Kenarbik (Enkianthus) – kreeka k. enkyos – viljuv ja anthos – õis. Perekonda kuuluvad suvehaljad, harva igihaljad vahelduvate lihtlehtedega põõsad; õied võrsete tipus kobarjates või kännasjates õisikutes, õied, kellukjad kuni kupjad, viietised, tolmukaid 10; vili on kuiv kupar. Perekonnas 10 liiki, millised on pärit Himaalajast kuni Jaapanini. Haljastuses on kenarbikud Euroopas väga laialdaselt kasutatud ja võiksid seda olla ka meil. Neil on hiliskevadel kaunid õied ning sügiseti erksavärviline lehestik, kus domineerivad punased toonid. Erilisi kasvatusnippe pole vaja, taimed eelistavad poolvarju ja happelist viljakamat ning parasniisket mulda.
Harilik kenarbik (E. campanulatus). Campanulatus – kellukjas, kellukesetaoline. Kuni 2 m kõrgune heitlehine tugevakasvuline püstine põõsas on Jaapani päritoluga, kasvades Hokkaido ja Honshu saarte mägedes. Võrsed paljad, kollakad. Lehed elliptilised, 3…7 x 1…3,5 cm, terava tipuga, saagjaservalised, mõlemalt küljelt karvased, alt ka roodudelt, leheroots 0,8…1,5 cm pikk, lehtede sügisvärvus erkpunane. Õied paiknevad rippuvates kännasjates õisikutes, õieraod karvased, kuni 2 cm pikad, kroon kellukjas, helekollane kuni heleroosa, punakate pikitriipudega. Viljad on piklik-munajad, kuni 0,7 cm pikad. Tegemist on meil normaalselt kasvava liigiga, milline eelistab huumusrikast happelist mulda, kus oleks ka parasjagu niiskust. Vajab poolvarju, mulla küllaldase niiskuse korral võib kasvatada ka avamaal. On pika õitsemisajaga, lehtede sügisvärv kollane kuni oranzh. Oksi sobib ajatada ja kasutada lilleseadetes. var. balibinii – lehed kitsad, lehtede keskrood roostekarvane; õied punased, tolmukaniidid karvased; Sordid: ’Albiflorus’ – õied valkjad; ’Donardensis’ – õied suuremad, õietipmed pikemad ja tumepunased, pikitriibud õitel laiemad; esineb seemikute hulgas üsna tihti; ’Hiraethlyn’ – õied puhasvalged, tugevate veinpunaste triipudega; ’Red Bells’– keskmisekasvuline, tihe, püstine põõsas; õied intensiivselt punasetriibulised.
