerohelised kergelt tekstuursed lehed on mõnikord kergelt kroogitud servadega. Lehtede kohal istuvad kevadel ebameeldiva aroomiga tumevelvetjaspunased, harva valged, kitsaste kroonlehtedega kolmetised õied. Kasvukõrgus 50 cm.
Kollane kolmiklill (T. luteum) pärineb USA kaguosast. Laiad, ovaalsed teravatipulised kirjud lehed. Õied on kollased kuni kollakasrohelised sidrunilõhnalised kitsaste, kuni 8cm pikkuste kroonlehtedega. Kasvab ca 45 cm kõrguseks.
Raotu kolmiklill (T. sessile) pärineb USA kirdeosast. Elliptilised kuni ümarad, tumeda mustriga, sageli kergelt longus lehed ümbritsevad õisi. Muskuselõhnalised kolmetised õied on tumelillakaspunaste kroonlehtedega. Rohelised tupplehed on samuti punakate märgistega. Kasvult jääb eelmistest madalamaks (30…40 cm).
Trillium nivale pärineb samuti USAst. Ovaalsed sinakasrohelised lehed ja varakevadel valged elliptiliste kroonlehtedega õied. Sobiv kasvukoht on parasniiske kuni niiske. Erinevalt teistest kolmiklilledest eelistab see liik lubjakat, liivast või kruusast pinnast.
Lainjas kolmiklill (T. undulatum) on suurte odajate sinakasroheliste lehtedega USAs looduslikult kasvav metsapüsik. Õitseb kevadsuvel valgete kitsaste kroonlehtedega õitega, mille südamikku ümbritseb punakasvioletne sõõr.
Kaunid kevadõied varjuaias
Aarne Kähr
Maaleht
- mai 2012 10:08
Veidrate ja samas elegantsete õitega kolmiklilled on paljude aednike meelest ühed kaunimad püsilillede seas.
Kui aastaid tagasi esimest korda kolmiklilli (Trillium) nägin, mõtlesin, et on aga veidrikud. Aeg läks edasi ja nuputasin, mida küll aiasõbrad selles taimes leiavad: vaid kolm männaselist lehte õie all varrel. Püstise varre tipus aga püstine raotu või raoga longus õis. Kas pole sürrealistlik!
Aastad kulgesid ja hakkasin selle taime välimusega harjuma. Suure armastuseni läks veel aega. Nüüd on mul ehk paarkümmend nimetust neid veidrikke. Enamik kolmiklilli on tellitud USAst, osa saadud taimede vahetuse kaudu Taanist.
Kolmiklilled pärinevad Põhja-Ameerikast (35 liiki) ja Ida-Aasiast (viis-kuus liiki). Perekond jaguneb õieraagudega ja raotute õitega alamperekonnaks.
Oma ladinakeelse nime on kolmiklill saanud lehtede ja õieosade kolmetise asetuse järgi. Õis, mis koosneb kolmest rohelisest tupplehest ja kolmest värvilisest kroonlehest, ilutseb kolme lehe taustal, mis paiknevad kimbuna varre tipus. Laimunajad lehed on umbes 10 cm pikkused ja hoiavad horisontaalselt.
õied otse lehekolmiku peal n-ö istuvalt, osal tõstab õieraag õie lehtede tasapinnast kõrgemale. Õied on tavaliselt valged või punased, aga leidub ka kollaseid ja kahvaturohelisi.
Paljudel liikidel on kirjud lehed, neid katab ebakorrapärane heledatest või tumedatest laikudest dekoratiivne muster.
Varjulise metsa lill
Looduses kasvavad kolmiklilled poolvarjulistes metsades savikal neutraalsel kuni happelisel niiskel mullal. Suurem osa kolmiklilli armastab neutraalset või kergelt happelist mulda.
Aga on ka erandeid. Väga happelist mulda vajab lainjas kolmiklill
(T. undulatum). Neutraalset kuni aluselist kasvukohta armastavad suur kolmiklill (T. chloropetalum), talbjas kolmiklill (T. cuneatum), püstine kolmiklill (T. erectum), suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum), kollane kolmiklill (T. luteum), munajas kolmiklill (T. ovatum) ja raotu kolmiklill (T. sessile).
Kuigi kolmiklilled on metsataimed, saavad mõned liigid hakkama ka päikeselisel kohal, kui on piisavalt niiskust. Sellised on püstine kolmiklill, suureõieline kolmiklill moond-kolmiklill (T. smallii) ja munajas kolmiklill.
Hästi niiskes paigas tahab kasvada aga kamtšatka kolmiklill (T. camschatcense).
