Koirohi (Artemisia absinthium L.) kuulub sugukonda korvõielised (Asteraceae), perekonda puju (Artemisia). Rahvapärased nimetused on pänül, vihand, päris puju, päris koirohi. Mitmeaastane ühekojaline poolpõõsas. Kõrgus 0,5¼1 (1,5) m, üle talve elavad kuni 0,6 m pikkused harud. Õied kollased, 3¼4 (5) mm diameetriga korvõisikus, milles on 40¼70 õit. Õisikud on lühiraolised, longus, mitmerealise viltkarvase üldkatisega. Korvõisiku keskel on mõlemasugulised putkõied, serval ühesugulised putkjad emasõied, keelõisi pole. Korvõisikud asuvad hulgaliselt peavarre harudel ja moodustavad hõredama või tihedama pöörisja liitõisiku. Õitseb (juulis) augustis ja septembris. Tuultolmleja. Viljad on vähem kui 1 mm pikkused hallid kuni helepruunid, piklikud kiilukujulised või äraspidimunajad seemnised. Need on ühelt küljelt kumerad, teiselt lamedad või pisut nõgusad, pikikurrulised. Viljad valmivad oktoobris. Lehed on mõlemalt pinnalt hallid või valged sügavalt lõhestunud lihtlehed, siidjatest karvadest sageli hõbedase läikega (harva on lehe ülakülg ka tuhmilt kahvatu- või tumeroheline). Lehtedel on iseloomulik väga terav lõhn ja mõru maitse. Lehe pikkus on (3) 5¼9 cm ja laius (2) 3¼7 cm. Juurmised lehed ja alumised varrelehed on kuni 15 cm pikkuse rootsuga ja kaheli- kuni kolmelisulgjaguse labaga, ülemised aga sageli terved ja rootsutud või vaid lühirootsulised. Leheroots laieneb varrele kinnitumise kohal. Lehehõlmad on kitsad, äraspidi munajad kuni peaaegu süstjad, hõlma laius kuni 5 (7) mm. Varsi on ühel taimel palju, need on puitunud, püstised või alusel tõusvad, vahel lamavad. Värvuselt on nad peaaegu alati hallid, läiketud, liduskarvalised. Noored võrsed võivad olla siidjalt läikivad. Taimel on tugev puitunud ja harunenud risoom rohkete lisajuurtega, esineb ka sammasjuurestik. Paljuneb peamiselt seemnistega, harva vegetatiivselt risoomi abil. Levinud kogu Euroopas (välja arvatud äärmised polaaralad), Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Aasia keskosas, sisseviiduna Põhja-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Uus-Meremaal. Eestis esineb paiguti, sagedamini rannikul ja läänesaartel. Peamiselt rannikualade kuivade kasvukohtade taim: looniitudel ja hõredates loometsades, kuivadel rannaniitudel, teeservadel ja jäätmaadel. Vahel kasvatatakse ka aedades, kust on jõudnud looduslikku floorasse ka mitmele poole sisemaal. Eelistab kuiva liivast või klibukivist pinnast. Mõningatele loomadele võib olla toiduks teiste taimede hulgas. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Sisaldab rikkalikult eeterlikke õlisid ja aromaatseid happeid. Taime kasutatakse tugeva vänge lõhna tõttu koide, aga ka kirpude ja prussakate peletamiseks. Vana ja väga tähtis ravimtaim, tuntud juba antiikajal Kreekas ja Roomas. Kaasajal tarvitatakse tema ekstrakti või tinktuuri sagedamini seedehäirete korral ja söögiisu tõstva vahendina. Tee vähendab mao- ja soolegaase ning mao ülihappesust, ravib nii kõhulahtisust kui ka kroonilist kõhukinnisust, samuti maksahaiguseid ja ainevahetushäireid. Kasutatud ka soolenugiliste vastase ja uriinieritust soodustava vahendina. Liigtarbimisel võib põhjustada maolihaste krampe ja peapööritust, närvisüsteemikahjustusi. Tarvitatakse ka veini-, likööri- ja toiduainetööstuses, maitseainena lihatoitudes. Koirohulisandiga veini nimetatakse vermutiks. Ka absindi mõru maitse ja rohkel tarbimisel tervist kahjustav toime on tingitud koirohust. Taim on suures koguses või pideval tarbimisel mürgine. Eluohtlikke mürgistusi on esinenud ravimi liigsel tarbimisel soolenugilistest vabanemiseks või abordi esilekutsumiseks. Loomadele pole ohtlik, kuid piimale annab kibeda maitse.
Koirohi kuulub tegelikult pujude perekonda. Teistest pujudest erineb ta üleni valgeviltjate lehtede ja varte poolest, samuti on kordumatud tema vänge koirohuhais ja väga mõru maitse. Talle sarnane on ainult meripuju, kes kasvab meil harva Saaremaa rannikul ja on looduskaitse all. Koirohust erineb ta väiksema kasvu ja teistsuguse aromaatse lõhna poolest. Vahel aetakse koirohtu segi hariliku pujuga, ent hariliku puju lehed on kahevärvilised, pealt rohelised, alt valkjad ja viltjalt karvased.
Koirohu imetegudest saadi palju kasu juba tuhandeid aastaid tagasi, nii vanas Egiptuses kui ka antiikaja Kreekas ja Roomas. Tal on olnud läbi aegade peamiselt kolm laia kasutusala. Esiteks on ta asendamatu ravimtaim. Teiseks on ta suurepärane vahend koide, prussakate ja kirpude tõrjes. Ja kolmandaks on ta väga hea tooraine veini- ja likööritööstuses. Koirohu abil valmistatakse selliseid mõrusid jooke nagu vermut ja absint. Eks need ole samasuguse toimega, nagu enamik alkohoolseid jooke, kuid koirohi mõjub nende jookide liigsel tarbimisel mürgina. Nii võivad tekkida lihaste krambid, peavalu ja isegi pöördumatud ajukahjustused. Seetõttu on mitmetes Euroopa riikides absindi valmistamine keelatud, näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Sveitsis. Samadel põhjustel ei või liialdada ka koirohuga ravimisel. Kindlam on seda teha arsti ettekirjutuste kohaselt.
Targa inimese käes mõistlikult kasutades võib aga koirohust saada imerohi. Koirohutee tõstab söögiisu, vähendab soole- ja maogaase, teeb seedimise korda ja kõrvaldab kõhulahtisuse või pideva kõhukinnisuse. Samuti saab koirohust abi maksahaiguste ja ainevahetushäirete korral ning ta kaotab ka halva suuleha. Koirohtu on kasutatud sooleparasiitide väljaajamiseks ja uriinierituse soodustamiseks, vahel isegi abordi esilekutsumiseks. Just aborti tehes ongi kõige sagedamini satutud eluohtlikusse seisundisse. Koirohu vänge lõhn on aga ergutava toimega. Nii võib juba üpris vanadest ürikutest lugeda, et kui tahetakse pikemat rännakut ette võtta, siis tuleb väsimuse peletamiseks kingadesse koirohtu raputada.
