Metskastik (Calamagrostis arundinacea (L. ) Roth) kuulub sugukonda kõrrelised (Poaceae) ja perekonda kastik (Calamagrostis). Rahvapärased nimed on kastekõrred, põdrakanep, lipsrohi, kastehein. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,6…1,3 m. Kasvab tihedate mätastena. Õied moodustavad umbes 5 mm pikkuse pähiku, see on tugeva, järsult kõverdunud, 5…7 mm pikkuse (pähikust üleulatuva) ohtega, mis kinnitub sõkla alumisele osale. Pähikud on koondunud hõredasse püstisesse painduvasse pöörisesse, mis on kuni 15 (25) cm pikkune ja kuni 5 cm pikkuste harudega. Värvuselt on see heleroheline, õlgkollane või pruunika kuni lillaka varjundiga. Õitseb juunist augustini. Vili on pikliku kujuga kuni 2,5 mm pikkune helepruun teris. Lehelabad on kuni 40 cm pikad ja 4…6 (10) mm laiad, ererohelised, valkja keskrooga. Lehetipp on pikalt teritunud, serv kidakestega, alakülg on läikiv. Lehelaba alusel on 2 karvatutikest. Lehetuped enamasti siledad, lühikese (kuni 2 mm pikkuse) keelekesega. Maapealne vars on püstine, sile, 2 nähtava sõlmega. Taimel on narmasjuurestik ja lühike risoom, mis moodustab lühikesi maa-aluseid võsundeid. Paljuneb seemnetega. Levinud Eoroopa kesk- ja idaosades, Siberis ja Kaukaasias, paiguti Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Eestis on sage. Kasvab peamiselt laane- ja palu, harvem ka salumetsades, samuti võsastikes. Mõningatele metsloomadele on toiduks, kuid peamine tähtsus on tal metsarohustu moodustajana. Sageli on ta üks esimesi taimi raiesmikel ja metsalagendikel ning tema varjus saavad teised kasvama hakata. Pole Eestis ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Erilist praktilist väärtust ei oma. Varajasel niitmisel annab rahuldava heina, kuid hiljem muutub jäigaks ja karedaks ning loomad teda eriti ei söö. Vanuse kasvades alaneb ka söödaväärtus.
Kastikud on suured ja tavalised kõrrelised. Kõige tavalisem neist on jäneskastik (C.epigejos), kuid ega metskastik levikult kuigi palju alla jää. Kui jäneskastik kasvab eelkõige lagedatel liivikutel, siis metskastik on veidi varjukamate kohtade taim. Võib-olla pole päris õige öelda, et ta metsataim on, sest ta kasvab meelsasti ka teeservadel, kus on vahel üpris palju päikest. Niisiis peame tema ja jäneskastiku eristamiseks leidma mingi teise mooduse.
Kuigi keeruline see pole. Kui näete mets- ja jäneskastikut kõrvuti, siis on teil nende erinevused kohe selged. Metskastik on palju õrnem ja kasvab tavaliselt mättana. Esiteks on tema pikad õisikud peenemad ja palju hõredamad kui jäneskastiku omad. Ka on metskastiku õisikud enamasti rohekad, jäneskastikul aga sagedamini lillades toonides. Teiseks on ka jäneskastiku lehed metskastiku omadest palju tugevamad. Jäneskastiku lehed on hallikasrohelised ja väga jäigad, laiad ning teravaservalised, nõelana torkava tipuga. Metskastiku lehed on sama pehmed kui meie enamike kõrreliste omad, läikivad ja kergesti painduvad, ka nende terav tipp ei tee meile haiget. Värvuselt on metskastiku lehed puhasrohelised.
Inimesele on metskastikust kasu vaid kevadel. Kui teda varakult niita, siis ta sobib enam-vähem kariloomadele toiduks. Suve keskel on tema söödaväärtus aga juba langenud ja ka loomad ei taha siis teda enam eriti süüa. Nii omab metskastik metsaelanike tähtsust vaid kui tagavarasöök.
Sageli võime metskastikut leida teeservadel või raiesmikel, kus inimene on suurema osa taimestikust hävitanud. Sellistes kohtades võib metskastik massiliselt vohada. Nii on ta varjuks mitmetele puudele, kes otsese kuuma päikese käes kasvama ei suuda hakata. Selliseks puuks on näiteks kuusk. Peamiselt kuusikutest ja kuuse-segametsadest võime metskastikut ka leida siis leida kui varju kasutanud puud on suureks kasvanud, kuid siis ei ole teda enam nii massiliselt. Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html
Teravaõiene kastik (C. x acutiflora) on aretajate tubli töö tulemusena olnud aluseks paljudele iluaianduslikel eesmärkidel kasutatavate ilukõrreliste saamiseks. Sort ’Overdam’ on suhteliselt kõrge kasvuga, püstise vormiga ilukõrreline, kitsad pikad lehed valgete servadega. Varakevadel, enne, kui uued võrsed ilmuvad, lõika eelmise aasta kasv maha. Noored lehed on eriti hõrgu olemusega. Õitsema hakkab taim suve algul, siis on õiepähikud ploomilillad, hiljem muutuvad nisukollaseks. Taim on atraktiivse moega kuni hilissügiseni välja. Kõrguse poolest sobib näiteks taustataimeks või suurte gruppidena istutusaladele. Kaunis ka soolotaimena. Taim on piisavalt vastupidav, et kasvada konteineris. Sort ’Karl Foester’ on Valitud parimaks püsikuks 2001 aastal. Kevadel üks varasemalt tärkavaid kõrrelisi. Kasv on tugevalt püstine, puhmikuline. Kogu lehestik on tumeroheline. Nooljad, teravatipulised õisikud ilmuvad suvel, muutudes järjest nisukollasemaks. On heaks taustaks madalamatele püsikutele, moodustab tiheda püstise sirmi. Samas on taim kaunis soolotaimena. Kasvab ka konteineris. Eelmise aasta kasv on talvel atraktiivne, lõika alles varakevadel maha. Sort ’Avalanche’ on vaimustav, kahevärviline kõrreline. Tumeroheline lehestik, millel lai valge triip keskelt kulgemas. Värviküllasena püsib kaunina terve hooaja vältel. Tänu oma korrektselt püstisele vormile on tegemist ideaalse taimega, et luua näiteks rohelist vaheseina või põnevat taustalust teistele taimedele. Nisuvärvi õiepähikud püsivad taimel atraktiivsena aastaringselt. Kergesti kasvatatav, mulla suhtes leplik, siiski eelistab niiskemat mulda.