Enamik kolmiklilli kasvab 30–40 cm kõrguseks.
Esimesed liigid hakkavad meil õitsema juba aprilli lõpus, viimased mai lõpus. Nii on kogu lehekuu kestel näha aias nende põnevaid õisi. Taime maapealsed osad kuivavad suve teiseks pooleks.
Lehepraht jätke peenrale
Metsalillena tahab kolmiklill ka aias kasvada varjulises nurgas, kus muld on niiske vihmavaeselgi ajal. Taime mitme cm jämedused kühmulised risoomid ei talu läbikuivamist.
Kolmiklilled on meil külmakindlad. Kui kasvukoht on sobiv, ei vaja nad väetamist. Vajadusel võib neid turgutada rodoväetisega. Küll võiks aga mahalangenud lehed ja peenemad oksad jätta taimede vahele, et imiteerida looduslikku kasvukohta.
Niisugused leheprahi ja oksarisuga kaetud peenrad ei jäta just kõige korralikuma aedniku muljet, aga kolmiklilledele on see ideaalne. Risukiht hoiab niiskust ja aeglasel lagunemisel annab taimedele toitu. Aga jälgige, et teod ja nälkjad lilledele liiga ei teeks.
Muide – looduslähedane metsataimede kasvatamise trend levib läänemaades juba ammu. Kuid eks meile jõuab ju kõik väikese hilinemisega.
Kolmiklilled pääsevad paremini mõjule, kui kasvavad suurema rühmana. Eriti kauni nurgakese saate varjuaeda, kui kujundate sinna üksteise kõrvale eri liikidest suured laigud. Hästi sobivad kolmiklilled kokku sinilillede ja ülastega
Kolmiklille võib jagada juba kolm nädalat pärast õitsemise lõppu, kuid hilissuvine paljundamine on taimedele parem.
Istutusaugu põhja, 8–10 cm sügavusele, lisage 20 grammi kaaliumsulfaati ja superfosfaati. Katke väetis mõne cm paksuselt mullaga, et vältida juurte põletust. Kõige sobivam on lehemuld koos kõdusõnnikuga. Kolmiklilli võib ümber istutada ka kevadel enne õitsemist.
Talveks on taimed soovitatav multšida puulehtede või puukoorekompostiga.
Seemnetega paljundada on vaevaline. Idanemiseks vajavad nad kaht külmaperioodi ehk kaht talve. Kunstlikult külma- ja soojaperioode vaheldades võib saada seemned idanema ka ühe aastaga. Õitsema minekuni läheb seemnest kasvatades aga 4–6 aastat.
Olen ka ise kolmiklilli seemnest kasvama saanud, aga mitte igal korral. Aastaid tagasi sain ühelt Uus-Meremaa aednikult valitud kolmiklillehübriidide seemneid. Need idanesid keskmiselt, mõni aasta tagasi sain sealt meretagusest riigist uuesti seemneid, aga seekord ei olnud õnn minuga.
Kuna kolmiklilled hübridiseeruvad hästi, on aianduses liikvel lugematul arvul hübriide. Nende hulgas võib olla väga põnevate õievärvidega eksemplare. Nii et kas alati tasubki ihata vaid puhtaid liike.
Alustage leplikumatega. Kõige vähemnõudlikud on järgmised liigid.
– Püstine kolmiklill (T. erectum). Tumepunased õieraoga õied, kõrgus 30 cm.
– Põlv-kolmiklill (T. flexipes). Valged õieraoga õied, kõrgus kuni 50 cm.
– Suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum). Valged õieraoga õied, kõrgus kuni 40 cm. Üks aias paremini kasvavaid liike. Eriti hinnatud on täidisõielised sordid ‘Flore Pleno’ ja ‘Snowbunting’.
– Suur kolmiklill (T. chloropetalum). Tumepunased õieraota õied, kõrgus kuni 45 cm.
– Talbjas kolmiklill (T. cuneatum). Rohelised kuni purpursed õieraota õied, kõrgus kuni 30 cm.
– Kollane kolmiklill (T. luteum). Kollased õieraota õied, kõrgus kuni 40 cm. Samuti üks paremaid aias kasvavaid liike.põõsalt ka luuaga ära pühkida.
ÕITSEAEG
Õisi aprilli lõpust mai lõpuni
Aprillis õitsevad roheline, raotu, unajas ja oja-kolmiklill.
Mai alguses õitsevad suureõieline, talbjas, suur, kamtšatka ja püstine kolmiklill.
Mai lõpus – longus, lainjas, kollane, moond- ja käänd-kolmiklill.
