Kilpkonnalill (Chelone) perekonda mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonnast kuulub 6 liiki rohtseid püsikuid, mis looduslikult kasvavad Põhja-Ameerika vihmametsades, preeriates ja mägedes. Neil on vastakad lehed ja kaheosalised õied, mille kuju järgi on tuletatud taimeperekonna nimi. Tänu oma tugevale kasvule ja ilmastikukindlatele õitele on neid hakatud kasutama iluaianduses. Kilpkonnalilled eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist ning niiskemapoolset huumusrikast sügavalt haritud kasvukohta. Kuid taluvad hästi ka rasket pinnast ja tavalist aiamulda. Soovitav on kevaditi kompostiga multšida. Parim viis paljundamiseks on kevadel kasvuperioodi algul puhma jagamine (soovitavalt iga 4-5 aasta tagant). Paljundada võib ka kevadsuvel võetud pistikutega või seemnetega. Kilpkonnalill on dekoratiivne püsilill, kuid vajab Eesti oludes talvekatet. Seega võiks sügisel kasutada sellist talvekatet, mis võib jääda kevadel taimele multšiks. Võiks olla aedades eelistatud tänu väga dekoratiivsele tumerohelisele lehestikule, mittelamanduvatele vartele ning ilmastikukindlatele õitele. Vaasis püsib lõikelillena kaua värske.
Viltune kilpkonnalill (C. obliqua) on tugevate püstiste ümarate varte ja tumeroheliste, süstjas-elliptiliste saagja servaga vastakate lehtedega taim. Tumeroosad kilpkonna kuju meenutavad õied asetsevad varre tipus ja tipuosas lehtede kaenaldes. Õied on umbes 2 cm pikad ja on varre tipus koondunud õisikusse. Heade kasvutingimuste korral moodustab kiiresti tiheda puhma, mille kõrgus ulatub 60…70 cm. Õitseb alates augustist kuni külmadeni. Tuntud on ka viltuse kilpkonnalille valge vorm (C. obliqua var.alba, syn. C. glabra). Mõned autorid klassifitseerivad antud vormi omaette liigina – sile kilpkonnalill (C. glabra). Tema erineb eelmisest neljakandilise varre ja valgete õite poolest, on aeglasema kasvuga, jääb kõrguses madalamaks, kuid soodsate tingimuste korral võib taim kasvada kuni 1 m kõrguseks.
