Kirikakar (Bellis) – peamiselt mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Neid leidub umbes 15 erinevat liiki, mis looduslikult on levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas, Vahemeremaades, Krimmis, Kaukaasias ja Väike-Aasias niisketel niitudel ja metsalagendikel. Kirikakra lehed moodustavad juurmise kodariku, korvõisikud asetsevad varrel üksikult, putkõied on kollased, keelõied valged, roosad või punased.
Harilik kirikakar (B. perennis) ehk maarjalill on madal kauaõitsev taim, mida kasvatatakse Eesti aedades ja parkides ilutaimena, samuti selle täidisõisikulisi sorte. Teda kasvatatakse tavaliselt kaheaastase lillena. Taim uueneb pidevalt isekülviga. Et isekülv on suuresti isetegevuslik ettevõtmine, hakkavad noored kirikakrad kasvama just seal, kus tahavad. Püsilillepeenra serv, mille oleme kord kirikakardega ääristanud, nõuab igal kevadel n-ö ridade koondamist noorte taimede ümberistutamise näol. Kohati on metsistunud ja muutunud muru umbrohuks. Aga see on ilus umbrohi! Harilik kirikakar on Eesti lääneosas ja saartel metsistunud. Talle meeldib kasvada hästi tihedaks tallatud niiskel mullal ja sagedasti niidetavas vanemas murus, kus õitseb kenasti kevadest sügiseni ka paari sentimeetri kõrgusena. Kirikakart paljundatakse seemnetega või puhmaste jagamisega. Sorte saabki ainult puhma jagamisega paljundada. Seemned külvatakse potti või kasti hoolikalt kobestatud niiskele mullale ning kaetakse umbes 4…5 mm paksuse mullakihiga. Parim aeg külvamiseks on mais-juunis. Vältida tuleks külvide läbikuivamist ja liigniiskust! Kui seemikud on tärganud, harvendatakse nad umbes 10cm vahega. Kasvukohale tuleks sellisel juhul noored taimed istutada 15cm vahedega augusti teisel poolel või septembris. Õitsemist saab nautida järgmisel kevadel. Kirikakrad sobivad ideaalselt kiviktaimlasse! Kasvuks on eelistatud päiksepaisteline koht ja niiskem toitaineterikas aiamuld. Varjulises kohas venivad õievarred pikaks ja õied jäävad väikseks. Kirikakart võib kasvatada ka potilillena talviseks ajatamiseks.
Heal lapsel mitu nime. Rahvas kutsub seda umbrohuna murusse tungivat lille nii margareetaks, marienbluumeniks, mariiekeseks, belliseks, pillaks kui ka maarjalilleks. Rohelisest murust lugupidavale snoobile võib harilik kirikakar närvidele käia, kuid õigluse huvides peab nentima, et sel taimel on ka häid külgi. Eriti au sees on lill ravimtaimena. Taim sisaldab inuliini ja eeterlikke õlisid. Mitmel maal kasutatakse selle ürti rahvameditsiinis. Kuivatatud õite tee aitab nohu korral. Raskesti paranevate haavade ja paisete puhul tehakse õitetõmmisest vanne. See olevat hea kõhukinnisuse, maksa- ja neeruhaiguste, podagra, reuma ja põiehaiguste puhul. Taimetoitlased hindavad kõrgelt tema kulinaarseid omadusi ning soovitavad kasutada õisi ja lehti ühe komponendina toorsalati segamisel ja serveeritava roa kaunistamisel.
